Ongi käes aeg, mil siiani elu pikim ja kaugeim reis on selja taha jäänud, kui ca 3 tundi tagasi sai maha astutud viimaselt lennukilt. Rahulikumat aega pole otseselt veel oodata, mil välja mõelda kõik see, millest tahaks siia kirja panna, ent tahtsin mainida vaid mõne lausega, mis viimastel nädalatel on toimunud.
Täiesti kummaline on olla tagasi, nagu oleks osa aega vahelt ära lõigatud. Eestis on kõik nii harjumatu ja kategooriliselt teistmoodi. Liiklusest kuni elustiilideni.
Olles täiesti sisse elanud Malta kultuuri ja ühiskonda on viimaste nädalate suurim mõtteaine ehk inimeste erinevus. Kuivõrd paljunõudlikud on juhid ja millised olid meie õpetajad. Võin käsi südamel väita, et meie õpetaja Stephen tegi suurepärast tööd ja andis meile kõik, mida tema võimuses anda on. Ning ka see pole veel kõik - see ellusuhtumine ja elustiil. See ei tohiks kõlada praegu kui Top Shopi reklaam, vaid kui eeskuju. Elav eeskuju, mille nimel tuleks edasi pürgida.
Viimased nädalad on kulgenud argipäevaselt ja väga töiselt välismaa töökliimas. Tehtud on meeletult palju ja kui päris aus olla, siis töökultuuriga ei saa küll kuidagi rahul olla - juhtidest tingituna on kvantiteet peajagu kvaliteedile peal ja see pole päris see, mida me endast anda oleks tahtnud. Kuid nad said isegi aru meie tasemest.
Kõige rumalam on arvata, et oled välja kujunenud inimene. Iga reis avardab ja arendab, rohkem, kui mõni muu loogika või tark raamat. Elu on parim elu õpetaja. See reis oli elulises mõttes rohkem kui hinnalise väärtusega. Sellest lähemalt üritan aga mõne aja pärast rääkida - mis moodi kõik välja nägi.
Saturday, May 12, 2012
See öine jalutuskäik, mis haarab endasse ja pärast toob tagasi uue ja värskema mõttemaailmaga. Uskumatult hea kogemus on võtta aeg korraks maha ja vaadata enda ümber, mis riigis, ühiskonnas, kultuuris, millise religiooni kõrval ma astun. Peaks seda tihedamini tegema.
Tegelikult on üks kindel põhjus, miks ma "once in a lifetime" reisil pole näiteks siia midagi poetanud. Ma ei hakkaks küll perfektsionismi lähemalt lahkama, ent see on meeles veel mul. Blogi pidamine on kaotanud pisut võlu kuidagi, endalt iseendale ei tundu enam niivõrd huvitav, kui see oli omajagu aega tagasi... mil ma pisut teine inimene olin. Miski tavapärane ei tundu enam piisavalt hea, et siia "liiga heasse" blogisse seda üles riputada, mis viib selleni, et see polegi kuidagi hea.
Anyway, täna oli kusjuures esimest korda tore pikem arutelu meie õpetajaga, Stepheniga. Kosutav lihtsalt. Mul on hetkel ainult kahju sellest, et ma ei suuda mingilgi määral rääkida seda inglise keeles, mida eesti keeles mõelda suudan. Pisut ahistav ja ruineeriv. Ent siiski oli üks põgus mõte, mille tahtsin siia kindlasti ära mainida.
Nimelt Future Focus Ltd, kus me töötame on noorte koolituskeskus. Kokku on tulnud erinevate erialade pealt noored üle terve Euroopa ja praktiseerimas vastavalt oma eriala läbi Future Focuse, nö vahendaja organisatsiooni. Kõik õpilased elavad mööda Maltat laiali erinevates ühiselamudes, mille hooneid meie restaureerimas käime. Hispaanlastel oli mingi suuremat sorti pidu jälle vastavalt ühes nendest majades olnud, kuhu meid täna esmakordselt viidi. Huvitav aga oli see arutelu sel teemal, missugused on lõunamaarahvas ise nende kuumavereliste hispaanlaste ja teiste aktivistidega Hollandist ja mujalt võrreldes. Nii palju kui on ise nähtud ja tähelepandud ning täna ka veel kinnitust saadud, on tegelikult Maltalased ääretult toredad ja pigem tagasihoidlikud. Seda eelkõige seetõttu, et religioon omab ääretult tähtist rolli. Usk ja kokkuhoid oma rahvasse ja nende austamine.
Ehk see ongi see peamine elutarkuse pisik, mis geograafiliselt tillukesest riigist Euroopa mõistes kaasa viia edasi? See, mille järgi ma siia tulin. See Stepheni lause: et koguda austust teistelt võõras riigis, pead austama ja elama sisse nende kultuuri. See on ju tegelikult imelihtne ja imeloogiline, võiks ütelda, et isegi normaalne, ent ometigi ei pea me seda ju tegelikult meeles ja kulgeb ikka nii nagu tavaliselt. Usk oma riiki ja traditsioonidesse, väikeste riikide puhul on see eriti oluline. Nagu ma aru sain, polnud ka tegelikult väga paljud nõus sellega, et Malta Euroopa Liitu üldse astuks. "Uksed on lahti" pole tegelikult nende jaoks üldsegi meelt mööda. Ülbed ja rahakad immigrandid muudavad EU liigagi ühtseks. Ja just sedavõrd enam on neil hea meel meiesuguseid siin vastu võtta.
Ehk mul on nende läbutsevate hispaanlaste kõrval lihtsalt hea tunne, et Eestist jääb ilus märk maha siia? Samas, kõige selle muu kõrvalt, oleme toonud ka oma tagasihoidliku, abivalmi ja sõbraliku käitumise näol omajagu kultuuri Eestist siia, mida siin austatakse. Lisaks sellele veel töökas töökultuur, mis nende jaoks on midagi uut. Ega ilma asjata Stephen direktrissile väitnud küsimusele vastates, et "Everything is perfect". On neilegi midagi antud meie poolt. Kõik on sattunud soodsasse pinnasesse. Making progress. (Ja mul on nii hea meel selle üle :))
