Ehituskooli lõpp

Polegi jõudnud siia veel mainida, et peale Malta reisi oli 3 väga tihedat nädalat.
Esimene neist kulus enamjaolt lõputöö kirjutamisele, millega võin isegi kokkuvõttes täitsa rahule jääda, on võimetepiir enamvähem jäädvustatud, hiljem hea uudistada. Ilusti viimasele minutile jäetud asi sai isegi lõpuks kaantevahele :).
Teine nädal kulus valitud Puusepa kutseeksami teostamiseks - ehk 3a kooli teooriamaterjal, millega pole varem otseselt kokku puutunud sai tuimalt pähe tambitud 5 päevaga ja ääriveeri sai hindeks siiski "sooritatud"!
Ning viimane, kolmas nädal kulus kooli viimaste asjatamiste ja Soome reisi peale, mis oli äärmiselt tore kogemus - ajaliselt lühike, kuid sisult suur ja jääb kauaks meelde. Ja viimaks oli laupäeval, 16ndal ka veel kooli lõpetamine. Nii imestama panev, kui see ka ei oleks, juba ongi 2a täis tiksunud. Kui juba aasta aega tagasi tundus, et gümnaasium oli ikka eelmisel sajandil, siis nüüd on täitsa imelik mõelda, et "uusi" kursakaaslasi tunnen juba 2a, samas oleks nendega nagu juba väga kaua tuttav...

See 2 aastat on olnud tegelikult hämmastav elus. Poleks algul osanud arvata, kui palju võivad uued kogemused juurde anda (ükskõik, mis temaatikavallas). 2010 septembris jalutas poisike Indrek kõhkleval sammul kutsekooli, peas tiirlevad küsimused - kas see ongi see õige? kuidas ma 2a siin üle elan? mis 2a pärast edasi saab? Mis haridustasemele ma lõpuks jõuan? Oeh, pole vist ühegi 2 eluaasta jooksul niivõrd palju arenenud. Tahaks seda kõike kokku võtta sellega, et

Tähtis pole võidusõit teistega, vaid iseendaga.

Võites "vana ennast", oled saanud kogemuse või teadmise juurde ja see ongi see, mis tegelikult edasi viib. Ma mäletan täiesti selgelt, kui ma niigi peale üsnagi luhtunud 3 gümnaasiumi aastat ei sallinud ma raamatuid, teoreetilisi teadmisi, suhtlemist, psühholoogiat, aga seda kõike seetõttu, et ma ei saanud hakkama nendega, vähemalt sellisel viisil, nagu nad ühe 18 aastaste silmadega nähtavad olid. Pean tunnistama, et nüüdseks on hakanud need mulle taas meeldima - sain aru tasakaalu vajalikkusest - kõiges. Ma nautisin tegelikult olukorda, kus nn kosmiliste teadmistega keskkonnast sattusin kohta, kus tegeleti reaalsete elusmaterjalidega, kõik toimetasid lihtsal ja loogilisel tasandil ja kedagi ei hinnatud töövihiku täitmise protsendi põhjal. See tundus lihtsalt niivõrd reaalse eluna, et ma hakkasin respektima seda, mis minu ümber toimub - kõike ja kõiki, kes selle 2a jooksul minuga koos on olnud. Nüüd, lõpetanuna, võin väita, et eluliselt oli selline kogemus 100% vajalik. Ma ilmselt poleks täna see, kes ma olen - nende väärtushinnangutega, selle iseloomuga sellise mõttemaailmaga ja hingeliste tunnetega.
Tõeliselt suured tänud inimestele, kellega 2a jooksul olen tuttavaks saanud ja kes on selle ajaga vägagi tähtsaks saanud - jääte seda alatiseks.

Võin mainida, et isegi mõni sisult tühjem möödasaadetud tund koolis on väärt rohkem, kui mõni vabaaja tund - on endiselt võimalik õppida, õppida elust enesest, teistelt, kes sinu meelest teevad vigu, mida ise tahaks eirata tulevikus. Ka mõttetul on mõte sees.

Postitaks siia veel ühe omapärase loo:

Little bit lost and
A little bit lonely
Little bit cold here
A little bit feared
---
I’m a little bit hemmed in
A little bit isolated
A little bit hopeful
A little bit cold
---
But I hold on
And I
Feel strong
And I
Know that I can

Getting used to it
Lit the fuse to it
Like to know who I am

Been talking to myself forever, yeah
And how I wish I knew me better, yeah
Still sitting on a shelf and never
Never seen the sun shine brighter
And it feels like me
On a good day

6 nädalat Maltal, sissejuhatus

Ongi käes aeg, mil siiani elu pikim ja kaugeim reis on selja taha jäänud, kui ca 3 tundi tagasi sai maha astutud viimaselt lennukilt. Rahulikumat aega pole otseselt veel oodata, mil välja mõelda kõik see, millest tahaks siia kirja panna, ent tahtsin mainida vaid mõne lausega, mis viimastel nädalatel on toimunud.
Täiesti kummaline on olla tagasi, nagu oleks osa aega vahelt ära lõigatud. Eestis on kõik nii harjumatu ja kategooriliselt teistmoodi. Liiklusest kuni elustiilideni.
Olles täiesti sisse elanud Malta kultuuri ja ühiskonda on viimaste nädalate suurim mõtteaine ehk inimeste erinevus. Kuivõrd paljunõudlikud on juhid ja millised olid meie õpetajad. Võin käsi südamel väita, et meie õpetaja Stephen tegi suurepärast tööd ja andis meile kõik, mida tema võimuses anda on. Ning ka see pole veel kõik - see ellusuhtumine ja elustiil. See ei tohiks kõlada praegu kui Top Shopi reklaam, vaid kui eeskuju. Elav eeskuju, mille nimel tuleks edasi pürgida.
Viimased nädalad on kulgenud argipäevaselt ja väga töiselt välismaa töökliimas. Tehtud on meeletult palju ja kui päris aus olla, siis töökultuuriga ei saa küll kuidagi rahul olla - juhtidest tingituna on kvantiteet peajagu kvaliteedile peal ja see pole päris see, mida me endast anda oleks tahtnud. Kuid nad said isegi aru meie tasemest.

Kõige rumalam on arvata, et oled välja kujunenud inimene. Iga reis avardab ja arendab, rohkem, kui mõni muu loogika või tark raamat. Elu on parim elu õpetaja. See reis oli elulises mõttes rohkem kui hinnalise väärtusega. Sellest lähemalt üritan aga mõne aja pärast rääkida - mis moodi kõik välja nägi.

See öine jalutuskäik, mis haarab endasse ja pärast toob tagasi uue ja värskema mõttemaailmaga. Uskumatult hea kogemus on võtta aeg korraks maha ja vaadata enda ümber, mis riigis, ühiskonnas, kultuuris, millise religiooni kõrval ma astun. Peaks seda tihedamini tegema.

Ühisblogi

http://ehituskool.wordpress.com/2012/05/03/merhba-malta/

Sellelt lehelt saab leida minu tagasihoidliku ürituse selle kohta, mis Maltal teinud oleme 2. nädalal.

Making progress

Tegelikult on üks kindel põhjus, miks ma "once in a lifetime" reisil pole näiteks siia midagi poetanud. Ma ei hakkaks küll perfektsionismi lähemalt lahkama, ent see on meeles veel mul. Blogi pidamine on kaotanud pisut võlu kuidagi, endalt iseendale ei tundu enam niivõrd huvitav, kui see oli omajagu aega tagasi... mil ma pisut teine inimene olin. Miski tavapärane ei tundu enam piisavalt hea, et siia "liiga heasse" blogisse seda üles riputada, mis viib selleni, et see polegi kuidagi hea.
Anyway, täna oli kusjuures esimest korda tore pikem arutelu meie õpetajaga, Stepheniga. Kosutav lihtsalt. Mul on hetkel ainult kahju sellest, et ma ei suuda mingilgi määral rääkida seda inglise keeles, mida eesti keeles mõelda suudan. Pisut ahistav ja ruineeriv. Ent siiski oli üks põgus mõte, mille tahtsin siia kindlasti ära mainida.
Nimelt Future Focus Ltd, kus me töötame on noorte koolituskeskus. Kokku on tulnud erinevate erialade pealt noored üle terve Euroopa ja praktiseerimas vastavalt oma eriala läbi Future Focuse, nö vahendaja organisatsiooni. Kõik õpilased elavad mööda Maltat laiali erinevates ühiselamudes, mille hooneid meie restaureerimas käime. Hispaanlastel oli mingi suuremat sorti pidu jälle vastavalt ühes nendest majades olnud, kuhu meid täna esmakordselt viidi. Huvitav aga oli see arutelu sel teemal, missugused on lõunamaarahvas ise nende kuumavereliste hispaanlaste ja teiste aktivistidega Hollandist ja mujalt võrreldes. Nii palju kui on ise nähtud ja tähelepandud ning täna ka veel kinnitust saadud, on tegelikult Maltalased ääretult toredad ja pigem tagasihoidlikud. Seda eelkõige seetõttu, et religioon omab ääretult tähtist rolli. Usk ja kokkuhoid oma rahvasse ja nende austamine.
Ehk see ongi see peamine elutarkuse pisik, mis geograafiliselt tillukesest riigist Euroopa mõistes kaasa viia edasi? See, mille järgi ma siia tulin. See Stepheni lause: et koguda austust teistelt võõras riigis, pead austama ja elama sisse nende kultuuri. See on ju tegelikult imelihtne ja imeloogiline, võiks ütelda, et isegi normaalne, ent ometigi ei pea me seda ju tegelikult meeles ja kulgeb ikka nii nagu tavaliselt. Usk oma riiki ja traditsioonidesse, väikeste riikide puhul on see eriti oluline. Nagu ma aru sain, polnud ka tegelikult väga paljud nõus sellega, et Malta Euroopa Liitu üldse astuks. "Uksed on lahti" pole tegelikult nende jaoks üldsegi meelt mööda. Ülbed ja rahakad immigrandid muudavad EU liigagi ühtseks. Ja just sedavõrd enam on neil hea meel meiesuguseid siin vastu võtta.
Ehk mul on nende läbutsevate hispaanlaste kõrval lihtsalt hea tunne, et Eestist jääb ilus märk maha siia? Samas, kõige selle muu kõrvalt, oleme toonud ka oma tagasihoidliku, abivalmi ja sõbraliku käitumise näol omajagu kultuuri Eestist siia, mida siin austatakse. Lisaks sellele veel töökas töökultuur, mis nende jaoks on midagi uut. Ega ilma asjata Stephen direktrissile väitnud küsimusele vastates, et "Everything is perfect". On neilegi midagi antud meie poolt. Kõik on sattunud soodsasse pinnasesse.
Making progress. (Ja mul on nii hea meel selle üle :))

Way i'm feeling

Kõike natuke. Enough said.

Malta II

Niivõrd kiired päevad on olnud taas, et pole eriti mahti olnud jõuda netti, veel vähem mõtelda, mis blogisse kirjutada. Töö on meil 8st 3ni igapäevaselt, kaasa arvatud täna, laupäeval. Sellest täpsemalt, mida teeme ja miks, üritan teise blogisse täpsema kirjelduse anda.
Mis on eriti silma torganud ja mis on üsna harjumatu samuti - ühiskond on ääretult sõbralik ja avatud. Väga palju on ka välismaalt inimesi. See, et keegi on Eestist pärit, pole eriti märkimisväärne, sest Euroopa igast nurgast inimesi on palju. Mäletan, et Ungaris ei suudetud äragi imestada, et keegi sellisest väiksest riigist pärit on. Inimesed on vägagi avatud ja suhtlusaldid. Pole imestusväärne, kui keegi bussis küsib kõrval, mis käega juhtus, kui ma olin lihtsalt pisut kriimustanud.
Liikluskultuur on muidugi pehmelt öeldes masendav. Esiteks meie jaoks eriti harjumatu vastupidi liiklus + lisaks on stiil vägagi harjumatu ja kummaline. Täiesti tavaline, et ringidel sõidetakse 70ga peale ja teistele ette. Pidurdatakse, antakse signaali ja kõik jätkub. Arvasime, et turvalisem on rendiautot mitte lõhkuda, sest me suudaks vist selle kasutuskõlbmatuks muuta vähem, kui tunniga.
Loodus on endiselt meeletult ilus ja ilm samuti... väga teistmoodi... Kui pole asustust (mis on harva), on pisikesed teed asulast asulasse, nende vahel on eriti tillukesed põllud (10x10m), kus tehakse traktoritega heina, vilja, kartuleid jne, peetakse loomi. Kusjuures heinapalle tehti eile juba, 20. aprillil siis... Loodus on ikka kardinaalselt teine. Palmid ja kaktused on üsna tavalised haljastuselemendid. Elame saare lõunaosas, kus on üsna kaljused alad, nendest on ka mõned kenad pildid olemas. Jalad on Vahemeres juba korraks olnud, aga tõsiselt võetavat randa pole jõudnud uurida. Arhitektuur on suhteliselt ühesugune igal pool - liivakivist hooned, seest / väljast krohvitud, mõned dekoratsioonielemendid ja kõik. Eriliselt ilus on muidugi Vallettas, vanalinnas, mis on Floriana linnaosa jätk - see kõik on üks poolsaar vahemere ääres. Kuulsime, et Valletta kõrvallinnas, mille vahel on ca 200m laiuselt Vahemerd, pidi selle imelise vaate maksumus väikse korteriosa kohta olema 200 000 eurot.

Malta

Täitsa kahju, et polegi jõudnud siia veel midagi kirja panna.

Elamusi on niivõrd palju, et ei oskagi kohe kuskilt alustada ega millestki konkreetselt rääkida. Kõige hämmastavam on vist kahtlemata see, et Tallinnast esmaspäeva hommikul tulles, kui õues oli umbes -2, on tänaseks asendunud paraja kergelt dressipluusise suveilmaga. Ja ka see pole veel kõige suurem erinevus aga, need palmipuud, mis kohe esimesel silmapilgul silma torkasid... Ja siis see lõputust liivakivist arhitektuur, äärmiselt arusaamatu teede-külade võrgustik, kus sõna „maantee“ ei eksisteeri...  See kõik on mõnes mõttes sõnatu ja raskesti ettekujutatav.

Ühe sõnaga... Saabumise päeval istutati meid tubadesse laiali ja said esimesed tutvusringkäigud tehtud. Kuna asustus – külad ja teedevõrgustik nende vahel – on üsnagi arusaamatu ja eesti mõistes rohkem kui vastandlik, on sellega kohanemine paras protsess. Jalutasime tunde järgi läbi 15km kanti ja midagi asjalikku ei leidnud. Tuli välja, et elamegi väga tagasihoidlikus piirkonnas, ent ometi pool kilomeetrit teises suunas oleks leidnud veidi rohkem elamurajoone.

Kahel viimasel päeval on märkimisväärse osa päevast hõlmanud tööga tutvumine. Tundub, et see saab üpris põhjalik olema, kui liivakivist müüride krohvimise positiivseid ja negatiivseid külgi hakati seletama. Kui suudaks kõigest malta-aktsendiga inglise keelest aru saada, oleks õppida veelgi rohkem (mitte, et seda praegu poleks). Võideldes koduste probleemidega, nagu näiteks hallitusega kappides ja laudadel (mis on kevadisel perioodil meeletult kõrge õhuniiskuse tõttu tavaline), elektriadapterite, wifi ja muude väiksemate probleemide kõrvalt oleme jõudnud ka avastamas käia pisut loodust.

Aega on tõsiselt vähe. Tööpäevad hakkavad kella 8st teises Malta otsas, peame väga varakult ärkama ja peale töödki on siin-seal avastamist ikka enamjaolt ees veel. Pealinn Valletta on töökohast kõndimise kaugusel, nii, et tuleb ka sinna põhjalikumalt seiklema jõuda. Internetti saamisega on samuti probleeme, aga nii palju on siiski võimalik, et maile ja kiiremaid uudiseid saab täitsa edukalt lugeda. Sestap väga rohkem aega raisata hetkel ei saa ja üritan väikest ülevaadet siia ikkagi anda.

 Siin siis kiiruga välja valitud mõned paremad fotod arhitektuurist, keskkonnast, stiilidest, ilmast ja maastikust.

Väike mõtetejaht

Üle väga pika aja sai uuesti käidud suvilas. Viimane kord oli küll veebruari viimastel päevadel korraks, kui sai hoonet käidud pildistamas lõputöö tarvis. Kuid tookord oli kiire nagu alati ja mõtelda väga aega polnud. Olles aus, ega millal neid niisama-olemise-aegasid üldse väga varnast võtta on? Tuleb kiirelt tööd teha, kiirelt jalutada, kiirelt mõtelda - isegi, kui see kõik päris õige ei tundu. Tegelikult hämmastas mind algul mõte sellest, et mõtlemine muutub, tihti ja võrdlemisi kiirelt. Mind paneb imestama mingil määral see, et iga aasta, iga hooaja alguses, poollumisel maapinnal lirtsudes jalutades silmatorkavaid objekte silmitsedes, mida see aasta siis peaks tegema (mida muutma, mida jätma, mida rõhutama) - iga aasta on erinevad mõtted peas. Ma pole vist elus mitte kuangi nii palju muutunud, kui viimase kahe aasta jooksul ja kusjuures ma ei välistaks praeguse kooli mõju sellele - nii omapärane, kui see ka poleks. Kui muidu olen entusiastlikult asunud oma nö "to do listi" juurde, mille peaaegu igaaastaseks uustulnukiks on mingi uus projekt, mis, tõsi, karjub oma vajaduse järgi. Kas või see puukuur, mida on väga-väga hädasti tarvis. Väga paljusid asju on tarvis ja psühholoogiline retk toimub tavaliselt vaid ühes - nö ratsionaalsemas suunas. Samas, pitsitades silma kinni mõne täiesti elementaarse asja juures. Ja niisiis kasvavadki igal kevadel pea pool aastat eemal olnust täiesti uued arusaamad ja mõttelaadid. Mis eelmine aasta tundusid normaalsed, võivad see aasta tunduda üsna absurdid ja ebanormaalsed "et no kuidas ometi seda ja toda ära ei teinud siis".
Mind hakkasid oluliselt häirima jalutades asjad, millele varem pole tähelepanu pööranud, kuid  mis ära tehes tunduks nii täiesti normaalselt tavalised - ("praegu on ebanormaalne olukord täiesti"). Lisaks tegemata asjadele on vast vähemalt sama pikk nimekiri, mis asjad on pooleli jäänud, mingid detailid on ajanappuses jäänud tagaplaanile ning tegelikult muudab see kogu terviku kuidagi halvatuks. Pesuruum-saun (kuidas seda tillukest hoonet kutsuda) on püsti olnud juba aastast 2007, kui ma mootorsaega üsna metsiku töö ära tegin - saavutus oli suurepärane, 15a inimese kohta, ma olin päris uhke selle üle. Aga mis edasi on saanud? Täpselt need samad detailid, mis siis puudu jäid, on tänaseni osaliselt puudu. Sealt täitmata vahedest, kust paistis valgus läbi, paistis ka tänasel päeval, 5a hiljem, valgus läbi. Miks see kõik nii on?

Jõudes tagasi perfektsionismini - kui tahta projektide alustust ja lõpule viimist samal aastal, tuleb lihtsalt veel rohkem töötada, sest muidu ei jõua piisavalt tehtud. Piisavalt äkki ei jõua tehtud ka sellepärast, et õigel ajal pole asju lõpuni tehtud ja vanade tööde juurde tagasipöördumine hakkab lausa röökima juba kõrval, sest aeg juba armu ei anna. Ainult üks küsimus jääb südame kohale rippuma kui üks rünkpilv sinises taevas:
Miks kogu see kupatus selline iga-aastane agoonia peab olema, et mida suurema juraka see aasta valmis mäkerdab, seda vingem ja tegusam aasta oli...

Väga positiivne on samas see, et selline post praegu ilmub, sest järgmisel aastal mõtlen ilmselt jälle teistmoodi.
Äkki olen lihtsalt vanaks jäänud, et varasem eriti aktiivne-rabelemise periood tundub kuidagi pisut tühine olevat - läbi mõtlemata jooksmine. Peaaegu aasta aega tagasi vastas üks hea tuttav ja objektijuht, minu fakti kohta, et ma polnud päev otsa sööma jõudnud, et pole mõtet, üldkokkuvõttes põled kiirelt läbi. Ma jäin tookord mõtlema, et küllap on see lihtsalt väike psühholoogiline tagasilöök. Küllap on see päris tõsine teema?

Veel täiuslikkusest

Mida rohkem ma loen ja uurin, leian ma uusi ja samas tuttavaid tähelepanekuid. Ma varem arvasin, et võin olla mitteperfektsionistlik eesmärkide seadja, siis kardan, et kõnnin vaid sarnast teed teises valguses. Samas avastasin ja usun ka seda mõttekäiku: perfektsionistlik mõtteviis on vaimne viga, vead on kõigil, vead on selleks, et olla täiuslik (ja seda juba teises tähenduses). Just nimelt, asjaolu, mis võib mulle teinekord ülevoolavalt hea tuju pakkuda - elada teadmises, et mul on vead, millega ma ei pea tegelema. Kui varasem mõttelaad mõni aeg tagasi võis käia just seda rada pidi, et vead on parandamiseks ja tuleb meeletult tööd ja vaeva näha. Ma pole uhke oma vigade üle, aga mul on hea meel, et neid on - osa neist peavadki olema.
Endalegi ettekujuteldamatult rusuv on see tunne, kui võtad ette enda lõputöö faili, vaatad ja mõtled ja juurdled erinevate detailide üle. Ja ainuke ja kõige määravam kirjutust segav tegur on perfektsionistlik lähenemine... Mitte ei oska midagi kirja panna, kui mõtteideoloogia nooleteravik on suunatud alateadvuses sellele, et see peab vägagi perfektne saama, seda enam, et materjali on meeletult. Alateadvuse toimetustel on määrav jõud. Täpselt samamoodi nagu enne eksamit pabistades, et kuidas ikka läheb - võibki just kehvasti minna. Kahtlemata on blogikirjutamiselgi säärane effekt. Vabalt tundmine on ehk üks mugavamaid tundeid elus, mis on keeruline tekkima, kui sellega harjunud pole.

Ja ma võisin avastada ennast mõni hetk mõtetes, kuivõrd tehislikuks on ennast võimalik kujundada...
Siia sobiks hästi üks video, mille sõbra abil üles leidsin taas, tuhlates erinevatel blogidel ringi:

Eneseõnneks on siiski midagi vaja - enda mõistust, mis on kõigil olemas.
Avastasin enda rõõmuks, kui hea on teiste blogides ringi tuuseldada ja huvitavaid seikasid bookmarkida endale. Inimesed on huvitavad, inimeste mõttemaailmad on huvitavad, igaüks on omamoodi ja just see ongi elu võlu. Inimesed ei pruugi ise nähagi, kui mitu kena külge kellelgi on.
Küll on hea mõelda, et ükski asi ei pea täiuslik olema, vabaduse kasv on meeletu. Vead on sama tähtsad, kui head.

See lugu on minu jaoks nagu: "lahutades maha melu, saadakse kõrgem väärtus". Teisisõnu matemaatiliselt on see võimatu, aga kuulates sisuliselt on see võimalik. Lugu, mis on teisest kategooriast, et olla teistsugune, et olla omamoodi, et olla omanäoline, et panna inimesi nägema teisi tahke.

Perfektsuse võlud ja valud

Täna koolis tuli kirjutada filosoofiline arutlus erinevatel restaureerimise alateemadel. Võimalik, et see oli "ära" restaureerimine, mida ma lahkasin veidi teise nurga alt ja kirjutasin sellise lause nagu: "inimene pole tavaliselt kunagi rahul sellega, mis tal hetkel on". Üsna tüüpiline, et ütlen või kirjutan miskit ära ja siis hiljem hakkan mõtlema, mis see tegelikult tähendab.
Küll aga on see terve tänane päev mind kummitanud ja tuli meelde umbes nädala tagune pikem vestlus-teemalahkamine perfektsionismi teemal, mille elavaks näiteks oli tookord Snookeri legend ja tunnistatud kui parima andega mängijaks - Ronnie O'Sullivan. Pole ainult tema mänguoskus see, mis paneb mind peast kinni haarama ja samas nägema ja tunnetama seda vaimset mõttelendu, mis igal keerulisel löögihetkel ta peast toimuda võiks.

See kõik on lihtsalt kirjeldamatu, anne, mänguoskus, kogemus. Aga mis mind kõige rohkem paelub, on see psühholoogiline pool, mängida tipus. Sellist sorti inimesed on tihtipeale tavalisest enesekriitilisemad, isegi kui kõik on väga hästi, on nende jaoks siiski midagi ikkagi halvasti, kus saaks just veelgi edasi areneda. See kriitilisus pole paha, enesehinnangu määramine ja hoidmine on üsna keerukas töö igal inimesel, kui ta tahab seda kontrollida just sellisena, nagu vaja. Kriitilisus on pigem selleks, et leida üles nõrku kohti. Õigupoolest on tegu mõnes mõttes psühholoogilise haigusega.
Üldiselt jagatakse perfektsionism kaheti: adaptiivne ja kohanematu:
Esimese neist on realistlikum ja enda-sõbralikum, mille omadusteks on näiteks, et suudad täiuslikkuse poole pürgival alal töötades tehtavast rõõmu tunda, olla suuteline tasakaalustama enda miinuseid plussidega, kõrgete eesmärkide seadmisel üritatakse olla realistlik, vigade aktsepteerimine (isegi kui ei meeldi).
Teine, kohanematu on aga kurvem juhus, mida iseloomustab järgmine: eesmärgid seatakse nii kõrged, et seadja juba eos ei suuda neist ilmselt üle olla, mitte miski pole piisav, eksimused on välistatud (kui neid tekib, siis on enesehinnangu varing), keskendutakse miinustele mitte neist õppimise vaid enda mahategemise nimel.
Kokkuvõttes, iga inimene on erinev ja kelle mõttelaad on just perfektsionistlik, tunnevad ka kõik eriviisi. Tunnistan, et põen isegi sellist haigust põgusalt, loodetavasti küll esimest varianti veel. Tavaliselt avaldub see inimestel oma lemmikhobides, töös vms enamasti. Harva aga kõiges, ehk alates enda iseloomust kuni viimse teodetailini. Asjakohane kriitika on arendav, edasi pürgiv, näitab üles tahet areneda ja edasi liikuda. Küll aga on tavaliselt headele külgedele vastukaaluks tekkimas mõõnaperioodid, milles üldjoones midagi head pole. Isegi kui suudad enesehinnangu hoida soovitud "kuldsel keskteel", on paratamatult detaile, mis tohutult häirivad ja võivad ajutiselt töö- ja mõtlemisvõimetuks teha. Eelmainitud snookrimängijaga on samad lood, on hetki, kus enesekindlus on oma parimal harjal ja kõik õnnestub, vajatakse veelgi raskemaid, keerulisemaid väljakutseid, ka maailmarekord ei pruugi piisav preemia olla, tahetakse ületada iseennast ehk leida enda tippastet üles. Vastukaaluks on aga vahel frustratsioonipursked, loobumisideoloogia, innukuse kadu, mis olenevalt inimese talitusesuutlikkusest võib olla ka täiesti kaos nii enda kui teiste jaoks. Võin enda pealtki näite tuua. Poolteist nädalat tagasi alustasin üsna absurdse projektiosaga, ehk seesama teises blogis olev käokella kägu, mis takkaotsa pidi veel liikuv olema. Enesekindluse tipus ollakse selleks võimeline, selles pole ei midagi keerulist ega ülesaamatut, see on loogiline sündmustekäik. Otseselt ehk polnudki, kuivõrd realistlikust vaatevinklist pidasin seda alguses utoopiliseks plaaniks. Ometi aga siis nüüd, kui on aeg käes ehitada kellale kest, kus tuleb lahendada veelgi rohkem probleeme kõik korraga ära ja kui tulemus kipub ka vinduma, edasiminek on nullilähedane, tekib suurem mõõnaperiood. Sinna vastu ei saa midagi teha. Sellisel mõttelaadil on lihtsalt omad miinused ja plussid, ei saa üldistada, kas on halb või mitte. Vähemalt on see igati selge:

Perfektsionism pole perfektne, sestap on ta ka võimatu, ent samas reaalne nähtus. See pole tegude / olemuse liigitamine heaks või halvaks, see on üks mõttelaadi stiilidest. Kõigel on omad miinused ja plussid, ka perfektsusel.

Suvilas talvel külas

Raskelt alanud, kuid kokkuvõttes väga edukalt lõppenud ettevõtmine. Enne laupäevast päeva mõtlesin, et sinna külma ja 40cm lume sisse sumpama minna pole küll kõige tervist säästvem idee, iseäranis, kui ma palaviku ääre peal istusin. Nagu eeldatud, et saan lõputöö jaoks pilte teha, siis tõepoolest õnneks sai ka nii kaugele jõutud. Uskumatult tervislik võib olla tegelikult füüsilise töö, ehk siis hulgalise lumekühveldamise ja liikumisega enda soojendamine ja kõigele lisaks veel värske õhk ning vaikus. Juba värske õhu sisse ahmimise tunne oli väärt seda, et köha ja kinnise nohuga sinna mässama minna. Hingerahustuseks kulutatud penne ei tohi küll kunagi kahetseda. Tänuväärseks abiliseks osutus ka lähim naabri-loodustädi, kes ei peljanud ka meie õue rõõmsasti lahti kühveldada. Uskumatu jõu annab kõik see kokku - teistest inimestest inspireeritud motivatsioon (ehk imelik oleks vähem enda õue kühveldada, kui seda keegi teine teeb), looduse, erakordselt värske õhk, veebruari kohta suhteliselt soe talvepäev ning vaikus. Jälle üle mitme kuu olla seal looduse sees, kus "külmkapi sisule orienteeritud küsimused" vahetuvad küsimusteks "kas on veel vaja kühveldada, et soe oleks olla" ja see ei ole mitte pelgalt piltlik ja ülepakutud näide, vaid tõepoolest nii ongi. Pole motivatsiooniküsimusi, pole tühja-tähja üle arutlemist, on ellujäämine ja seda kindlasti positiivses mõttes - ehk olla ülekantud tähenduses üle põlvini lumest ja seeläbi midagi kasulikku väikese ajaga ära teha. Hea oli tõdeda, et kõik oli korras, miskit polnud vahepeal katki läinud. Tegelikult tuleks sellistest asjadest rohkem rõõmu tunda, muidu me harjumegi liiga ära igapäevaste kordaminekutega, kuhu sisse satuvad tihtipeale ka moraali alandavad tagasilöögid. Edasilöögid on ju õnnestumised, mida me tähelegi ei pane.
Mitte rohkem, kui 10 minutiga oli maja vundamendi ümbert kühveldatud, väike tee ka majani ja pildistamine võis alata. Laupäevane saak oli ca 210 pilti majast ja just pigem kehvematest konstruktsiooniliidetest, lagunenud viimistlusest vms. Head lihtsalt ei pildistanud, kuna nendest on niigi pilte tehtud. Jah, olukord on muidugi tõsine, seinapalgid on palju kannatada saanud, sh nii esimesed ligi vundamenti, kui ka ülemised, sest veelaud on pidanud pikaaegselt niiskust läbi laskma ja sein on stabiilselt märg, seeläbi on ka vundament kergelt roheline peaaegu terve maja ulatuses. Samuti olevat maja 70ndatest alates olnud tühi ja katus peaaegu olematu, misläbi on seinapalgid, laetalad ja ka põrandatalad väga palju kannatada saanud. See aga on kõik ületatav, kui on tahet investeerida sellesse, mis on kord olnud ja seda pidada piisavalt suureks väärtuseks, et seda edaspidigi hoida. Ja seda ma kavatsen ka teha, kuivõrd vähegi võimalusi selleks on. Palju endast targemaid inimesi on omal ajal sealt majast läbi käinud ja siit-sealt ikka kõpitsenud ja enda tehtut alles jätnud. Olgu siis talletatud see majagi algses seisukorras, kui viimistlusmaterjalid või muud tühisemad detailid ajapikku ära on hääbunud.
Restaureerimine on selles mõttes huvitav hobi ja lähenemine, et seda pole võimalik teha, kui lihtsalt psühholoogiliselt ei väärtusta kõike, mis on vana. See on kui põhimõte, mis käib ajast aega, põlvest põlve kaasas ja ega keegi tegelikult ei oska seletada, miks nii on, lihtsalt on. Ehk on aga selle eosed pärit aastatuhandete tagant, Cicerolt: Ajalugu on elu õpetaja. Mida me teeks, kui me ajalugu oleks 100% must leht?

Sõbranädalatrallist motivatsioonini

Suur sõbrapäeva nädal, "seal hulgas sõbrapäeva soojendus, -laupäev ja päris sõbrapäev ning kõik järellisad, mida üks normaalne sõbrapäev peab tooma, raisk", on läbi.
Ma ei suuda vahel ikka uskuda, kui palju ilmselgeid vigu võib leida inimeses, aga mitte teistes, alustan pigem iseendast.
Kuidas saab vahel nii küll minna, et igapäeva argielu taha kaovad lähedased inimesed ära ning seda justkui ei märkagi. Vanaemal oli sünnipäev ja avastasin, et helistasin talle viimati millal... oligi aasta tagasi? Üsna kurb, et nii vahel juhtub, et lähedased ning tähtsad inimesed kipuvad tagaplaanile jääma, pinnale kerkivad vaid need, kes ise end pinnal hoiavad ja seetõttu ka vastukaja loomulikult leiavad. Inimesel on tihtipeale komme mitte õppida nii enda kui ka teiste vigadest ja seeläbi laiskuse täheall leida endale mugavamaid vastupanuvõimalusi. See on loomulik, see on tavaline. Aga kuivõrd palju tegelikult tähendavad need inimesed, kes on varjul, kuid samas alati olemas, paraku ei jätku alati tähelepanu nii kaugele. Mul on siiralt halb tunne, et nii on läinud. Sain aru, et põhimõttelised vastuolud pole piisavalt pädeva põhjusega, et nende järgi alati elada.
Kui selle jaoks olekski sõbrapäev, et leida üles kõik, kes on, siis poleks see siiras ja reaalne. Sõbrapäev ja veel rohkem nädal (kui keegi seda niiviisi tähistada soovib), ei tähenda minu tagasihoidliku aju järgi küll seda, et peaks nüüd kõik need inimesed kokku krabama ja pidutsema või kinkima neile midagi või saata ägedaid "sõbrataotlusi" või mis tahes asju - just nimelt asju. Asjad on ilusad, eriti kui keegi neid kingib. Kahjuks aga inimesed ei väärtusta neid niivõrd palju ja need jäävad kapi või riiuli tagaletile üsna väledalt. Nii on. Ja samal ajal vaeveldakse valudes, et pole kedagi, kes kuulaks neid või nõustaks keerulistel situatsioonidel. Kui palju süübime tegelikult sellesse, mis inimesi ühendab? Kui palju me tegelikult hoolime oma lähedastest võrreldes iseendaga?
Tegelikult aga teise kandi pealt on see ehk isegi hea, et iseendaga vahel läbi ei saa. See toob silme ette taas puudujääke endast, mis ootavad tähelepanu, tegutsemist ja hoolt. Ja kindlasti mitte otseselt negatiivses mõttes ja enesekukutamise eesmärgil. Vastupidi! Vigade leidmine peab olema tegelikult rõõmustav tegevus. Loomulikult on see tihedas ühenduses ka enesehinnanguga, aga ehk see ongi just see, mis enesehinnangut kuldsel keskteel hoiab, mis nii enda kui ka teiste jaoks kõige vastuvõtvam on. Ehk enda kallal töötamine ongi kõige parem sõbrapäeva kingitus (ebaegoistlikult öeldes) iseendale. Töö ei pea olema 8st 17ni tüütu ja kellaosuteid jälgiv tegevus. Edu on ainult võimalik saavutada positiivses keskkonnas. Ise peabki olema enda motivatsiooniks leida iseend.
Selle käigus aga teadvustan endale, et: ka väga ränkade vigade tegemine on lubatud ja vajalik, kui neid hiljem mõistetakse.

Et elu veel keerulisemaks enda jaoks nimme elada, võib seda juttu võtta ka teise kandi alt:
Mis tähtsust on kogu nendel detailidel, kui kõik üldine on igapäevaselt palju tähtsam?

Midagi pole väita selle peale. On palju vastuseta küsimusi, aga kunagi pole küsimusteta vastuseid.
Väga hästi võiks kõike seda iseloomustada aga järgmine sõbra leitud lugu:

Sõprus ja tuttavlikkus

Olen pikka aega kaalutlenud, mis oleks justkui "sobilik" siia kirjutada.

Viimaste pikkade nädalate vältel olen hakanud teatud olukordade puhul uuesti mõtisklema sõpruse, lähedaste inimeste ja nende tähtsuse üle. Tegelikult ongi tõelised sõbrad ju lähedased inimesed? Peamiselt aga seisneb üleval kõik kahel põhitalal - usaldatavus ja heatahtlikkus-suhtumine. Miks öeldakse, et ühed sõbrad tulevad ja lähevad, osad jäävad. Eks kõik ole inimeste iseloomujoonte iseärasustes ja omavahelistes klappimistes kinni, kuid üks mis kindel on see, et jäävad need, kes huvituvad ja on usaldusväärsed - rohkem polegi tarvis. Tihtipeale eeldatakse, et mingil tasemel huumorisoon või üksteise kallal sõbralik "nokkimine" või lihtsamal tasandil jutu puhumine lähendab inimesi, kuid kahjuks jätkusuutlikult igakordselt siiski mitte.
Siinkohal astub sekka ka reageerimine keerukates olukordades. Kui inimesel on rasked ajad teatud elukeerdkäikude hetkel, on sõprade, lähedaste tugi tugevalt vajatav, see on inimlik ja loogiline. Kõige tähtsam siinkohal on aga teiste inimeste reageering, mis haavatavas olukorras võib mõjuda eriti tundlikult. Inimesed peavad tihtipeale pettuma veelgi, puutudes kokku nende samade inimestega, kellega ennem võis lõbus olla. Midagi pole parata, inimesed on erinevad, sõbrad on erinevad, teemad on erinevad ja ka selleks, milleks konkreetseid inimesi vajatakse, on erinevad. Huvitav on ka see, et inimesed muutuvad alati avatumaks, sõbralikumaks, südamlikumaks ja võivad korda saata imesid, kui miskit rasket on juhtunud - miski, mis šokeerib kõiki. Ometigi ei talitata nii iga päev: kui saadakse asjast üle, on kõik taas vanaviisi, heatahtlikkus ja -soovlikkus vaheldub tihti iroonialike vaheleheidetega. Vahest naljaga, vahest mitte ja kogu mõttetöö suundub sellest arusaamiseks - kas oli iroonia või vaid mingi nali. Miks ei võiks ometigi alati olla sama heasoovlik, kui seda ollakse suuteline tegelikult tegema? Seda küsimust võiks endaltki küsida teinekord. Hämmastav, kuivõrd konfliktne võib inimene olla, erinevaid lähenemisviise, ehk tahkusid kasutades ei ole kunagi võimalik jõuda ühise kompromissini, mis on absoluutselt igas mõttes hea.
Küll on kahju sellest, et eestlaslik kadedus saab teinekord võitu sellest, et midagi heasoovlikult pakkuda. Nagu värvikas raadiokommentaargi hommikul uudiseid lugedes välja lipsas - eestlasel on eelkõige tähtis see, et teisel ei läheks paremini, kui endal, mitte see, et endal läheks paremini, kui teisel. Mis tähendab seda, et tuleb tegutseda selles suunas, et teisel kehvemini läheks, mitte, et ise edasi areneda. Ja niiviisi loobime me üksteisele kaikaid kodaraisse, lämmatades igasugust arengut (ka moraalset) igas valdkonnas. Kui kellelegi on elus vaja midagi tõestada, enda tähelepanekuid, heaksarvamisi, oskusi, siis tuleks teha seda kõigepealt endale, leides endas seesmine tasakaal ja uskugem, et tasakaalu on väljast palju suuremeelsem näha, kui midagi muud - see kiirgab kui teemant.

"Anybody can sympathise with the sufferings of a friend, but it requires a very fine nature to sympathise with a friend's success."
- Oscar Wilde 

"Friendship with oneself is all-important because without it one cannot be friends with anyone else in the world."
- Eleanor Roosevelt 

"Misfortune shows those who are not really friends."
- Aristotle

Hing tulevikku

Kui ma olin noorem ja rumalam, umbes pool aastat tagasi vast - arvasin, et eneseehitamine on üks ajajärk, mis tuleb läbida ja kui see on tehtud, siis on õige aeg eneseteostuseks ja unistuste poole pürgimiseks. Jõudnud peaaegu sinnani, kuhu ma toona lootsin jõuda - ehk kujundamaks ennast selliseks nagu tahan olla ja välja paista. Ma olen nautinud napilt kuu aega seda, et olen see, kes ma olen olla tahtnud - avatud, oma seisukohtadega, väärtushinnangutega, positiivne, tasakaalukas, hingeline inimene. Kõik on olnud super, aga sellesse jäi endiselt üks vastuolu, millele ma ei pööranud tähelepanu.
Olles hingega kõige ja kõigi küljes kinni, saavad armsaks ja tähtsaks just eelkõige kõik, mis on vana, läbikogetud, olles omas mahlas. Ma olen ära unustanud kõk selle, mis võib olla uus, innovaatlik. Loomulikult ei saa ma praegu hakata oma elu alustalasid välja vahetama, see oleks absoluutselt lubamatu. Küll aga tuleb prioriteete pisut ümber seada. Ei saa võtta esmatähtsaks seda, kuidas ma oma vanade asjade, projektidega, eluga, tööga edasi lähen, vaid seda, kuidas need tulevikus edasi arenevad, millest on rohkem kasu, millest vähem. Aeg jookseb, ei ole väga palju aega sinnani, mil olen 21 - millal siis veel, kui mitte nüüd, pole see õige aeg, kui tegeleda sellega, et jõuaks kunagi oma unistusteni. Inimesed muutuvad ajapikku, tehnika areneb valguskiirusel, elatise teenimise võimalused muutuvad - kõik mõtlevad iga päev välja uusi meetodeid, kui nendega sammu ei pea, siis tuleb paratamatult maha jääda ja naaseda tagasi oma basic oskuste ja liistude juurde.
Hingega kinni olles kõiges vanas, tuleb tihtipeale kõrvaltvaadates ette seda, et minnakse konservatiivsemat teed pidi. Ehk ongi see ikkagi minu tee ja üle oma varju hüpata pole mõtet. Ehk ajan oma perfektsionismi hulluses lihtsalt end tasakaalust välja ning kõik algab jälle uuesti - mõtete süntees, mis kestis mitmeid kuid, kuni lõpuks jõudsin selleni, et hakkasin jälle tegelikult kontakteerumisvõimeliseks, rakendades igapäeva ellu jälle ise ennast koos oma välja sünteesitud tõekspidamistega. See kõik on vaevalt suutnud kinnistuda, kui hakkab uus tasakaaluvõnge pihta - mida ma ei oska ja pole tähelepanu pööranud, tuleb hakata endale selgeks tegema ja kinnistama. Kuigi teisest küljest on kõik ikkagi võimalik, kõik uus ja siiani olnud ebatavaline on võimalik omaks võtta. Kuidas ma aga saan kahte täiesti kardinaalset erinevat maailmapilti endasse kinnistada - vaimusilmas on see isegi võimalik, küll aga teatud määral.
Tulles tagasi esimesse lõiku. Ma eksisin rängalt, kui arvasin, et eneseehitamine on vaid ajajärk, et kui mul on piisavalt tähelepanekuid elust, võimet neid asju läbi mõelda, prioriteetsuse järgi koguda endale vajalikke omadusi, teen selle ühe korraga põhjalikult läbi ja olengi see, kes tahan olla. See pole nii. See ei saa olla ajajärk, kui kõik on pidevas muutumises ja arengus. Ma saan hüpata paar sammu edasi endas ja ajas või mõne sammu tagasi, aga mitte mingil juhul ma ei saa jõuda kuhugi, mis toimib alati igas olukorras, terve oma elu vältel. Nostalgitsemine on enda konserveerimine, pannes ennast tagasi sinna aega, kus tahaksid olla, aga paratamatult peab lõpuks ikkagi kurvastama, sest kõik muu enda ümber liigub edasi.
Ma pean.
Ma pean.
Ma pean hakkama saama.
Ma pean ise endaga hakkama saama, sest keegi muu seda minu eest ei tee.
Ma pean jõudma sinnani, kuhu ma tahan jõuda, sest keegi peale minu mind sinna ei aita.
Peab leidma uusi võimalusi elus - kogu aeg, isegi siis, kui vana veel toimib. Unistuste täitumiseks on paratamatult vaja ka seda, mida annaks juba siin, täna ja praegu teha. Tuleb kõrvale jätta (aga mitte unustada) vanad teemad, asjad ja hakata tegutsema, tuleviku nimel.
Pean hakkama saama prioriteetide seadmise mänguga.

Aeg liigub alati edasi, istu niisama arvutis või tegele tulevikuga. Selleks aga, et sinnani jõuda, oli vaja seda postitust - see aitab mul uinuda.

Motiveerituse lahkamine osa 4

Ega mitte juba?

Ma hakkasin oma varajasi postitusi läbi lugema ja ma ei suutnud kohati uskuda oma silmi, mis juttu ma ajanud olen - see pani mind peaaegu ühtlasi nutma ja naerma. Leian ehk ise endale motivatsiooni selle toel, mida ma kirjutan. Ma olen vist nagu muhv, kes kirjutab endale kirju, aga tõsiselt võttes töötab ka see enesearendusprojekt. Üritan aga siinkohal tagasihoidlikult ukse uuesti avada ja astuma hakata.

Viimati, kui ma kuu aega tagasi seda teemat enda jaoks lahkasin, jäin ma pooleli Vassiljevi fenomeni ning järjepidevuse tahtejõule.
Järjepidev järje pidamine viib sihile. Selleks, aga et ennast muuta lainele, kus kõik toimib, ei ole tegelikult vaja seda, et endas konfliktid puuduvad. Kui konflikte tahta endas otsida, on võimalik väga kiiresti enda moraal ära rikkuda. Tuleb näha positiivset enda igapäevases tegevuses, mis on reaalselt hästi tehtud, kasulik või hoopiski positiivseid emotsioone tekitav nii endale, kui teistele. Selleks kõigeks on aga vaja usku, usku iseendasse ja selle realiseerimisse. Nii keeruline, kui seda ka seletada poleks, on nad kõik omavahel niivõrd seotud. Ainuke ühtne vastus võiks olla selline, et tuleb mõelda mõtlemisstiili. Stiil, mis väljendub selles, millega ma saan hakkama ja mida on mul pakkuda. Igal inimesele on pakkuda midagi sellist, mida igal teisel pole. See kõik on meis endis - tuleb vaid enda kallal natuke mõttetööd rakendada ja leida see, mida me tõeliselt hästi oskame ja mida me tõeliselt tahame saavutada või teha. Enda põhimõtete kinnistamine on kui ankurdada ennast "mina sadamasse", kusjuures minasadamal pole eelnevalt nime, see on uue maa-ala avastamine, mis tuleb enda koduks rajada. Nägemus asjade loogilisest käigust pöörata järjepidevaks uskumuseks on edasiminek motiveerituse randa. Mõningate asjade puhul lihtsalt on selline sisetunne, mis ütleb midagi suvalisel hetkel, ning kui hiljem selle üle kunagi mõelda, avastad, et just nii ongi läinud. See ongi usk asjadesse enda ümber, usk iseendasse.

Näiteks ma mäletan aastaid ca 10-15 juba täna tagasi, kui me käisime isaga vaatamas erinevaid autosid, mis võiks olla just see meie järgmine pereauto. No mul polnud aimugi, ma olin vaid alla 10 aastane junsu siis ja kes teadis autodest toona umbes nii palju, et mitu HJ on KW ja kas pagasiruumi mahuvad minu 101 mõttetut asja peale, kui me juhuks kuskile sõitma peaks. Samas leidsin ka erinevaid autosid testides, et osades on tagaistmel oluliselt parem laiutada, kuid seega on märksa keerulisem sõiduajal juhile mingi mänguasjaga vastu pead lajatada. Ometi aga kuulas isa mind põhjalikult, mis ma autost arvan, sest paratamatult hakkas miski meeldima ja mitte meeldivuse pärast vaid teatud omaduste poolest. Tekkisid ilmselged lemmikud, millele tekkis oluliselt rohkem positiivseid ilminguid, kui teistele. Järgmine kord seda autot nähes, olin ma kindel, et just see ilmselt ongi see järgmine. Instinktiivselt uskusin ma sellesse ja ei olnud vähimatki kahtlust enam, et just nii ei lähe.

Ka motivatsiooni puhul on nii. Usk sellesse, mida sa teed ja otsustad võib teha imesid enda mõtetes. Leides üles just see, mis on tegelikult väärtustatav. Kui inimene on võtnud enda vaevaks mõelda mõtteid, on ta ka samahästi võimeline uskuma ühte läbi kaalutletud versiooni elamiseks.


Seekord siis aga nii, kaugemale paljuski ei jõudnud, aga mitmed punktid on veel läbi käia ning ülemäärase aja hulga puhul kindlasti jätkan.

Innovatsioonirikas minevik või minevikurikas innovatsioon

Nii, sõber on saadetud tagasi riiki, kus ta peab nüüdseks olema ja see andis esimese emotsioonina mulle märku sellest, et järgnev pool aastat on taas enda proovilepaneku ja motiveerimise ajajärk. Ma isegi ei kujuta ette, miks selline mõte pähe torkas, aga see on omamoodi tohutult vajalik. Ennast on hea tõestada ja proovile panna, alati on midagi täiustada, kuid samas ka positiivsuse osapoole raskemaks ankruks on töö-, emotsioonide-, enesevõidud. Sestap ongi järgnev aeg selleks, et paika uuesti seada kujunenud olukorras oma prioriteete ja nende järgi tammuma hakata. Ehk on see kõik vajalik selleks, et oleks hea meel uuesti kokku saades midagi uut äraõpitud või -tehtud vilju nautida. Siinkohal on ka tegelikult entusiasmi mäekõrgust piirav asjaolu, et on mitmeid asju, mida lubasin ja tahtsin väga 2011 aasta sees ära lõpetada, ent midagi pole parata, tuleb uuel aastal veel vanu asju lõpetada.

Ma ei suuda ega isegi taha mitte ühtegi pilti teha enam sellest, missugune vaatepilt avanes, kui koridoris jõulupuu peal 6 ehtsa, naturaalse küünla valgus tervet tuba valgustas kollaselt, tekitades hägusaid kollaseid varje seintele, see on liiga ilus, et neid ära kustutada. Kunagi tulevikus panen ma enda elamisse statsionaarse kuuse kasvama, et jõulusoojus majast ära ei kaoks. Mul on sellest ainult 2 pilti, mis mulle nii väga meeldivad:

See põhjus seisneb paljuski selles, et kas või aastaid 15 tagasi, kui digiheli, digipilt olid suurema osa tavakodanike jaosk siiski helesinine unistus, oli kõik füüsikal baseeruv ja lisa elektrividinad, mis peaks kõik ainult parendama, võtavad ära selle, mida kunagi hinnati. Loomulikult on innovatiivsus ja teisalt esivanemate rajad kardinaalselt erinevad, on siiski võimalus hinnata diplomaatiliselt mõlemat. Mitte kumbki pole õige ega vale, must või valge, nagu paljud meist kahjuks üritavad teistele iseenesestmõistetavalt peale määrida oma arvamust, mis, olgem ausad, tekitab vaid paksu verd, isegi sõbralikku jäärapäisus effekti. "See on sinu arvamus, ma teen seetõttu juba põhimõtteliselt nii, nagu ma enne planeerisin" - on meie igapäeva mõtetes suhteliselt tavaline käitumisviis ja sellest pole mitte midagi imelikku. Kuigi kui tegemist on moraalses mõttes suuresti mõttelaadi muutvate käitumismallidega, on konfliktiohud kerged tekkima ja ka põhjendatud. Selle lõigu mõte on: "Me peame liikuma edasi, võttes endaga täisväärtuslikke mälestusi maksimaalselt minevikust kaasa". Ehk ümber tõlgendatuna lõigu esimesse poolde - et saada tõeliselt suurepäraseid mälestusi "kuusepuuemotsioonist", on selle pildistamiseks vaja kõike loomulikku ja ka "digivaba kaamerat". Igaks asjaks on oma aeg ja tehnoloogia, jõulutraditsioone ei saa pikas perspektiivis mitte kunagi uue telefoniseeriaga jäädvustada kahjuks, midagi pole parata.

Jah, läbin tõtt öeldes ju isegi neid radu ja teen samu vigu. See siin on kõigest teooria, mida aju ette ehitab ja ise kuidagi järele üritad kapata. Mul on endiselt eredalt meeles 88 aastaseks saava vanaisa sünnipäevakõne, mil arutasime sama teemat ja jõudsime ühtsele arusaamale, et "aju peab olema ka mõtlemise, mõtlemisviiside juht". Ma pean seda üheks kõige tähtsamaks lauseks üldse. Viimistletuna peaks selle lause kui enda tsitaadina üles märkima, sest see on lihtsalt kõige üldisem ja multifunktsionaalsem vastus erinevatele küsimustele.

Lisaks sain täna pooljahmatusena teada, et meie riigi tähtsaim mees pidavat Facebooki kommuunis teatud mõtteavaldust või üleskutset. Tekkinud siis küsimus, miks mina seda lugeda ei saa, sain aru, et olen ehk ajast totaalselt maas, kui tegelik eesmärk on olnud jõuda kogu ühiskonnaga Facebooki suhtlema.

Ma lubasin ja mul on endiselt tegemata "Motivatsiooni lahkamise" teema, selle üldistamine ja kokkuvõte. Mis parata, seda blogi on tegelikult palju keerukam pidada, kui algul tundus. Alateadlik idee, et järjepidevalt toimub mõtete kõrgemale areng, et enda rekordeid pidevalt purustada, on pehmelt öeldes utoopsus ja see viib vaid veel üldsemate mõteteni, mis lõpetavad jutulõnga üsna kiirelt. Aga igaljuhul tegemata ta ei jää.

Aastavahetus

Edukat uut aastat veel kõigile tagant järgi! Ja seda igas valdkonnas.

Igaks tuleviku sündmuseks on välja käidud minevik.
Lihtne on ju tegelikult elada, ei pea ühtegi uut raketiteadusega sarnast haru välja hakkama nuputama. Tuleb käidud teedest välja leida vaid nõrgad kohad ja nendega tegelema hakata.
Kunagi pole hilja meenutada uuesti kõike tehtut ja leida uus lahendus vananenud olukordadele. Vaatamata kõigele, mis 2011 on toimunud, olen ma rahul, et on toimunud kõik see, mis on vajalik olnud. Minu jaoks on 2011 olnud murranguline väga lihtsatel põhjustel:

1) leidsin üles teid, mida ma polnud varem käinud
2) tegin valikuid, mida ma polnud varem teinud ja sain teada, kuhu nad viivad
3) mõltesin umbes 5 aasta jagu mõtteid läbi enda jaoks
4) sain paika panna meeletult uusi alustalasid, millel mul pidepunkti polnud
5) sain näha seni minu jaoks kõige kaugemat reisitud maad - Ungarit, mis muutis osaliselt mu maailma
6) õppisin enda mõtteid ja tundeid avama
7) õppisin rääkima teemadest, avama enda seisukohti
8) sain teada, mis on südame ülesanne
9) ma poleks aasta aega tagasi osanud arvata, et ma võiks hetkel siin olla endaga, kus olen.

Viimane punkt paneb punkti aastale 2011 ja tõdeb, et see on olnud midagi erakorralist, mis on ehitanud ühest lihtsast inimesest ühekülgse terviku. Just nimelt ühekülgse, sest see aasta ma sain teada, et kunagi ei jõua valmis kõigega, sestap saad ka arendada endas kõike, aga valmis ei saa kunagi. Enesehinnang, eneseteostus, motivatsioon ja kokkuvõtlikult psühholoogia on need, mis viivad elus edasi, sinna kuhu kõige rohkem soovid ja märkad peagi, et südamlikkust ja tasakaaalukat enesehinnangut tunnustatakse kõige rohkem. Kes ei ihkaks olla lähedaste või teiste poolt tunnustatud? Mõtlevatel inimestel on tihtipeale kõikuv enesehinnang ja see on täiesti normaalne. Kui leitakse enda jaoks midagi uut või avastatakse midagi läbi mõttekäigu, on tihtipeale kasvamas moraal ja teisipidi seda haavates on langused lihtsad ette juhtuma.
Kuidas me saaks tõdeda, et oleme mingil hetkel tervikud ja ei arene kuskile enam edasi? ALATI on mingi tee veel käimata ja neid on tore avastada, kui tead, et aju on see, millega juhitakse mõttelaadi, käitumist ja kehaosi. Aju juhib meid füüsiliselt ja vaimselt, ent me ise juhime seda aju. Parim tunne on kuulda enda läbimõeldud ideed oma 88 aasta vanuseks saavalt vanaisalt, kes on sujuvalt võtnud eluõpetuse rolli enda peale ja on lahkelt jagamas ideid, mille peale noored ei tule - kas või siis selle peale, kui vähe aega me tegelikult elame.
Ajumõte pälvib minu tagasihoidliku aastamõtte preemia. Ning ma premeerin teda kohe uute mõtetega, mis 2012 peaks juhtuma hakkama. Premeerimiseks on alati hea kasutada mõnes mõttes masendust tekitavat versiooni. Ehk kui mingi töö on tehtud, tuleb premeerida ennast uue tööga, mõistuse piires, et ei saaks villand enda piinamisest, ent samas ei lase ka hetkekski tõsisesse puhkushetke. Iga pole veel lihtsalt selline, kus võiks jalad seinale lüüa ja nautida elu jooksul kasvatatud vilju. Juba 20ndate esimesed sammud peavad olema suunitlusega tulevikku - mida rohkem ära jõuab teha, seda parem on pärast enesetunne, ehk see, mille peal me igapäevaselt baseerume ja laseme mõjutada end.

Järgnev aasta toob kaasa endaga varasemate mõtete ja ideede rakendust ja teostust, et parandada endas uute valdkondade auke. Tuleb vastu astuda kõigile, mis on uus ja / või keeruline - selleks me ju siin oleme, et endaga hakkama saada. Hoolimine on üks võtmesõna oma elus - mida rohkem kajastub see enda tegemiste, enda, teiste ja enda ümbritseva kohta, seda ilusamatesse, värvilisematesse toonidesse annab maailma endale värvida: