Elu kalendri järgi

Kui tavaliselt on mul pakkuda suvilast tulles käputäis pilte tegemistest, siis praegu on aeg millekski muuks. Tulin ütlema vaid ühte sõnumit.
Tegelikult pidi juba ammu ära soovima, mida jõuludeks tahta - ma loodan, et ma hiljaks pole veel jäänud. Ma soovin, et inimesed võtaksid teisi inimesi enda ümber sellistena, nagu nad on. Iga inimese iseärasus rikastab neid ja teeb nad omalaadseks nähtuseks. Väärtustagem rohkem ainulaadsust, igas valdkonnas. Kuigi ma pole ehk tubli ja nii hea ja tore olnud, on mul põhjust ikkagi loota, et kunagi on kõik hästi.
Ma ei tea veel selle põhjust, miks pisiasjadest hakkab kõik hargnema suuremaks ja laiemaks. Miks pisiasjadest tekivad põhjendamatult suured mured.
Ma loodan, et järjest rohkem hakkame üksteise kõrval nägema teisi inimesi, hoolime nendest neid meeles pidades. Südamest tulevad tavaliselt mitte kohustused, vaid valikud, mida võtame endale kohustuseks.

Rahulikku jõuluaega

Jõuluaeg

Võttes kokku hetkel öeldes eilset päeva, saan ma liikuda sammukese edasi - edasi oma mõtetes. Eilne päev pole läbi minu jaoks ja see jätkub tänasega, sest magama ma ei kavatsegi minna.

Huvitav, aga tõsi on miskipärast järgmine. Iga järgnev aasta me avastame, et jõulukuu on nii kiirelt tulemas, käimas ja möödumas, et polekski just kui midagi möödunud veel suvest ja ongi uus aasta tervitused käpakaugusel. Jõuluaeg oli isegi aastaid 10 tagasi aeg, mida oodati pikisilmi juba kuid varem ja kui see käes oli, venis see iga päev advendikalendrist kommiaknaid avades tohutult aeglaselt. Kas sellise tunde põhjuseks on lapsepõlve kaugus, tänapäevane elutempo, enda huvide muutus või suurenev vanus turjal. Teinekord on kohe päris naljakas mõelda selle viimase üle... Midagi pole aga parata, jõulutunne jääb iga korraga aina väiksemaks. Osaliselt on kindlasti asi endas kinni. Kes nõuab minna kaasa kõige ümbritsevaga ja samal ajal ennast kaotada? Jõuluaeg on alati olnud puhastusaeg. Enda hingepuhastus aeg - mõtlemaks selgeks aasta jooksul segaseks jäänud mõtteid, andestamaks mõnele lähedasele, sõbrustamast ise endaga. Millal siis ometigi veel 365 päeva jooksul, kui mitte nüüd. Kahju on teinekord, et koos tehnoloogiaga arenevad ka inimesed edasi ja tihtipeale samas suunas, mis tehnikagi. Me elame ja toodame iga päev juurde veelgi rohkem tehnikat enda ümber. Ka detsembris unustame me ära, miks me üldse jõulusid tähistame - kas selleks, et endale uus tehniline vidin saada või millekski muuks. Ma jumala eest ei heida kellelegi midagi ette, tehnikamaailmaga kaasaskäik on lausa hädavajalik tänapäevases pidevalt muutuvas ühiskonnas. Kuid mõeldes, kui palju me sisseostude kõrval mõtleme eelnimetet südamlikkuse peale, avaneb üks suur ruum, mis on täis õhku, ja see vaheldub iga tuulepuhanguga.
Siinkohal tahan ma aga näiteks tuua ja tunnustada oma kooli direktori jõuluaktuse lõpukõnet. Suured tänud meeldetuletamast jõulude tegelikku tähendust. Religioon ei pea olema kooskõlas kõigi teistega. See peab olema kooskõlas eelkõige Sinu endaga. Usk endasse on üks kõige keerulisemaid usutüüpe üldse. Mõtlemaks sellele, mida oleme saavutanud, leiame tihtipeale üles oma puudujäägid. Mõtlemaks oma puudujääkidele võime tihtilugu avastada end tupikus. Vaid kaks teed koos saavad toimida selliselt, nagu on selle eesmärk - usk iseendasse.Uskudes iseenda nii füüsilistesse kui psühholoogilistesse võimetesse on võimalik saavutada midagi, millega me rahul oleme.
Ma avastasin taas täna, mis tähendab südamlikkus. Kui hea kolleeg, tore ja täiskasvanulik sõber, peab sind kooli viimasel päeval niivõrd meeles, et kingib midagi hingelähedast. Ma isegi ei tea, kuidas käituda, sest selliseid olukordi juhtub nii harva ja teisalt meeldib mulle kingitusi teha ja ma pole harjunud saama eriti. Ääretult tore on saada kingitusi, absoluutselt ükskõik milliseid. Juba inimese meelespidamine on omamoodi kingitus, mis on hingelises mõttes väärt tohutult - kas võiks öelda, et see ongi õnn? Aga veel toredam on kingitusi teha. Isetehtud kingitused on väga sügavad, kuid südamlik kinkimise moment on kõigi puhul olemas. Ja seetõttu algabki õnn pisiasjadest ning päris algusest.
Täna olen avastanud veel ühe asja: nimelt tehes seda, mis meile väga meeldib, ammutame me juurde endale uut energiat ja positiivsust endale kui ka teistele jagamiseks. Näiteks töötades ühiste eesmärkide nimel mõne sõbraga või lähedase tuttavaga.
Tahaks seda ka veel teada, kuidas Ungaris jõulud tulevad.


Ma loodan, et kõik leiavad omale sellelt pildilt enda oma üles

 

 Ma kavatsen alles siis magama minna, kui ma ei jaksa enam seda tänast väga mitmekülgset ja erinevaid meeleolusid täis päeva pikemaks venitada.

Motiveerituse lahkamine osa 3

Üritan üle pika aja edasi minna oma üsnagi suure ja keerulise teemaga. Mis sellest, et mul on kui kavana punktid välja kirjutatud, millest see kõik koosnema peaks, on seda postitust ikka ja alati nii keeruline siia teha. Ehk mõtlen asja ise endale keerulisemaks?
Ma panin eelmises selleteemalises postituses üles video, mida taaskord Pealtnägijast näha sain. Tegelikult on Pealtnägija saade aga osutunud niivõrd põhjalikuks, erakordseks, et avastan end üha rohkem lives vaatamas seda. Sinna satuvad persoonid, keda mujalt näha ei saa. Iga teema on seal mõtlemapanev või päevakajaline. Panen selle igaks juhuks veelkord üles:

Konstantin Vassiljev Pealtnägijas

Miks ma pidasin tähtsaks seda siia lisada, seisneb aga järgmises.
Üldjoontes arvatakse alati nii, et sportlased on tihtipeale sellised, kes vaimsete teemadega väga palju ei tegele ja tegelevad millegagi, mis on pealtnäha väga lihtne. Ei saa öelda, et jalgpall oleks lihtne mängija. Sama eeldus võib olla ka näiteks müüriladujate puhul - et no kus siis ikka areneda on. Olgem ausad, asi seisneb ju eesmärkides. Areneda on tohutult, mitte kunagi ei saavutata peaaegu seda, et kõik oleks perfektne - esimesel juhul kõige täiuslikum (mis moodi see välja näeb?) ajumäng ja jalatöö jalgpallis ja teisel juhul millimeetri pealt täpselt kõik ja loodis ka. Perfektset pole olemas, on võimalik sinna lähedale püüelda või teisalt sättida sõnale vähe leevendatum mõiste.
Teiseks, mis Konstantin Vassiljevi puhul torkab otseselt silma:

• ta pole mitte ainult professionaalse jalatööga jalgpallur, vaid omab ka tohutut ajupotentsiaali
• on lõpetanud koolid supertulemustega
• mitte ainult õppimisvõimeline, vaid võtab endale moraalse kohustuse, et olla kohalikus keskkonnas tunnustatud
• sportlik viha
• tugevatest sihtidest tulenev motiveeritus
• tahe hoida tagasihoidlikku profiili

 Sportlane olla pole kerge - see eeldab tegelikult tohutut ajupotentsiaali, et jõuda tippu. Ja seda mitte ainult enda motiveerimise vallas, vaid ka arusaamist probleemidest, nõrkadest külgedest ja tahe nende kallal lõputut tööd, perfektsuse tahe, paljude olukordade lugemine tohutu kiirusega, samas ka inimeste tundmine.
Mis seal salata, tavaliselt on nii, et inimesed, kes on vähemalt noorena spordiga rohkem tegelenud, on ka tulevikus konkreetsemad, aktiivsemad, kindlamad, on omandanud sportliku viha effekti. (See pole mitte fakt, aga peab paljudel juhtudel paika ja sellega ma ei taha välistada, et ebasportlikematel inimestel neid omadusi pole). Sportlikul vihal on väga omapärane effekt. See on kui mitte millestki sündinud motiveeritus, baseerub enamasti selles, et sporti tehakse suuresti selle pärast, et tahetakse võita, olla parem kui teine ja seda peaaegu igas võimalikus olukorras. See kasvab enamasti süües nagu isugi. Võiduisu on geniaalne isu, sest liikumapaneva jõu preemiaks on eeskätt enesetunne või mõni muu tunnustusmedal / karikas. Pisemate olukordade puhul siiski enesetunne. Seni kuniks enda ego muidugi liiga kõrgele ei kasva, on sel vaid fenomenaalselt positiivsed ilmingud.
Sellise tunde saavutamiseks on vaja aga psühholoogiat. Ei pea jooksma suure rahakotiga psühholoogi juurde, seda saab endas ISE tekitada. Psühholoogia all mõtlen ma eelkõige vaba mõtlemisstiili. Stampmõtlemine, ehk stiil, mis radapidi me iga päev liigume, ei jõua me oma rajast välja vaid kõnnime seda aga järjest sügavamale. Muidugi on tähtis jõuda enda rajal sügavale ja olla see, kes olla tahad ning kinnistada seda endale iga päev. Kuid elu on täis ootamatusi ja iga üks õpib siis, kui ta tegelikult seda teha tahab (alati). Sestap ongi tähtis leida endale see õige rada kätte, midapidi kõndima hakata. Luua see endameelest ideaalne isiksus (mitte perfektne, vaid "unistuste" isiksus, milline tahad olla) ning hakata järgima seda kava.
JÄRJEKINDLUS on võtmesõna. Seda tasub alati endaga meeles pidada, vähemalt kunagi väiksena ma sain aru sellest - poolikud asjad on tühised asjad. Kõik, mis on jäänud pooleli, ei oma mitte mingisugust väärtust ja kui neid hinnata samamoodi, kui tegemata jätmist, siis see tekitab sportlikku viha enda vastu - "Kuidas ma siis ei saa ometigi?" ning see võikski olla liikumapaneva jõu üheks VÄGA tähtsaks alustalaks.
Seekord siis nii. See saaga pole veel lõppenud ja ma soovin veel millalgi leida aega, et leida välja külgi selles teemas, mida on peaaegu, et kohustuslik mul siia märkida. Ma ei annaks seda endale andeks, kui see teema jääks poolikuks.

Järjepidevuseni!
Leidsin enda kombele panna iga postituse lõppu muusikat asjakohase seletuse - kes meist suudaks elada ilma muusikata - heliharmoonia tekitab emotsioone, mida kaudu võime oma järgmisi tegevusi alateadlikult suunata.
Tänane loovalik ei pärine minult ja see tundub palju parem, kui enda valik :):

Motiveerituse lahkamise idee nr x

Mul lihtsalt pole aega, et läbi mõelda seda, mida ma siia kirjutan, kuid algallikaid ikka on. Ma kirjutan põhjalikumaid postitusi teinekord mitu tundi ja eelkõige vajab see sobivat lainet, mida iga hetk ei teki. Samuti tahan oma motiveerituse teemas kasutada alljärgnevat klippi inimesest, kes on fenomenaalne mitmeti - ajus, südames ja jalgades. Ma pole veel kunagi tundnud ühtegi sellist inimest.

Konstantin Vassiljev Pealtnägijas

Hing päriselus

Miks on üha rohkem tekkinud viimasel ajal inimesi, kes suudavad mind närvi ajada ja järjest rohkem suisa mittetahtlikult surutakse olukorda, kus peab oma arvamust hakkama välja pritsima igal sammul. On see minus kinni? Ehk olen ma lihtsalt närviliseks muutunud mõningatel asjaoludel? Või on tegu eelmainitud probleemi vastandiga ehk teistel on põhjust närviline olla? Ma ei mõista, miks peab viga kogu aeg midagi olema kuskil. Oli ammune aeg, kui ma psühholoogiliselt treenisin ennast rahulikuks, kes ei lähe närvi ja suudab külma loogikaga mägesid liigutada. Ent tuleb välja, et ajalugu kordub ja on põhjust olla uuesti seal, kus kunagi olin. Iseasi, mis ma seekord teisiti teeks. Inimesed ütlevad alati, et  peale vanuse kasvab ka sellest olenevalt kogemus ja sellest tulenevalt ka tarkus. Vahel aga tundub küll, et ainult esimene neist kasvab, muu talitab omasoodu.
Ja mulle tundub, et see pole ka lihtsalt eestlaste eripära, miks terve ühiskond on isesugused karvased ja sulelised samas paadis üksikute indiviididena, kõik võitlevad enda eest ja mitte sugugi vähemtähtis on kaasindiviidi ebaedu. Konkurents on teatud mõttes isegi hädavajalik, et sõeluda läbi isiksusi läbi raskuste erinevatele tasanditele. Ent keegi ei soosi mõelda sellest, et tervikuks liitmine on oluliselt tugevam, vastupidavam, elujõulisem, sh ka õnnelikum, teotahtelisem.
Vahel tekib selline kummaline tunne, et ma olen oma hingelise tundmusega valesse kohta sattunud, tahaks üldse ära siit, kuskile mujale, kus kõik on hoopis teisiti. Isegi, kui seal muid raskusi tuleks ületada, mida hetkel mitte. Ma jätsin oma käpajälje Ungarisse, Szentendre vabaõhumuuseumi Calvary'sse müüri tagaküljele. Tahaks teda vaatama minna. Mul on vahel hea ja vahel kurb meel, et sellest keegi aru ei saa. Või ei tunne ma sellist inimest lihtsalt veel. Ning teisest küljest olin ma Ungaris liiga vähe aega, et turisti staatust kaotada, esmamulje on tihtipeale petlik. Kuid see mul vaid on ja selle järgi ma saan talitada.

Ma ei väsi sellest loost mitte kunagi, see on alati minuga:

Motiveerituse lahkamine osa 2

Alustuseks mõne sõnaga sissejuhatusest, mis eelmine kord erinevatel asjaoludel ära jäi.
Motivatsioon on otsetõlgituna sisulises mõttes liikumapanev jõud. Ühel toredal päeval, kui meil koolis üsna töine õhkkond oli, siis hakkasin mõtlema selle üle, et mis on see jõud, mõjuv jõud, mis paneb sõnadeta inimesi tegusid tegema. Ei ole vaja ei kedagi käskida, sundida, motiveerida, suunata, abistada - lihtsalt töötatakse ja järgnevaid töökorraldusi ei võeta kui järjekordset moraali morjendavat sõnade peale lugemist või sundimist, vaid võetakse kui loomuliku jätkuna tegevuses.
Lisaks ajendatuna nendest kahest videolõigust - Silver Karjuse "karjäärist" ja Viktor Dei elutööst - elukogemusest sain ma omajagu inspiratsiooni ja konkreetsete isiksuste sihist ja suunast võib tuua välja nii mõningaidki mõttelaadi jooni, mille ühine idee on vaid üks - Per aspera ad astra - ja see pole mitte mingi rumal jäärapäisus, kellegi "kõrgema" jõu ütlus / käsk, vaid tegemist on inimese loomuliku protsessiga - areng kõrgemale. Motiveerituse lahkamise teema saabki olema nende erinevate suunitlevate inspiratsioonikillukeste kogumine, mida järgida kui elustiili.
Rääkides alustuseks Silver Karjusest selle videolõigu põhjal, siis ma olen üsna veendunud, et suurem osa meist kategoriseerivad inimesed ära, vastates lühidalt ja "vaidlemisele mittekuuluval hääletoonil" - "Andekas inimene lihtsalt..." ja just siinkohal suundutakse tõsise näoga tagasi näiteks Facebooki, mis on kõige mugavam ja lõõgastavam ajaveetmiskoht. Jah, ma ei vaidle vastu, et tegu on andeka inimesega, aga see on kogu isiksuse üks väga kitsas tahk vaid, soodumus kergemini midagi teha. Anne on samuti asi, millest pole mitte vähimatki tolku, kui seda ei kasutata. Samuti ei tekita see ka motivatsiooni tegeleda vastava alaga. Seega pole tegutsemistahe seotud kuidagi andega, tegemist on enda sisese jõuga, mida saab tekitada vaid inimene ise ja seda väga lihtsasti kasutades vaid enda aju. Mõtlemine on see, mis paneb inimesi tegutsema, mõtlema edasi-kaugemale. Aju ongi see paljude meelest kõikvõimas "anne", mis on antud igale ühele kaasa ja see, kuidas seda kasutatakse, on iga inimese enda tahtmises kinni. Peale selle pealiskaudse nägemuse likvideerimist on võimalik näha asju ka teistes mõõtmetes, ronigem välja oma harjumustest ja kehvadest tavadest, sellest 2D maailmast, kus kõik on ruudu või ristküliku kujuline lihtne moodul ja vaid ühe tahuga. IGAS inimeses on olemas motiveeriv anne - tema aju ja ka sellele faktile toetudes on igal inimesel olemas mingi soodumus, võrreldes teistega. Ei ole olemas andetuid ja andekaid inimesi - on olemas erinevate tahkudega erinevad inimesed.
Inimesed, teinekord isegi meeleheitel arvatavast andetusest, hakkavad tegelema asjadega, mida neile tegelikult ei meeldi teha, ent siiski on nende väidetavaks suureks motivaatoriks raha. Kahtlemata on see tänapäevases ühiskonnas üks äärmiselt vajalikke tarbevahendeid, kuid see on ka kõik. See on kui ese, materjaalne väärtus, millel puudub sisuliselt võime areneda, sest investeeringuid raha ise endaga ei tee, teevad meie, lihtsurelike endi ajud, kes raha juhivad.
Liikudes edasi, mida ma eelmiste lõikudega tahtsin väita on järgmine.
Nagu "Luuasaare Ülo" teatud seriaalis mainis head väljendit: "Psühholoogia - see on kõrgem alustala". Füüsilises mõttes loogikavastane, kuid tõetera on seal sees, psühholoogia juhib kõike alates sellest, mis tuju meil on ärgates ja mis mõtetega me magama lähme. Jõudes sellele teadmisele, loome me endale uue võimalusterohke maailma ja see on igaühe enda mure, kui palju jõuab endale krahmata. Fenomenaalne võime on psühholoogial ja sellest tulebki juttu järgmises postituses.

Absoluutselt igalt poolt on võimalik midagi juurde õppida.

Motiveerituse lahkamine osa 1

Eelmine postitus oli kerge sissejuhatus järgnevatele postitustele, kuid. Vaadakem ennekõike läbi 2 dokumentaallugu kõigepealt Silver Karjusest ja Viktor Deist

PEALTNÄGIJA - alates 18:40 - 43:05

One small step to...

Tahtsin lihtsalt seda siia ära märkida, et enda täiendamine on kui korvi kirevate punaste õuntega täitmine. Keegi ei saa neid ära võtta ja endal on alati hea võtta, kui peaks kõht tühjaks minema. Minu. Enda. Korv. Iga väike õun on investeering tulevikku, väike samm tuleviku suunas. Ei pea tegelema endale vastumeelsete tegevustega, sest neid on vaja. Peab tegelema sellega, mis enim meeldib.
Panen endast targemate lauseid ka siia, et päris rumalana ei tunduks:
"What you give to yourself, you will get it from Yourself."
 

Kas on vaja liikuda tagasi endas, et minna edasi?

Täna on see laupäeva õhtu, kus ma istun Lasnamäel. Ma ei tea, millal ma veetsin viimati nädalavahetuse siin - küllap siis, kui väljas oli kiilasjää ja kitsaid radu ääristasid lumevallid. Ma pole juba pikemat aega tundnud seda tunnet, mis tekib siis, kui aeg tõsiselt maha võtta. See tunne, et aega on piisavalt... või pidanuks seda mainima hoopis sõnaga "piiramatult". Seoses sellega, et suvila hakkab vaikselt talveunne sättima ja külma / lume kartlikkele kohtadele on nende isiklikud palitud peale visatud, on algamas sisetööd - nii ruumides, kui iseendas. Säärased lõppematud pimedad õhtud hakkavad nüüdsest küllastama kõike seda, mis on vajaka jäänud. Mis salata, kõikjale siiski ei jõua.

Hingeliselt raskematel hetkedel on vaimses mõttes hea võtta aeg maha ja kulgeda, meenutada minevikust pärit mälestusi ja tuleb siinkohal mainida, et asju hakkad nägema jälle nii, nagu nad kunagi olid, täpselt selles valguses, samade tunnetega, sama õhkkonnaga, sama lõhnaga. Ent ühe suure agaga: vähemalt ühe kogemuse võrra rikkamana. See on hämmastav, kui kiirelt me ümber kõik muutub ja tekib lausa kahtlustav küsimus kohe "mis õieti on ikka püsiväärtuslik?" Kas nendeks on meie mõtted, meie psühholoogilised alustalad, midapidi tammume oma eluteed, meile tähtsad asjad või mõni tähtis inimene...

Ma istun üksi oma voodi peal ja vaatan midagi ebamäärast, kuid näen ilmselgelt, et ma olen seal, kus mu aju hetkel tahab olla ja mõtted liiguvad vastavalt muusika helikõrgustele. Ent ka mõtetel on minevik ja mõelda vanade mõtete kui mälestuste üle oleks justkui nagu isemõeldud muinasjutus elamine, mida tegelikult ei eksisteeri, aga ma näen selgelt igat detaili ja neid on võimatu kirja panna või joonistada. Täpselt samamoodi võib ka käituma panna mõni lugu, mida on kunagi varem kuulatud - kristallselge pilt toonastest mõtetest. Tekib küsimus, kas ja kui paljus ma reaalselt osalen, kui palju on olnud fantaasia, unistuste ja utoopsuse vilju.

...Ma ei hakkaks kõike siia üles märkima, kuid leian, et ühest vastust eelmises lõigus püstitatud küsimusele pole. Eks ole kõigest üks pusletükike. Öeldakse, et püsiväärtused kestavad põlvest põlve, kuid mis ometigi siis - millisel härral oli see au need välja mõelda, mida hakata pärandama edasi. Ometigi oleme me kõige lähedasemad koopiad oma kõige lähedasematele vanematele. Nende tõekspidamised kanduvad edasi kõige eredamalt ning igal ühel meil on võimalus sinna midagi juurde lisada. Järelikult on see liialt kitsas ja ühekülgne lähenemine küsimusele ja individuaalsed mõtted ja ühised alustalad pole ainult see.
Inimeste ja asjade puhul on kummaline mõelda, et need kõik on vaid üks hetk elus. Lähitulevikus on nendest mälestused, kuid aja möödudes hajuvad needki. Kuidas me saame teha kallitele asjadele või inimestele nii? Kuidas me saame haavata hingelähedasi, kuid paratamatult me seda teeme ja ei pane seda endale pahaks, kui just sügavuti ning piisavalt sageli tagasi mitte meenutada. Just nii saavadki asjad või inimesed meile kõige kallimaks ja lähedasemaks. Alles siis, kui need hääbunud on, sest siis oskame väärtustada kõike head, millele õigel ajal pilku ei pööranud. Just siis, kui pole võimalik enam midagi muuta.
Terve oma eluaeg olen ma tunnistanud endale kalliks teatud sündmusi või objekte ning selleks on olnud alati "Minu esimene tõeline ...". See on minu enesekindel hinge soov, mida ma hoian elu lõpuni endaga kaasas - südames - seal on nad alati kindlalt jäädvustatud, sest aju funktsioneerib eeskätt aktuaalstel teemadel ja lähiminevikul.
Ma olen rahul sellega, mis praegu on. Ma olen jõudnud selgele tõdemusele, et ajalugu pole mitte vaid kinnisideena iseseisev illusioonilik pilt, mida järjepidevalt järgida, vaid ka elu õpetaja. Seda fraasi on kasutatud palju ja kõik kasutavad seda, kui "kõrgemast liigast vanasõna". Ma leian, et tegelikult saadakse sellest siis aru, kui selle järelduseni ise jõutakse oma kogemuste, läbielamiste, mälestuste teel.

History is philosophy teaching by examples.  ~Thucydides, The History of the Peloponnesian War

"Chillout" on geniaalne muusikastiil, mida leiutades ei ole mõeldud midagi konkreetset ja järelikult kestab, ning töötab see igas mõttevaldkonnas erinevalt ja seega ka igavesena. Alati erinevalt mõjuvana plaadilt "Future Memories" toon ka oma sellekordse loo:

 

Mida annab õieti üks hobioskus?

Ma pole veel mitte kunagi kirjutanud jalgpalli mängimise hingeelust siia, kuid ometi on see 3-4 korda nädalas keskmiselt päevaplaanis alati sees ja mul on ääretult hea meel, et see nii on. Üks lihtsameelne põhjus seisneb selles, et see on mõnes mõttes kirjeldamatu. Teisalt aga avastasin juba kunagi ammu, et on olemas kaks sisuliselt sarnast aga kujult erinevat maailma:
1) väline kest, väline käitumisprotsess
2) seesmised elamused, tunded ja mõtted
Ma üritan anda võimalikult täpse kirjelduse sisikonnale. Ning alustuseks avastan ma selle, et kuivõrd tähtis on tegelikult see, et on võimalus käia tegelemas enda hobiga. Kuivõrd tähtis on omada selliseid inimesi, selliseid asukohti ja ajalisi võimalusi täiendada end oma lemmikhobialal. Kui sügavalt mõtelda, siis ma pole mitte kunagi lahkunud halva emotsiooniga väljakult. Isegi siis, kui midagi oleks väga halvasti läinud või juhtunud. ON tähtis näha positiivset ja seda eelkõige mitte sellepärast, et varjutada halb ja / või ebaõnnestumised, vaid näha positiivset selles, et iga puude pallile annab tegelikult midagi juurde, midagi, millest ei pruugi arugi saada, et nüüd oma vigadest justkui õpiks. See kirjeldamatu "oskus" areneb omasoodu.
See hobi on üldkokkuvõttes andnud tohutult palju juurde: alates oskusest, puutetundlikkusest, täpsusest lõpetades aju arendamisega, konkreetsusega, füüsilise tugevusega ja vastupidavusega. Kahtlemata on see muutnud mõttelaadi ja sundinud pingutama rohkem, kasvatanud vastutustundlikkust, koostöövõimet ja enesehinnangut. Leian, et on äärmiselt tähtis elada sellisesse asja hingega sisse, pingutada kas või pooljäärapäiselt millegi nimel, mingi õnnestumise nimel, sest tead, et see saavutuse täitmise enesetunne on lihtsalt kirjeldamatult ja annab kuhjaga motivatsiooni edasiseks tegevuseks - ikka kõrgemale, kaugemale.
Enesearendamise mõttes on spordialad üldse ühed parimad enesekujundajad. Samuti on pallimängud ka ajutreenimisemängud, sest mõte peab jooksma ääretult kiiresti, vaatamata kiirest mängutempost ette poole vudima ning ei tohi mitte kunagi kokku joosta. Alati peab olema oma visioon igale olukorrale. Teinekord tuleb sekundis langetada mitu otsust korraga ja see on äärmiselt arendav.
Ma olen seesmiselt ääretult tänulik kõigile ja kõigele, mis lasevad tegeleda sellega, mida hing ihkab ja mis arendab inimest väga mitmekülgselt. Kuldse väärtusega on see.

Peaks seda teemat pikemalt ja põhjalikumalt lahkama, sest nüansse võib ära märkida lõputult. Panen pigem hetkel siia ühe kena loo, mis just mõni hetk tagasi avastasin. Loodan, et ka loos põhineval teemal on edasiminekut. Eneserahulolu on kõige alus ja kui sellega tuleb toime, ei ole miski enam probleemiks. :)

Edasiminek

Leidsin vana hea loo jälle üles, mille sarnaseid pole juba päris pikka aega kuulanud. Ja üleüldsegi pole justkui põhjust olnud siia kirjutada. Eks oleks, aga argipäev viib tihti mõtteid mujale, sinna, mis tundub mõnes mõttes täiesti tühine ja mõttetu.
Esiteks ma olen alati pidanud enda jaoks tähtsaks mõtlemist ja mõtteid, mis viivad tulevikku ehk teisisõnu tulevikku mineku teekonna juhte. Juht peab paigas olema ja järgima kindlaid tõekspidamisi, muidu ei sünni miskit. Ent samas ei tohiks tegelikult edasimineku reaalset progressi niivõrd maha salata, mis sellest, et see pole niivõrd esmajärguline.
Teiseks oluliseks põhjuseks on "lihtsalt olemine". On tekkinud aeg, mil ma tahan tegeleda asjadega ja tunda rõõmu asjadest, millest ma üle suudan olla ning seda hulka järg-järgult suurendada, ehk teise kandi pealt vaadates leida üles see piir, mis on võimete piires, mis mitte. Igapäevased mõtted hingelisusest ja vaimsusest on asendunud palju reaalsusega, ehk töös on puunikerdusprojekte ning uued ideed juba ootavad oma aega, üks palju hoolt ja vaeva nõudev aken on tõsist uut kuube otsimas endale talveks restaureerimise näol, nipet näpet muidki tegevusi lisaks rohkele jalgpallile. Samuti suvilas tõsisemad mõtted ja lõputud tööd alates puukuuri juures mässamisest kuni elumaja enda renoveerimiseni.
Ent kõige selle kõrvalt, et ma tahan vabalt elada ja olla, rabada asjade kallal, mis mind õnnelikuks teevad ja juhtida kõike oma huvisid ja tegemisi korraga, on mul äärmiselt hea meel, et praegu on kell just pool 2 saamas ja ma mitte ei leia vaid lihtsalt võtan selle aja, et lihtsalt olla ja mõelda ja kuulata muusikat, sukelduda kuhugi, kust tagasi tulles on kell märkamatult juba poolteist tundi edasi läinud. Mul on hea meel tõdeda, et peaaegu igale asjale, millele ma mõtlen, leian ma, et tegelikult on kõik hästi. Kõik on hästi läinud. See mõtlemine tabas mind siis, kui ma sain aru, mis tähendab lasta ennast vabaks, vaba mõtlemisse, elada hetkes, sest seda hetke ei tule enam kunagi tagasi ja hiljem võid hakata kahetsema, et ei tundnud millestki õigel ajal piisavalt rõõmu. Vähemalt on, mida meenutada kuangi hiljem, midagi head, ilusat. Teoorias ei tohiks lasta millestki ennast häirida, sest elus olemine ja täisväärtuslikult elamine on juba ise piisavalt positiivne nähtus, et elada rõõmsalt. Mis ka halvasti peaks kunagi minema - sellest annab õppida, et tulevikus positiivsemalt läheks. Kui on kõik läinud seni nii, nagu on - mis hästi, mis halvasti, mida tahaks parandada, millest on kahju. Aeg ei paranda midagi kellegi eest ära, küll aga parandab aeg võimalusi parandamiseks. Ja kui elad, siis on aega, seega tuleb ka võimalusi.

Ajalugu ja restaureerijad

Käisin täna vanalinna spetsiaalselt pildistamas ja esmane otsene põhjus, mis pähe torkab, miks ma seda tegelikult siia jagan, on vaid need paar pilti, mis hea enesetunde tekitasid. Ma pole vist ühelgi päeval veel nii palju komistanud millegi taha, nagu seda tõi tänane päev. Aga sellele probleemile on ka täiesti argumenteeritud vastus olemas - restauraatorite eriala ongi selline, kus takerdud palju pisiasjadesse ja see kõik rikastab seda temaatikat väga suurel määral. Mõtlesin välja pilte klõpsutades elukutselise lause:
See on täiesti normaalne, et restaureerijad koperdavad vanalinnades käies oluliselt rohkem kui teised inimesed, sest rohkem vaadatakse ikka ennastunustavalt kõrgele ja kaugele ning enda jalgeesine on põhjendatult teisejärguline.
Mis puutub aga üldse ringi vaatamisse, siis eks iga enda südamest lähtuv eriala toob endaga kaasa elukutselisi haigusi - vastavalt siis kas või selle, kuidas võib haiglaslikult nokkida iga viltuse vuugirea, krohviparanduste kvaliteedi ja loodist väljas servade üle. See pole pahatahtlik või mingil muul viisil õrritav norimine, pigem sõbralik "virtuaalne" või mõtteline konkurents, mis on igal inimesel vaja välja elada - see on normaalne.
Mis puutub aga pisiasjadesse, siis see on täiuslikkuse haiglane väljaelamise viis. Seda ühest küljest, kui see muutub paranoiliseks. Aga tegelikult elu algabki pisiasjadest - kõigest on võimalik järeldada terviku olemuslikku nägu. Pisidetailid rikastavad kõike, mis meie ümber toimub - rumal oleks neid ignoreerida, kui mõni pahaaimamata pähe torkab. Nii ka arhitektuuri ja renoveerimistööde puhul - kõik algab detailidest ja nende kvaliteedist.
Aga see selleks, vahetaks loba piltide vastu nüüd:

Vaatamata sellele, et õige teema läks kiirelt üle kaameraga mängimisele, sai leiutatud siiski mõistlik tasakaal ja kõiki pilte ma ei hakka ka siia jagama :).
Peab tunnistama, et pole sellise vaatevinkliga veel käinudki vanalinna uudistamas. Ennastunustavalt sain ära kulutada tunde, mis kõik asja ette läksid. Väärtuslikult kulutatud tunnid ongi kõige tähtsam väärtus.
Toredate mõtete lugu:

Siit sinna ja kohe tagasi

Närin pihvi, joon vett peale, räägin 4 inimesega korraga täiesti erinevatel teemadel, vaatan jalkamängu netist, kuulan muusikat, uurin woodcraftingu uusi võimalusi ja kolan veel kolmel erineval müügiportaalil korraga ringi ja no kirjutan siia ka veel midagi. Kes ütles, et mehed ei suuda multitask'ida? Saab küll mitme asjaga korraga tegeleda, kui kõik on pinnapealne. Samas jäin mõtisklema selle üle miks alati erineva emotsionaalse tasandi puhul on maailm alati erinev? Mis selle tingib - kas alateadlikkus, millest aju mööda piilub? Ja paratamatult torkas selle ideega pähe see, et kui tavaliselt 5-6 aastasi põnne tituleeritakse "miljoni miks-i pärijaks", siis äkki ma olen ka nüüd nii vanaks saanud...

Ja siis ma avastasin taas enda jaoks veel väga hea vana loo:

Lately I've been feeling the same
I've been loosing hope, resisting the pain
It's cold outside, I wish it were clearer
Sometimes, It's just easy to turn around and

look in the mirror

Sometimes when I go to sleep
My life spins out in front of me
Like a hurricane, a bottle of wine
Sometimes it's easier to let something else...

Control your life

This is an anthem for the girl that got away
This is an anthem for the world of yesterday
This is an anthem for the rebel of my youth
This is an anthem for risk of loving you

The risk of loving you

Kõik see kokku on lihtsalt nii täppi. Ent samas mingil määral oleks justkui tugevasti kokku pressitud üks suur temaatiline tort, mis on ilusa vahukoore - trance muusika meloodia ja beat'ga üle kaetud.

Siis on kõik hästi, kui tahad mõelda, et kõik on hästi.

Hea mõte tuli mingi hetk - oma "life quotes" ja mõned mu lemmikud võiks põletada ühe puittahvli peale ja voodi kohale riputada. Mõtted, mis ei kaota kunagi väärtust, mitte üheski olukorras ja annavad jõudu edasi liikumiseks on parimad mõtted üldse. Nagu mul on hobide koondtahvel olemas.

Reaalne elu ja tegelikkus

Ajendatuna ühest artiklist, millele ma täiesti juhuslikult internetitunneleid pidi klikkides leidsin, pani mind kuidagi taas põhjalikult kaaluma ja mõtlema tänapäeva ühiskonna peale.
Mis on ikkagi see põhjus, miks tänasel päeval on väga suur hulk inimesi tegelikult viimase paari-kolmekümne aastaga juurde tekkinud infokanalites ja tehnoloogia arengus kinni. Tehnika areng on äärmiselt vajalik ja lausa hädavajalik, kuid näiteks arvuti-tv sõltuvused on siiski märgatavalt levivad. Elu on kandunud justkui ohutumasse tsooni, nö 20 sajandi ajalooga võrreldes rahu aega, mis on aga kaasatoonud alates Facebookis istumise sõltuvusest kuni televiisori vähemalt mitmetunnise vahtimise, võiks öelda, et kohustuse.
Jah, eks ole ausalt öeldes vastuoluline kirjutada "e-blogis" sellisest teemast, aga midagi pole teha, ega sõltuvuses on ka need inimesed, kes saavad aru, et on sõltuvuses.
Juhtusin lugema üht tõeliselt head artiklit, kus kirjeldatakse, et tänapäeval ei õpetata lastele enam elu alustalasid ja inimesed on kõige rohkem suunatavad just väiksena. Lapsi säästetakse kõigest, et oleks võimalikult turvaline lapsepõlv, ent tegelikult jäetakse laps ilma iseseisvuse õppimisest. Pole midagi parata, tõesti õpitakse kõik läbi elu ja kogemuste - ISE tuleb läbi kogeda ja aru saada sellest, milline elu tegelikult välja näeb. Kahjuks on see aga tihtipeale suhkruvatist ja arvutielust tõesti kaugel. Inimesele tekivad teised väärtushinnangud ja selle jaoks peab inimene tõeliselt mõtlev olema, et neid tulevikus kardinaalselt ümber hakata hindama - see pole reaalselt kuigi võimalik, enamikel juhtudel. Mul on tegelikult siiralt kahju lastest, kes kasvavad üles vabakasvatuse läbi, ent siiski pannakse ette mingid kindlad piirid millise puu otsa tohib ronida, kuhu on mõtekam raha kulutada, kuhu mitte. Pole tegelikult kahtlustki, et Nõukogude ajal üles kasvanud inimesed on rohkem karastunud, sest nad teavad, mis on millegi tegelik väärtus, kuidas neid hoida ja kuhu poole pürgida. Tänapäeva generatsioonidel aga hakkab see olemus kaduma ja edasi kantu moondub veelgi. Ei tea keegi, kuhu sellega jõutakse. Tundub, et on reaalne oht, et inimkond kihistub veelgi, nagu seda on paljudes teisteski riikides - tekivad täiesti erinevad inimgrupid.
Ma ei ole näinud, et seda teemat väga palju kajastataks ja isegi kui kuskil mõni artikkel kuskil mannavahu sees ära peaks uppuma, siis ega ta kaugemale jõuagi. Miks inimestel on vaja spetsiaalseid koolitusi, kuidas elus hakkama saada, kui on võimalik kanda seda põlvkonniti edasi? Miks on vaja õppida midagi, mis tegelikult kunagi oli olemas, ent ei väärtustatud siiski esivanemate tõekspidamisi? Mulle tundub, et pole jõutud probleemi tuumani ja probleemi lahkavaid teemasid võib püstitada igaüks, kellele kuhjub nii kaasahõikavaid kui mahasalgavaid kommentaare antud teema puhul. Teema lahkamine on siiski üks esimesi etappe parandamise koguprotsessis. Noorte seas on üha raskem kohandada üldist tõekspidamiste pagasit, kõik algab ju ikkagi kodust ja kõige lähedasematest inimestest. Ei ole eesmärk kedagi ümber muuta, kuid väärtushinnangute kujundamine käib siiski inimestega kaasas kogu elu. Vähemalt hetkel näib see mulle nii. Ei ole olemas "täiskasvanud" inimest, areng ei saa lõppeda mingi hetk ära, kui kõik justkui paigas oleks.

"The spiritual life does not remove us from the world but leads us deeper into it."
~Henri J. M. Nouwen~

Aga kui teinekord liiga sügavale?

20 aastase jutt

Pole taas ammu kirjutanud siia ja täna on just õige päev või õigemini õhtu või öö.

Ungariga on nüüdseks siis juba ammu ühel pool. Tuli lahkuda sellest toredast riigist, aga ma olen üsna kindel, et vähemalt Szentendres ja vähemalt vabaõhu muuseumis minu jalad veel kõnnivad, iseasi millal ja mis tingimustel. Aga see tegevus, mis seal tehtud sai, läks liialt hinge, et neid pintslitõmbeid ja krohvisilumisjälgi enam mitte kunagi näha. Ma ei tea, kuidas nii on, aga mul on alati raske lahti öelda või lahkuda asjadest, kus ise on käsi külge pandud.

Juba tubli 4 ööpäeva tegelikult on veedetud Eestis ja esimene emotsioon, ehk realismi uuesti naasemine on üsna edukalt ühele poole saamas. Kummaline, kuid alguses oli see tõesti keerukas, nii palju hädasid on kuidagi siin alati, ent samas jagus tavaliselt alati optimismi, et pingutada paremuse poole. Naljakas oli kohe mõelda naastes siia riiki, et selline optimismi järjepidevus end siin tõesti millestki ka toidab. Tuleb välja nüüd, et täitsa on võimalik ja ehk ongi just see suurimaks motivatsiooniallikaks edasi liikuda, et kõik pole veel hästi :) - kes seda küll teab.

Ja see kaua oodatud ja samas ka mitte oodatud päev on nüüdseks ametlikult läbi, "afterday" veel jookseb nii kaua, kuni silm lahti seista otsustab. Ilus päev oli, ma ei ütleks, et sünnipäeval on kehv tööd teha. Kui see on töö, mida ma oskan hästi ja mis mulle meeldib ja mis on loovtöö ja mida saab hingega teha. Ainult positiivseid laenguid annab see. Kahju on ainult sellest, et ma pole endiselt mitte mingit moodi saanud üle ühest konkreetsest teemast, mis mind endiselt painab. Arvata on, et ei saagi nii pea veel, võtab määramatult aega. Mul pole ideid enam, mida teha või kuhu liikuda, ma lihtsalt olen seal, kus ma pean olema või kus mind oodatakse, aga tegelikult tahaks olla eemal mõne aja. Eemal kõigest koos oma mõtetega ja ilma mõteteta. Ma ei saa uskuda seda, et ma midagi nii ebarealistlikut ja utoopilist sain teha ja see on kõige suurem küsimärk koos oma kõigi variatsioonidega muudest nüanssidest. Ma ei jaksa enam. Ma võin kirjutada tekste teemal "Breathing changes" (mis oli suht hea kooskõla vähemalt mu enda arvates), ent tegelikult pole seda reaalselt kuskilt tulemas. Ma ei taha omada neid mõtteid enam, tahaks recycle bin'i panna ja hommikul peale silmade avamist prügikasti käia õues tühjendamas - igaveseks kustutada need mõtted, ent mitte seda ilusat, mis sellega kaasnes ja naasta taas selle elu juurde, mis oli üle 1,5 kuu tagasi. Ma endiselt minimeerin oma suhtlusaldis olekut, kui just liiga head flow'd iseenesest ei teki. Ma pole mina ise juba pikemat aega. See kõik teeb tegelikult haiget ja muidugi see fakt ise...
Päris huvitav on, mida uus kümnend endaga kaasa toob, mis pilguga ma loeks seda postitust täpselt 10a pärast? Ausalt öeldes on pisut hämming või siis lihtsalt kummaline tunne. Jah, number on number ning hetkeolukorras ei suuda ma küll kohe viljakalt alustada. Pikaldane mõõn järgi kunagi annab, siis ma tahaks olla seal, kus ma veel kunagi olnud pole ning teha seda, mida kunagi tundnud pole. Ilmselge on see, et mu põhieesmärgid jäävad siiski samaks, prioriteedid ei saa muutuda - need saavad vaid kohanduda uue aja ja olukorraga, kuid põhiolemus jääb samaks. Alustalade vahetamine tooks kaasa endaga uue elustiili ja isiksuse ning selline asi oleks mu meelest hüplemine, milles pole kedagi, kaasa arvatud iseennast.
Ma kuulasin täna siiski ära vaatamata ebasoodsatele tingimustele ühe oma lemmiklugudest, sest tänane päev nõudis seda - vanalt healt ATB'lt My Saving Grace, aastaks seekord hoopistükis 2009.

Kümnendi muutus

Kuidagi kummaline on mõelda, et 5 päeva on jäänud elada selles kümnendis, nagu see oleks mingi sajandi vahetus, ometigi vaid numbri muutus. Aga 20 on ikka palju vanem, kui 19 ja see oli nagu omamoodi race, mis veel jõuaks ära teha selle numbri sees. Lõpp on küll üsna käest ära läinud... Aga on aega veel. Nagu pisut vana tunne on olla 20, sest seesmiselt on see üsna suurte muutuste aeg ja need tööd, mõtted, mis olen enne välja käinud, ei tundu üldse midagi erilist enam - liiga tavaline. Prioriteetide muutuse aeg on juba tükk aega käimas - või oleks seda õigem nimetada prioriteetide kohandamise muutuseks. Oleks kummaline ju väita, et muudan midagi ja siis on kõik teisiti, ei saa üle oma varju hüpata teisele poole hekki.
Teisest küljest on jällegi tohutult põnev, mis kõik uus sellega kaasneb, ent ootused on vägagi dilemmalised. Ühest küljest ootan juba pikemat aega, teisest küljest ei tahaks veel :). Päev ise on kuidagi tore, emotsionaalselt sisendatult on ta juba eos armas päev, noja samuti kingituste osa :).

Tahaks siili või salli või siis siilipiltidega salli. Sellepärast, et siil on armas ja tark korraga ja sall on soojendav.

Eriti ninnunännu lause tuli... Naljakas kohe, aga praegu võib veel.

Things really have to change

Või tulebki asjadest hakatagi siis järjekorras otse rääkima? Ma olen väsinud kõigest sellest, mida peab varjama, mida peab jätma rääkimata, mida peab enda sisse koguma selleks, et kedagi säästa. Aga kes mind säästab? Mul on kõrini olemast see, kes asju endasse võtab ja ise kõigega hakkama peab saama. Asi ei ole üldsegi selles, et peaks ennast kuidagi muutma või tahaks olla keegi teine - olen see, kelleks olen ISE ennast mõtelnud ja nii ongi kõige õigem. Tundub, et siiski on liiga palju rääkimata asju ja ma ei tea, millal toimub järgmine vulkaanipurse, kus ma hakkan kõigile otse välja ütlema miskit. Kui siiski sunnitakse juba rääkima kaudselt konkreetsetest asjadest, siis ilmselt tuleb otse hakata arvamusi välja avaldama, toogu see siis kellelegi kaasa mis tahes. Elu, mis on ümber, on liiga käest ära.

Breathing Changes

Nii,
21 päeva, mis Ungaris olemiseks on antud, hakkavad peagi lõppema ning viimased on läinud millegipärast meeletu kiirusega. Ehk on see seetõttu, et mul on juba 3ndat päeva vahelduva eduga palavik ning täna otsustasin üldse arvutisse jääda (nagu niiiigi vähe saaks arvutis olla).
Mis sellest, et palavikku on tunde järgi küll +3 kraadi, siis tunnen ma ennast mingil moel hästi - võimalik, et see on psühholoogiline eelaimdus, et haigena on teatud eelised milleski, mida saab ära kasutada ja sellel on, nii kummaline kui see ka poleks, tervendav effekt. Teine variant on see, et ma saatsin täna ühe kõige ilusama maili ära, mida ma iial kirjutanud olen - Ungarlasele. Või siis kolmas võimalus on see, et ma olen oma raamatuga (mis on tõepoolest kõige-kõige keerulisem raamat, mida ma kunagi lugenud olen) jõudnud nii kaugele, et sel on alateadvuslik moment mõjuma hakanud. Kuigi ma sellesse ei taha kuidagi uskuda. Inimese mõttemaailma, kes on 69a tegelenud ühe teemaga, on ülimalt keeruline mõista, kuid tõeterad on seal sees. On tõenäoliselt 3 varianti:
1) ma ei saa sellest raamatust üldse aru
2) ma saan aru ainult osaliselt, ent terviku effekt jõuab kätte alles enda mõtetes
3) lihtne asi on tehtud keeruliseks ehk seotud tõestatud teooriatega ja midagi enamat selles väga pole
Päris ülbe 3s variant...
Samas tehes seda enda peas lihtsamaks, siis on ehk tõesti kättejõudnud faas, kus ma hakkan tegelikult sellest aru saama - eelkõige enese aktsepteerimine ja samas ka teiste. Mis parata, aga selleni on üks teatud sündmus mind siiski viinud, mis endiselt mõtetes mõlgub, aga mis seal ikka, ise üle saades on ennast õpetav effekt palju suurem. Ma vähemalt näen ja tunnen seda, et kui koerast üle saada, ilmeb rahulolu ja enesetunde paranemine ja saab tunda ennast jälle vabana ja vabalt.
Vahel tundub, et kirjutan ilusaid tekste ja kindlaid suundi eeldavaid pealkirjasid, aga kas tegelikult ka nii läheb, hetkel tundub küll. Mulle hakkasis miskipärast praegu kodus kõvasti muusikat kuulates meeldima 2 vana head lugu. Omapärane, et olen küll sündinud aastal 1991 aga kuulan ikka 2000 aasta ümber tiirlevat muusikat, mis oli eelkõige populaarne tol ajal olnud 18-20 aastaste seas. Kuidagi palju rikkalikum ja sügavam on. Siit ka tänane muusika valik olenemata stiilist, vastates postituse pealkirjale, vastavalt 1999 (2003 remix) ja 1992 (1998 released). Kõigepealt see hea meloodia:

Ja siis aktsepteerimise lugu:

Come on come on
I see no changes wake up in the morning and I ask myself
is life worth living should I blast myself?
I'm tired of bein' poor & even worse I'm black
my stomach hurts so I'm lookin' for a purse to snatch
Cops give a damn about a negro
pull the trigger kill a nigga he's a hero
Give the crack to the kids who the hell cares
one less hungry mouth on the welfare
First ship 'em dope & let 'em deal the brothers
give 'em guns step back watch 'em kill each other
It's time to fight back that's what Huey said
2 shots in the dark now Huey's dead
I got love for my brother but we can never go nowhere
unless we share with each other
We gotta start makin' changes
learn to see me as a brother instead of 2 distant strangers
and that's how it's supposed to be
How can the Devil take a brother if he's close to me?
I'd love to go back to when we played as kids
but things changed, and that's the way it is

Come on come on
That's just the way it is
Things'll never be the same
That's just the way it is
aww yeah

I see no changes all I see is racist faces
misplaced hate makes disgrace to races
We under I wonder what it takes to make this
one better place, let's erase the wasted
Take the evil out the people they'll be acting right
'cause mo' black and white is smokin' crack tonight
and only time we chill is when we kill each other
it takes skill to be real, time to heal each other
And although it seems heaven sent
We ain't ready, to see a black President, uhh
It ain't a secret don't conceal the fact
the penitentiary's packed, and it's filled with blacks
But some things will never change
try to show another way but you stayin' in the dope game
Now tell me what's a mother to do
bein' real don't appeal to the brother in you
You gotta operate the easy way
"I made a G today" But you made it in a sleazy way
sellin' crack to the kid. " I gotta get paid,"
Well hey, well that's the way it is

That's just the way it is
Things'll never be the same
That's just the way it is
aww yeah

We gotta make a change
It's time for us as a people to start makin' some changes.
Let's change the way we eat, let's change the way we live
and let's change the way we treat each other.
You see the old way wasn't working so it's on us to do
what we gotta do, to survive.

And still I see no changes can't a bother get a little peace
There's war in the streets and war in the middle east
Instead of war on poverty they got a war on drugs
so the police can bother me
And I ain't never did a crime I ain't have to do
But now I'm back with the facts givin' em back to you
Don't let 'em jack you up, back you up,
crack you up and pimps Smack you up
You gotta learn to hold ya own
they get jealous when they see ya with ya mobile phone
But tell the cops they can't touch this
I don't trust this when they try to rush I bust this
That's the sound of my tool you say it ain't cool
my mama didn't raise no fool
And as long as I stay black I gotta stay strapped
I never get to lay back
'Cause I always got to worry 'bout the pay backs
some buck that I roughed up way back
comin' back after all these years
rat-a-tat-tat-tat-tat that's the way it is uhh

That's just the way it is
Things'll never be the same
That's just the way it is
aww yeah

Some things will never change...
Not some... The most things will never change.

Miks ometi kiirustada?

Selle kastanimuna, millega ma peaaegu pähe oleks saanud kui pommiga keset haudvaikust, viin ma küll koju ja panen karbi sisse. Sest esiteks on see Ungari kastanimuna, mis sellest, et ta on täpselt samasugune nagu eestiski on. Aga ta on siit, Gyorist, jõe äärest ja erineb juba tähenduslikult kukkumise poolest teistest suuresti.

Ma tahaks leida seda teed, mida kaudu ma ära eksisin. Tahaks tagasi liikuda sinna, kus ma hetkel reaalselt olen - ennast ümbritseva juurde. Juba kuu aega olen liikunud mõtetes sinna, kust väärtused alguse saavad. Ja nüüd, kus ma olen leidnud midagi väärtuslikku enda jaoks, mille kallal ma mõtetes tööd rabasin, tahaks ma naasta tagasi uute teadmistega enda juurde - sinna kuhu mu hing ihkab. Mitmed augud müüris saaks uuesti kinni lappida.
Ma pole ilmselt mitte kunagi nautinud jalutamist nii palju, kui seda praegu. Kiires elutempos või mine sa tea, ehk pigem pealiskaudsetes väärtushinnangutes, on võimalik ära matta endasse see teadmine, kui palju on tegelikult ilutsat siin samas, kas või enda kõrval või 100m eemal. Kui palju on ilusaid väärtuseid, mille kallal on hingega tööd tehtud. Isegi võimsad puud siin, on midagi, mida tavaliselt ei märka, kuid ometigi on neis palju rohkem elujõulisust, kui meis endis. Ma võiks istuda jalg üle põlve siin Doonau äärel tunde, jälgides igat detaili oma ümber, ning see on hämmastav, kui palju informatsiooni võib lihtsalt ise külge magneteeruda. See kõik mu ümber on kuidagi nii elus. Me märkame seda ainult siis, kui me seda vajame, ent mitte kunagi siis, kui meilt oodatakse.

I finally found

Imestan pisut, et ma pean lugema raamatust täpselt seda, mida ma isegi olen enda jaoks välja mõelnud, aga ometigi hakkab tegelikult külge alles siis, kui raamatustki samad probleemid vastu vaatavad.
Nimelt hakkasin ma lugema tõeliselt rasket, filosoofilist raamatut - Albert Ellis "Kuidas saada õnnelikuks ja mitte lasta ennast häirida". Tegelikult on pealkiri vägagi desorienteeruv. Sisuliselt on 85a mees teinud tohutult palju filosofeerivaid raamatuid, mis sisenevad sinna, mida tavaaju ei suuda kaugelt tervikuna nähagi, lisades sinna veel 42a jooksul kogutud tehnoloogiaid ja teooriaid, millest peamine on REKT - ratsionaal emotiivne käitumisteraapia. Ma pean tunnistama, et selle raamatu lugemiseks peaks vist ise sama vana olema, et sellest tegelikult ka täielikult aru saada, kuigi põhitõed on siiski väga sarnased ja arusaadavad.
Miks ma seda tegelikult kirjutan... Ma leidsin sellest midagi, mida ma niigi enne teadsin, aga nüüd põhjendati see fakt minu jaoks juurteni välja: "Armastage neid, aidake neid, suhelge nendega, võitke nende poolehoid, kuid ärge mitte kunagi võtke neid liiga tõsiselt". Siin aga põrkuvad kokku aju ja süda ehk mõistus ja hingelisus. Raske on pidada piiri nende kahe vahel ja raske on neid koos sundida töötama ühtsete eesmärkide nimel. Ratsionaalsus ja ihad ei käi mitte kunagi kooskõlas ja see on üks kõige keerulisemaid probleeme üldse. Aga vähemalt ma leidsin uue mõttekaaslase mõtte näol.
I finally found that place in me, that's higher.

 Halb on ainult see, et ma jõuan kuidagi nii sügavale ja kaugele, et see hakkab juba eluvõõraks muutuma kohati ja muust elust väääga kaugele jõudma. Ma ei teagi, kas ma oskan tagasi kõndida tuldud teed...
Tahaks ära siit ja mitte konkreetselt positsioonilt vaid kõigest muust. Tahaks nautida elu. Elu on liiga ilus, et seda niiviisi käest lasta, ent on olukordi, kus tuleb pingutada selle nimel, et saavutada tagasi see, mis alles oli. Ma pean lihtsalt teadvustama endale, et on veel endiselt halb olukord ja enesetunne ja sellest ülesaamine nõuab hoopiski miskit muud, kui vedelemist. Ei saa põgeneda ja mõelda või tegeleda hoopis millegi muuga, kui tegelik olemus jääb kuhugi mujale.

Future Memories

Ma ei tea ometigi, miks minevikus olnud mälestused nii tihti uuesti esile kerkivad, ent tegelikult peaks iga päevaga toimuma edasiminek tuleviku suunas. Või on tulevik liigagi seoses hilise minevikuga? Nii, et vahel peabki paratamatult sukelduma tagasi, et sõuda edasi.
Igatahes pole see üldse tore, miks vanad asjad painama hakkavad vahel jälle. Mitu korda  ma ikka sukeldun sellesse tagasi, edasi liikumine on ikkagi vaevu märgatav. Selgusi on vaja, ilma on edasi liikumine võimatu.

Üks sügav päev

Kui ma millalgi arvasin, et on täielikult võimalik enda aju juhtida, ka väärtushinnangute ja väga põhjalike alustalade kujundamisel, siis südame vastu ei saa küll mitte miski. Ja taas ma tunnen, kui sügavale võin ma teinekord laskuda. Paraku peale pikka tööd endaga pidin ma ikkagi avastama, et on olukordi, kus pole võimalik ennast korrale kutsuda. Hingelisus eeldab endas südame puistamist, kui ka südamest vihastamist. Jah, paraku tuleb ette hetki, kus seisad ääre peal, et midagi välja ütlemata jätta. Jumal tänatud, et on siiski nii, nagu hetkel on. Vähemalt säästsin mitut inimest, kellele oleks võinud täna midagi väga sitasti ütelda.
Samas oli mul üsna kahju meie suurest teejuhist Arpad'ist, kes on meid viinud, toonud, käinud eraldi kohvrite järel, näidanud linna, viinud väljasõidule, aidanud kohalike probleemidega, andnud meile muuseumis tööd ja olnud kogu aeg ääretult positiivne, sõbralik, lahke ja abivalmis. Nii toredat inimest ma kardan, et Eestis pole leida. Näha on, et mees on hingega oma töö ja elu kallal ja selline seltskond tegelikult sobiks mullegi väga hästi. Tunneksin end tõeliselt nii nagu ma tunda tahaks.
Täna oli viimane päev Szentendre muuseumis, meie töökohas. Ja tõsi, tänu sellisele ungarlaste õhkkonnale oli see kuidagi raske. Pärast ühiskondlikku osa sai veel uuesti käidud rahulikult vaatamas neid ehitisi, kohti, mille kallal sai 2 nädalat tööd rügatud. Raske on kuidagi mõtelda, et oma pintslijäljed on siia peale tõmmatud ja mitte kunagi võib-olla siia enam tagasi ei tule. Mitte kunagi ei peksa selle pirnipuu otsast üleküpsenud pirne alla. Mitte kunagi ei kõnni neid samu radasid, mida on tallatud kümneid kordi. Mitte kunagi ei saa kokku toreda Arpadiga. Aga ehk mu hingelisus siiski ei laseks juhtuda sellel? Kuidas on võimalik anda edasi seda tunnet, kui käid uuesti vaatamas kõike seda. Seda tunnet ei kirjelda mitte miski - ehk üks poolrõõmustav pisar? Raske on kirjeldada midagi nii sügavat, millest niigi vähesed aimu saavad.

 Meie krohviparandused ja värvitud seinad.

Mitte jalavann ja looduslik dušinurk vaid koht, kus me käisime vett joomas ja ennast kosutamas kuumade ilmade eest.

Meie õpetaja ja vanameistri Gabori auto, millega isegi sõita sai, mis oli omamoodi vahva kogemus.

Jään kahtlemata igatsema neid kohti, sest see tundus olevat täpselt see õhkkond, kus olen tahtnud viibida. Raske on lahkuda kohast, kuhu hingega sisse elad.
Leidsin, et pole tähtis see, mida aju tahab, vaid hinnata seda, mida hing ihkab, sest tema  huvid on alati ühesuguselt siirad. Niigi palju on materiaalset ja kapitalistlikku, liiga vähe on seda, mis tuleks otse südamest. Mul on kahju hetkel isegi natuke, et ma ei pingutanud enne reisile asumist tõeliselt kingitustega, see oleks praegu vägagi väärtuslikuks osutunud. Ometi oli ju mõte teha midagi põhjalikku, oma kätega.

Thank You, Arpad. I really hope to see You again someday.

Kuna mul kaamerat täna õhtul kaasas polnud, siis saan pildi panna ainult ühest eilsest pildist, mil ma selle väljaku avastasin.

Niisiis on see väljak päris mõnus koos oma koduse OSB plaadi piirdega, sai isegi oma papudega läbi testitud. Üsna pehme kunstmuru ja üle külvatud kerge liivaga, mis tagas sellise laitmatu grip'i, mida ma veel tunda pole saanud. Startimiseks ja peatumiseks praktiliselt ei peagi pingutama. Kukkuda muidugi liiva peal nii hea polnud, aga elab üle ;).
Ja no muidugi seltskond... Esiteks võeti mind mehistele jalgpalluritele kohaselt käetervitustega vastu ja uuriti, kust ma tulen. Mängu ajal samuti hoiti moraali, abistati teineteist sõbralikult, väga energiliselt, seesmiselt oldi tuline, kuid väljast soe ja siiras õhkkond. Ja muidugi peale igat väravat õnnitleti üksteist, samuti ka peale üht minu tehnilist sooritust, mis neile muljet avaldas. Kuidagi nii sõbralik ja hooliv, pole ammu sellises seltskonnas pallinud - eks siin ole ka ehk oma osa sellel, et ollaksegi kuidagi rohkem üllatunud, kui nähakse turisti, kaashuvilist Eestist! See on nende jaoks midagi erakordset. Edaspidi pidin ka tasuta sisse saama :).

Avastasin täna, et mul oli just see puudu. See tunne, et ma olen tõeliselt väsinud ja jalkast, mis annab alati emotsioone. Nagu kala oleks vette visatud, mis sellest, et umbne vesi, aga vähemalt mitte kuival. Ei ole võimalik olla asjadeta, mida kõige rohkem ihkad. Emotsionaalsuse tase on võrreldav joomisega - vaid pidev sellest "toitumine" tekitab heaolu, ei rohkem ega vähem on vajalik. Vajalik on vaid enda enesetunne. Mitte miski ei saa rikkuda seda hetkeemotsiooni, kui JUST täna kõik endale meeldivad asjad on läbi kogetud.
Ma tahaks veel siin Szentendres autot endale mõneks ajaks ja ma lubaks, et ma teen maratoni - 24h üleval ja sõidus. Must have been done. Päeval jalutades mõtlesin ka, et see vajadus on tegelikult ka vaimselt põhjendatav. Mitte, et ma ilma autota elada ei saaks, aga auto annab tunde, et oled võimeline haldama kõike ja korraga. Millal tahes võid istuda peale ja sõita teise linna otsa - jalgsi pole see võimalik. Terviku haldamise vajadus on ja ma usun, et see võib minus alles siis vallandada tõelise elu siin. Tegelikult on vist kõikide asjadega elus nii, vähemalt minu puhul, et kui tervikut olukorda korraga ei halda, siis on kuidagi poolikult kogetud tunne ja see pole üldse õige. Maksimum on vaja võtta ja see pole üldse nii lihtne - vaid väga harva võimalik. Mulle meeldib, kui mu aju töötab täistuuridel, sest see kosutab mind, aga haldamise olematus takistab heaolu tohutult. Vastasel juhul on kala akvaariumist väljas tunne. Mulle meeldib kas kiire elustiil või aeglane, vahepealne on poolik lahendus.
Ja nendele, kes seda alati küsivad. Jah, mulle meeldib siin olla, sest ungari ja ungarlaste õhkkond on... ma ei tea, kuidas seda kirjeldada. Mulle meeldiks ehk kõige enam elada täpselt sellises roheluses, fantastilises eramajas, oma krundi peal, vaikses äärelinnas - näiteks Szentendres. Samas tunnen ma ka pisut puudust, et ma pole nii ammu saanud suvilasse, ma tahaks vahepeal päevakese ära käia ja muru niita seal 5h jutti... Istuda üksi selle disainitud kamina ees ja iga tähtsa inimese jaoks süüdata eraldi küünal, viimati sai seda tehtud vist juuni lõpus ja siis oli üks küünal rohkem. Lihtsalt olemine selles, süveneda sellesse ja tunda seda, et aeg pole kunagi liikunud nii kiirelt. Ehk kokkuvõttlikult - tahaks natuke üht ja teist, mõõdukus on kuldne kesktee ja peaaegu kunagi seda ei saavuta, sest ei suuda tunda rõõmu sellest, mis tegelikult olemas on.

See Trilogy plaat, mida ma nii harva kuulan, kuid alati suurepärase emotsiooniga lõpetan.

Way I'm Feeling

Enne Szentendre festivali ametlikku lõppu sai seal ka ära käidud. Leidsin, et kõige parem heli, mida ma seal kuulsin, olid trummid. Mitte niivõrd sellepärast, et nad meenutasid mulle Brasiilia sambajalgpallilikku rütmi, aga need drum beat'id olid lihtsalt nii tähendusrikkad, ühenduses üksteisega ja moodustasid sügava terviku. Ainult nii on võimalik muusikast aru saada, kui haldad seda terviklikult, elad sellesse seesmiselt sisse. Tahaks seda veel kuulata. Ja mõni aeg peale seda tuli mingi sügava bassiga igav lugu, mis mind sealt kiiremas korras ära ajas.
Ma poleks arvanudki, kui hea võib olla jalutada nii kaua, et isegi minu kui pikastaazhilise jalgpallifanaatiku jalad hakkavad makaroniks muutuma ja lisaks lähevad veel sama valusaks ja kuumaks, nagu pipar, mida jagati Guljašši kõrvale. Hea on olla siin, mis sellest, et ma pole päris nende inimeste lähedal, kellest hoolin. Ikkagi on nii hea olla siin ja praegu, hetkes ja sellele hetkele järgnevas hetkes, siin kohas, kus ma praegu viibin ja nende võõraste inimeste kõrval, kui ma näen, kui siirad nad tegelikult on. Mu süda hakkab jälle üheks suureks armsaks tervikuks saama. Tahaks kallistada praegu kedagi, keda ma ei tunne, sest ma tean, et ta saab aru, mis see tähendab.

 Vaid see on tähtis, mis sinu sügavustes toimub.

Ungaris

Tähe langemisega lõppes neljapäevane päev fotoajaloos ja see oli muidugi kompositsiooniliselt kõige parem pilt juba. Kvaliteet räägib enda eest. Ma polegi päris kindel, mida see tooma peaks, aga midagi ehk siiski? Ja ega see olegi nagu horoskoop, et kui loetakse läbi, siis hakatakse uskuma seda, mis seal kirjas oli ja oodatakse pikka silmi seda. Kõik head asjad tulevad üldiselt siis, kui neid kõige vähem oodata, seega pole mõtet oodata midagi.
Üks filosoofia tabas mind tegelikult õhtul juba, kui me toakaaslasega hakkasime arutlema inimeste põhjalikkuse üle. Vahel on kuidagi mõistmatu kuulda pooltundmatult inimestelt sellist juttu, mis tegelikult ei tähenda justkui mitte midagi. Ja siis ma lõpuks veendusin ikkagi, et on olemas kaks erinevat ideoloogiat - jutustamine jutu pärast ja jutustamine mõtete ja tunnete tõttu. Ma ei tea, miks mind vahel tohutult häirib see, ent siiski ma suudan tolerantselt sellesse suhtuda. Vaikus on midagi enneolematult ilusat, mida kõik tahavad ära rikkuda, et oma maailmaga sisse sõita. Milleks ometigi?
Täna ma leidsin, et tõeliselt hingega inimesed on "restaureerija-mõtlemisega". Inimesed, kes hindavad eelkõiige seda, mida tehti vanasti ja alles siis kujundavad SELLEST lähtuvalt oma maailmapildi. Ungari vabaõhumuuseumi eestvedajatega on see jutuks tulnud, et sellisesse töökohta sobivad inimesed, kes on tõeliselt hingega selle kallal - kuidas vanasti käis. See peab tegelikult täiesti paika, et inimesed on tänapäeval võõrdunud palju vanadest traditsioonidest ja hoiakutest. Ja sellel on ka ühine vastus: peale on kasvanud inimpõlvkond, kes pole näinud sõda. Mitte, et see oleks vajaik, aga see on lihtsalt üldistav fraas. Peale on kasvanud inimpõlvkond, kes paljuski ei aima ega taha aimata, mis tähendab olla tõeliselt kehvas olukorras. Alati vaeveldakse välja erinevatest olukordadest, kuigi palju leebemagi korral ollakse psüühiliselt maadligi surutud. Inimesed ei tea, mis tähendab olla tõeliselt näljas, tõeliselt väsinud millestki, tõesti peaaegu surnud, aga tegelikult täiesti elus ja hingeliselt terve. Tõelised esinvanemate hindajad teavad, mis on hindamist väärt, mis mitte. See, et inimesed olid vastupidavamad, on vägagi hindamist väärt. Väga kahju on sellest, et sellised elufilosoofid hakavad aina välja surema, kes mõtlevad enda jaoks välja selle kõige olulisema, pannes kokku esivanemate väärtushinnangud, reaalse elu ja oma nägemuse ja moodustavad siis hübriidse edasiliikumise nägemuse, mis tegelikult viib ühiskonda produktiivseimalt edasi. See on alati paika pidanud, et tõeline teotahe tekib inimesel kabuhirmus millegi ees.
Olen kuulnud ütlust, et enda mõõdukas armastamine on parim variant enda teostuseks. Samas unustatakse tihti enda ego kõrvalt ära väga olulised inimesed või miski muu, mis on sisimas tegelikult KÕIGE-KÕIGE tähtsam. Hingelisus ei saa sündida lihtsalt meeldimisest. Hingelisus sünnib tõelisest armastusest, tõelistest tunnetest enda JA endale kõige tähtsamate inimeste ning enda emotsioonide vastu. Ma tõepoolest armastan neid, ilma, et ma peaksin seda korrutama või üle puhuma.
Ma pole juba tükk aega saanud kogeda midagi tõeliselt teotahtelist, mis tuleb otse südamest, mis on siiram, kui miski muu ja keegi ei küsi selle pealt tagasi midagi.

Ma tundsin seda täna, Ungaris. Mul poleks kunagi olnud nii hea meel, kui praegu, kui ma polnuks siin. Mõistmatuks jääb isegi, kuidas saab ühiskond nii palju mõjuda teistele, et ühel maal on inimesed ühesuguse massiga ja teisel pool teistsuguse massiga ja mitte keegi pole kedagi õpetanud, kuidas elada.
Ma tahaks olla igavesti ühiskonnas, mis vastab minu omaga. Ikka hakkad asjadest just siis rohkem mõtlema, kui konkreetne olukord seda soosib. Ja sellest võiks vist lõputult rääkida.

Miks ma sellest tegelikult räägin, on ehk see, et olles Ungaris, Szentendres nüüd palju ringi käinud, sain ma teada, mis tähendab tõeline iha, tõeline pühendumus ja millegi armastamine. Tõelisuse kadumine on üks kõige suuremaid muresid tekitavaid allikaid üldse. Kui ma varem kujutasin seda ideoloogiliselt ette ja uskusin millessegi, mida ma tegelikult polnud kogenud, kuid mõelnud, et nii oleks kõige õigem. Sain teada, et selline mõtteviis ongi just kõige produktiivsem, kõige siiram, kõige hoolivam eelkäijate, lähedaste suhtes ja kõige tõelisem. Arusaamine on pool võitu.

Kui minu käest küsitakse, et noh, kuidas siis ikka on Ungaris. Ma ei oska midagi vastata neile, tõesti. Ei ole olemas vastust tooretele küsimustele, on olemas huvitavad küsimused kuldpruuniks küpsenud küsimustele. Kõige tähtsam on see, et on muutunud midagi, maailmapildi suhtes. Iga väike kild - olgu ta siis krohvimisetehnika või mõni muu tähelepanek elust, on tee lõppematule täiuslikkusele. Iga kild elus on sama tähti, kui iga teine. Iseloom on see, mis teeb sellest järeldusi.

ja nii... Kui kell pool 1 tuleb mind sõbralik vanem habemikhärra tervitama ja üritab kõigest südamest selgeks teha mingit moodi, et ma tule ära kustutaks magama minnes on piisav, et sellest saada jõudu edasi liikumiseks. Ma tahaksin siinkohal otsad kokku tõmmata sellise looga ja muidugi videoga, mis toob millegipärast pisara silma, kui sellesse tõeliselt süveneda: