Kuna mul kaamerat täna õhtul kaasas polnud, siis saan pildi panna ainult ühest eilsest pildist, mil ma selle väljaku avastasin.

Niisiis on see väljak päris mõnus koos oma koduse OSB plaadi piirdega, sai isegi oma papudega läbi testitud. Üsna pehme kunstmuru ja üle külvatud kerge liivaga, mis tagas sellise laitmatu grip'i, mida ma veel tunda pole saanud. Startimiseks ja peatumiseks praktiliselt ei peagi pingutama. Kukkuda muidugi liiva peal nii hea polnud, aga elab üle ;).
Ja no muidugi seltskond... Esiteks võeti mind mehistele jalgpalluritele kohaselt käetervitustega vastu ja uuriti, kust ma tulen. Mängu ajal samuti hoiti moraali, abistati teineteist sõbralikult, väga energiliselt, seesmiselt oldi tuline, kuid väljast soe ja siiras õhkkond. Ja muidugi peale igat väravat õnnitleti üksteist, samuti ka peale üht minu tehnilist sooritust, mis neile muljet avaldas. Kuidagi nii sõbralik ja hooliv, pole ammu sellises seltskonnas pallinud - eks siin ole ka ehk oma osa sellel, et ollaksegi kuidagi rohkem üllatunud, kui nähakse turisti, kaashuvilist Eestist! See on nende jaoks midagi erakordset. Edaspidi pidin ka tasuta sisse saama :).

Avastasin täna, et mul oli just see puudu. See tunne, et ma olen tõeliselt väsinud ja jalkast, mis annab alati emotsioone. Nagu kala oleks vette visatud, mis sellest, et umbne vesi, aga vähemalt mitte kuival. Ei ole võimalik olla asjadeta, mida kõige rohkem ihkad. Emotsionaalsuse tase on võrreldav joomisega - vaid pidev sellest "toitumine" tekitab heaolu, ei rohkem ega vähem on vajalik. Vajalik on vaid enda enesetunne. Mitte miski ei saa rikkuda seda hetkeemotsiooni, kui JUST täna kõik endale meeldivad asjad on läbi kogetud.
Ma tahaks veel siin Szentendres autot endale mõneks ajaks ja ma lubaks, et ma teen maratoni - 24h üleval ja sõidus. Must have been done. Päeval jalutades mõtlesin ka, et see vajadus on tegelikult ka vaimselt põhjendatav. Mitte, et ma ilma autota elada ei saaks, aga auto annab tunde, et oled võimeline haldama kõike ja korraga. Millal tahes võid istuda peale ja sõita teise linna otsa - jalgsi pole see võimalik. Terviku haldamise vajadus on ja ma usun, et see võib minus alles siis vallandada tõelise elu siin. Tegelikult on vist kõikide asjadega elus nii, vähemalt minu puhul, et kui tervikut olukorda korraga ei halda, siis on kuidagi poolikult kogetud tunne ja see pole üldse õige. Maksimum on vaja võtta ja see pole üldse nii lihtne - vaid väga harva võimalik. Mulle meeldib, kui mu aju töötab täistuuridel, sest see kosutab mind, aga haldamise olematus takistab heaolu tohutult. Vastasel juhul on kala akvaariumist väljas tunne. Mulle meeldib kas kiire elustiil või aeglane, vahepealne on poolik lahendus.
Ja nendele, kes seda alati küsivad. Jah, mulle meeldib siin olla, sest ungari ja ungarlaste õhkkond on... ma ei tea, kuidas seda kirjeldada. Mulle meeldiks ehk kõige enam elada täpselt sellises roheluses, fantastilises eramajas, oma krundi peal, vaikses äärelinnas - näiteks Szentendres. Samas tunnen ma ka pisut puudust, et ma pole nii ammu saanud suvilasse, ma tahaks vahepeal päevakese ära käia ja muru niita seal 5h jutti... Istuda üksi selle disainitud kamina ees ja iga tähtsa inimese jaoks süüdata eraldi küünal, viimati sai seda tehtud vist juuni lõpus ja siis oli üks küünal rohkem. Lihtsalt olemine selles, süveneda sellesse ja tunda seda, et aeg pole kunagi liikunud nii kiirelt. Ehk kokkuvõttlikult - tahaks natuke üht ja teist, mõõdukus on kuldne kesktee ja peaaegu kunagi seda ei saavuta, sest ei suuda tunda rõõmu sellest, mis tegelikult olemas on.

See Trilogy plaat, mida ma nii harva kuulan, kuid alati suurepärase emotsiooniga lõpetan.