Suur sõbrapäeva nädal, "seal hulgas sõbrapäeva soojendus, -laupäev ja päris sõbrapäev ning kõik järellisad, mida üks normaalne sõbrapäev peab tooma, raisk", on läbi.
Ma ei suuda vahel ikka uskuda, kui palju ilmselgeid vigu võib leida inimeses, aga mitte teistes, alustan pigem iseendast.
Kuidas saab vahel nii küll minna, et igapäeva argielu taha kaovad lähedased inimesed ära ning seda justkui ei märkagi. Vanaemal oli sünnipäev ja avastasin, et helistasin talle viimati millal... oligi aasta tagasi? Üsna kurb, et nii vahel juhtub, et lähedased ning tähtsad inimesed kipuvad tagaplaanile jääma, pinnale kerkivad vaid need, kes ise end pinnal hoiavad ja seetõttu ka vastukaja loomulikult leiavad. Inimesel on tihtipeale komme mitte õppida nii enda kui ka teiste vigadest ja seeläbi laiskuse täheall leida endale mugavamaid vastupanuvõimalusi. See on loomulik, see on tavaline. Aga kuivõrd palju tegelikult tähendavad need inimesed, kes on varjul, kuid samas alati olemas, paraku ei jätku alati tähelepanu nii kaugele. Mul on siiralt halb tunne, et nii on läinud. Sain aru, et põhimõttelised vastuolud pole piisavalt pädeva põhjusega, et nende järgi alati elada.
Kui selle jaoks olekski sõbrapäev, et leida üles kõik, kes on, siis poleks see siiras ja reaalne. Sõbrapäev ja veel rohkem nädal (kui keegi seda niiviisi tähistada soovib), ei tähenda minu tagasihoidliku aju järgi küll seda, et peaks nüüd kõik need inimesed kokku krabama ja pidutsema või kinkima neile midagi või saata ägedaid "sõbrataotlusi" või mis tahes asju - just nimelt asju. Asjad on ilusad, eriti kui keegi neid kingib. Kahjuks aga inimesed ei väärtusta neid niivõrd palju ja need jäävad kapi või riiuli tagaletile üsna väledalt. Nii on. Ja samal ajal vaeveldakse valudes, et pole kedagi, kes kuulaks neid või nõustaks keerulistel situatsioonidel. Kui palju süübime tegelikult sellesse, mis inimesi ühendab? Kui palju me tegelikult hoolime oma lähedastest võrreldes iseendaga?
Tegelikult aga teise kandi pealt on see ehk isegi hea, et iseendaga vahel läbi ei saa. See toob silme ette taas puudujääke endast, mis ootavad tähelepanu, tegutsemist ja hoolt. Ja kindlasti mitte otseselt negatiivses mõttes ja enesekukutamise eesmärgil. Vastupidi! Vigade leidmine peab olema tegelikult rõõmustav tegevus. Loomulikult on see tihedas ühenduses ka enesehinnanguga, aga ehk see ongi just see, mis enesehinnangut kuldsel keskteel hoiab, mis nii enda kui ka teiste jaoks kõige vastuvõtvam on. Ehk enda kallal töötamine ongi kõige parem sõbrapäeva kingitus (ebaegoistlikult öeldes) iseendale. Töö ei pea olema 8st 17ni tüütu ja kellaosuteid jälgiv tegevus. Edu on ainult võimalik saavutada positiivses keskkonnas. Ise peabki olema enda motivatsiooniks leida iseend.
Selle käigus aga teadvustan endale, et: ka väga ränkade vigade tegemine on lubatud ja vajalik, kui neid hiljem mõistetakse.
Et elu veel keerulisemaks enda jaoks nimme elada, võib seda juttu võtta ka teise kandi alt:
Mis tähtsust on kogu nendel detailidel, kui kõik üldine on igapäevaselt palju tähtsam?
Midagi pole väita selle peale. On palju vastuseta küsimusi, aga kunagi pole küsimusteta vastuseid.
Väga hästi võiks kõike seda iseloomustada aga järgmine sõbra leitud lugu:
No comments:
Post a Comment