Mida rohkem ma loen ja uurin, leian ma uusi ja samas tuttavaid tähelepanekuid. Ma varem arvasin, et võin olla mitteperfektsionistlik eesmärkide seadja, siis kardan, et kõnnin vaid sarnast teed teises valguses. Samas avastasin ja usun ka seda mõttekäiku: perfektsionistlik mõtteviis on vaimne viga, vead on kõigil, vead on selleks, et olla täiuslik (ja seda juba teises tähenduses). Just nimelt, asjaolu, mis võib mulle teinekord ülevoolavalt hea tuju pakkuda - elada teadmises, et mul on vead, millega ma ei pea tegelema. Kui varasem mõttelaad mõni aeg tagasi võis käia just seda rada pidi, et vead on parandamiseks ja tuleb meeletult tööd ja vaeva näha. Ma pole uhke oma vigade üle, aga mul on hea meel, et neid on - osa neist peavadki olema.
Endalegi ettekujuteldamatult rusuv on see tunne, kui võtad ette enda lõputöö faili, vaatad ja mõtled ja juurdled erinevate detailide üle. Ja ainuke ja kõige määravam kirjutust segav tegur on perfektsionistlik lähenemine... Mitte ei oska midagi kirja panna, kui mõtteideoloogia nooleteravik on suunatud alateadvuses sellele, et see peab vägagi perfektne saama, seda enam, et materjali on meeletult. Alateadvuse toimetustel on määrav jõud. Täpselt samamoodi nagu enne eksamit pabistades, et kuidas ikka läheb - võibki just kehvasti minna. Kahtlemata on blogikirjutamiselgi säärane effekt. Vabalt tundmine on ehk üks mugavamaid tundeid elus, mis on keeruline tekkima, kui sellega harjunud pole.
Ja ma võisin avastada ennast mõni hetk mõtetes, kuivõrd tehislikuks on ennast võimalik kujundada...
Siia sobiks hästi üks video, mille sõbra abil üles leidsin taas, tuhlates erinevatel blogidel ringi:
Eneseõnneks on siiski midagi vaja - enda mõistust, mis on kõigil olemas.
Avastasin enda rõõmuks, kui hea on teiste blogides ringi tuuseldada ja huvitavaid seikasid bookmarkida endale. Inimesed on huvitavad, inimeste mõttemaailmad on huvitavad, igaüks on omamoodi ja just see ongi elu võlu. Inimesed ei pruugi ise nähagi, kui mitu kena külge kellelgi on.
Küll on hea mõelda, et ükski asi ei pea täiuslik olema, vabaduse kasv on meeletu. Vead on sama tähtsad, kui head.
See lugu on minu jaoks nagu: "lahutades maha melu, saadakse kõrgem väärtus". Teisisõnu matemaatiliselt on see võimatu, aga kuulates sisuliselt on see võimalik. Lugu, mis on teisest kategooriast, et olla teistsugune, et olla omamoodi, et olla omanäoline, et panna inimesi nägema teisi tahke.
Täna koolis tuli kirjutada filosoofiline arutlus erinevatel restaureerimise alateemadel. Võimalik, et see oli "ära" restaureerimine, mida ma lahkasin veidi teise nurga alt ja kirjutasin sellise lause nagu: "inimene pole tavaliselt kunagi rahul sellega, mis tal hetkel on". Üsna tüüpiline, et ütlen või kirjutan miskit ära ja siis hiljem hakkan mõtlema, mis see tegelikult tähendab.
Küll aga on see terve tänane päev mind kummitanud ja tuli meelde umbes nädala tagune pikem vestlus-teemalahkamine perfektsionismi teemal, mille elavaks näiteks oli tookord Snookeri legend ja tunnistatud kui parima andega mängijaks - Ronnie O'Sullivan. Pole ainult tema mänguoskus see, mis paneb mind peast kinni haarama ja samas nägema ja tunnetama seda vaimset mõttelendu, mis igal keerulisel löögihetkel ta peast toimuda võiks.
See kõik on lihtsalt kirjeldamatu, anne, mänguoskus, kogemus. Aga mis mind kõige rohkem paelub, on see psühholoogiline pool, mängida tipus. Sellist sorti inimesed on tihtipeale tavalisest enesekriitilisemad, isegi kui kõik on väga hästi, on nende jaoks siiski midagi ikkagi halvasti, kus saaks just veelgi edasi areneda. See kriitilisus pole paha, enesehinnangu määramine ja hoidmine on üsna keerukas töö igal inimesel, kui ta tahab seda kontrollida just sellisena, nagu vaja. Kriitilisus on pigem selleks, et leida üles nõrku kohti. Õigupoolest on tegu mõnes mõttes psühholoogilise haigusega.
Üldiselt jagatakse perfektsionism kaheti: adaptiivne ja kohanematu:
Esimese neist on realistlikum ja enda-sõbralikum, mille omadusteks on näiteks, et suudad täiuslikkuse poole pürgival alal töötades tehtavast rõõmu tunda, olla suuteline tasakaalustama enda miinuseid plussidega, kõrgete eesmärkide seadmisel üritatakse olla realistlik, vigade aktsepteerimine (isegi kui ei meeldi).
Teine, kohanematu on aga kurvem juhus, mida iseloomustab järgmine: eesmärgid seatakse nii kõrged, et seadja juba eos ei suuda neist ilmselt üle olla, mitte miski pole piisav, eksimused on välistatud (kui neid tekib, siis on enesehinnangu varing), keskendutakse miinustele mitte neist õppimise vaid enda mahategemise nimel.
Kokkuvõttes, iga inimene on erinev ja kelle mõttelaad on just perfektsionistlik, tunnevad ka kõik eriviisi. Tunnistan, et põen isegi sellist haigust põgusalt, loodetavasti küll esimest varianti veel. Tavaliselt avaldub see inimestel oma lemmikhobides, töös vms enamasti. Harva aga kõiges, ehk alates enda iseloomust kuni viimse teodetailini. Asjakohane kriitika on arendav, edasi pürgiv, näitab üles tahet areneda ja edasi liikuda. Küll aga on tavaliselt headele külgedele vastukaaluks tekkimas mõõnaperioodid, milles üldjoones midagi head pole. Isegi kui suudad enesehinnangu hoida soovitud "kuldsel keskteel", on paratamatult detaile, mis tohutult häirivad ja võivad ajutiselt töö- ja mõtlemisvõimetuks teha. Eelmainitud snookrimängijaga on samad lood, on hetki, kus enesekindlus on oma parimal harjal ja kõik õnnestub, vajatakse veelgi raskemaid, keerulisemaid väljakutseid, ka maailmarekord ei pruugi piisav preemia olla, tahetakse ületada iseennast ehk leida enda tippastet üles. Vastukaaluks on aga vahel frustratsioonipursked, loobumisideoloogia, innukuse kadu, mis olenevalt inimese talitusesuutlikkusest võib olla ka täiesti kaos nii enda kui teiste jaoks. Võin enda pealtki näite tuua. Poolteist nädalat tagasi alustasin üsna absurdse projektiosaga, ehk seesama teises blogis olev käokella kägu, mis takkaotsa pidi veel liikuv olema. Enesekindluse tipus ollakse selleks võimeline, selles pole ei midagi keerulist ega ülesaamatut, see on loogiline sündmustekäik. Otseselt ehk polnudki, kuivõrd realistlikust vaatevinklist pidasin seda alguses utoopiliseks plaaniks. Ometi aga siis nüüd, kui on aeg käes ehitada kellale kest, kus tuleb lahendada veelgi rohkem probleeme kõik korraga ära ja kui tulemus kipub ka vinduma, edasiminek on nullilähedane, tekib suurem mõõnaperiood. Sinna vastu ei saa midagi teha. Sellisel mõttelaadil on lihtsalt omad miinused ja plussid, ei saa üldistada, kas on halb või mitte. Vähemalt on see igati selge:
Perfektsionism pole perfektne, sestap on ta ka võimatu, ent samas reaalne nähtus. See pole tegude / olemuse liigitamine heaks või halvaks, see on üks mõttelaadi stiilidest. Kõigel on omad miinused ja plussid, ka perfektsusel.
