Hing tulevikku

Kui ma olin noorem ja rumalam, umbes pool aastat tagasi vast - arvasin, et eneseehitamine on üks ajajärk, mis tuleb läbida ja kui see on tehtud, siis on õige aeg eneseteostuseks ja unistuste poole pürgimiseks. Jõudnud peaaegu sinnani, kuhu ma toona lootsin jõuda - ehk kujundamaks ennast selliseks nagu tahan olla ja välja paista. Ma olen nautinud napilt kuu aega seda, et olen see, kes ma olen olla tahtnud - avatud, oma seisukohtadega, väärtushinnangutega, positiivne, tasakaalukas, hingeline inimene. Kõik on olnud super, aga sellesse jäi endiselt üks vastuolu, millele ma ei pööranud tähelepanu.
Olles hingega kõige ja kõigi küljes kinni, saavad armsaks ja tähtsaks just eelkõige kõik, mis on vana, läbikogetud, olles omas mahlas. Ma olen ära unustanud kõk selle, mis võib olla uus, innovaatlik. Loomulikult ei saa ma praegu hakata oma elu alustalasid välja vahetama, see oleks absoluutselt lubamatu. Küll aga tuleb prioriteete pisut ümber seada. Ei saa võtta esmatähtsaks seda, kuidas ma oma vanade asjade, projektidega, eluga, tööga edasi lähen, vaid seda, kuidas need tulevikus edasi arenevad, millest on rohkem kasu, millest vähem. Aeg jookseb, ei ole väga palju aega sinnani, mil olen 21 - millal siis veel, kui mitte nüüd, pole see õige aeg, kui tegeleda sellega, et jõuaks kunagi oma unistusteni. Inimesed muutuvad ajapikku, tehnika areneb valguskiirusel, elatise teenimise võimalused muutuvad - kõik mõtlevad iga päev välja uusi meetodeid, kui nendega sammu ei pea, siis tuleb paratamatult maha jääda ja naaseda tagasi oma basic oskuste ja liistude juurde.
Hingega kinni olles kõiges vanas, tuleb tihtipeale kõrvaltvaadates ette seda, et minnakse konservatiivsemat teed pidi. Ehk ongi see ikkagi minu tee ja üle oma varju hüpata pole mõtet. Ehk ajan oma perfektsionismi hulluses lihtsalt end tasakaalust välja ning kõik algab jälle uuesti - mõtete süntees, mis kestis mitmeid kuid, kuni lõpuks jõudsin selleni, et hakkasin jälle tegelikult kontakteerumisvõimeliseks, rakendades igapäeva ellu jälle ise ennast koos oma välja sünteesitud tõekspidamistega. See kõik on vaevalt suutnud kinnistuda, kui hakkab uus tasakaaluvõnge pihta - mida ma ei oska ja pole tähelepanu pööranud, tuleb hakata endale selgeks tegema ja kinnistama. Kuigi teisest küljest on kõik ikkagi võimalik, kõik uus ja siiani olnud ebatavaline on võimalik omaks võtta. Kuidas ma aga saan kahte täiesti kardinaalset erinevat maailmapilti endasse kinnistada - vaimusilmas on see isegi võimalik, küll aga teatud määral.
Tulles tagasi esimesse lõiku. Ma eksisin rängalt, kui arvasin, et eneseehitamine on vaid ajajärk, et kui mul on piisavalt tähelepanekuid elust, võimet neid asju läbi mõelda, prioriteetsuse järgi koguda endale vajalikke omadusi, teen selle ühe korraga põhjalikult läbi ja olengi see, kes tahan olla. See pole nii. See ei saa olla ajajärk, kui kõik on pidevas muutumises ja arengus. Ma saan hüpata paar sammu edasi endas ja ajas või mõne sammu tagasi, aga mitte mingil juhul ma ei saa jõuda kuhugi, mis toimib alati igas olukorras, terve oma elu vältel. Nostalgitsemine on enda konserveerimine, pannes ennast tagasi sinna aega, kus tahaksid olla, aga paratamatult peab lõpuks ikkagi kurvastama, sest kõik muu enda ümber liigub edasi.
Ma pean.
Ma pean.
Ma pean hakkama saama.
Ma pean ise endaga hakkama saama, sest keegi muu seda minu eest ei tee.
Ma pean jõudma sinnani, kuhu ma tahan jõuda, sest keegi peale minu mind sinna ei aita.
Peab leidma uusi võimalusi elus - kogu aeg, isegi siis, kui vana veel toimib. Unistuste täitumiseks on paratamatult vaja ka seda, mida annaks juba siin, täna ja praegu teha. Tuleb kõrvale jätta (aga mitte unustada) vanad teemad, asjad ja hakata tegutsema, tuleviku nimel.
Pean hakkama saama prioriteetide seadmise mänguga.

Aeg liigub alati edasi, istu niisama arvutis või tegele tulevikuga. Selleks aga, et sinnani jõuda, oli vaja seda postitust - see aitab mul uinuda.

Motiveerituse lahkamine osa 4

Ega mitte juba?

Ma hakkasin oma varajasi postitusi läbi lugema ja ma ei suutnud kohati uskuda oma silmi, mis juttu ma ajanud olen - see pani mind peaaegu ühtlasi nutma ja naerma. Leian ehk ise endale motivatsiooni selle toel, mida ma kirjutan. Ma olen vist nagu muhv, kes kirjutab endale kirju, aga tõsiselt võttes töötab ka see enesearendusprojekt. Üritan aga siinkohal tagasihoidlikult ukse uuesti avada ja astuma hakata.

Viimati, kui ma kuu aega tagasi seda teemat enda jaoks lahkasin, jäin ma pooleli Vassiljevi fenomeni ning järjepidevuse tahtejõule.
Järjepidev järje pidamine viib sihile. Selleks, aga et ennast muuta lainele, kus kõik toimib, ei ole tegelikult vaja seda, et endas konfliktid puuduvad. Kui konflikte tahta endas otsida, on võimalik väga kiiresti enda moraal ära rikkuda. Tuleb näha positiivset enda igapäevases tegevuses, mis on reaalselt hästi tehtud, kasulik või hoopiski positiivseid emotsioone tekitav nii endale, kui teistele. Selleks kõigeks on aga vaja usku, usku iseendasse ja selle realiseerimisse. Nii keeruline, kui seda ka seletada poleks, on nad kõik omavahel niivõrd seotud. Ainuke ühtne vastus võiks olla selline, et tuleb mõelda mõtlemisstiili. Stiil, mis väljendub selles, millega ma saan hakkama ja mida on mul pakkuda. Igal inimesele on pakkuda midagi sellist, mida igal teisel pole. See kõik on meis endis - tuleb vaid enda kallal natuke mõttetööd rakendada ja leida see, mida me tõeliselt hästi oskame ja mida me tõeliselt tahame saavutada või teha. Enda põhimõtete kinnistamine on kui ankurdada ennast "mina sadamasse", kusjuures minasadamal pole eelnevalt nime, see on uue maa-ala avastamine, mis tuleb enda koduks rajada. Nägemus asjade loogilisest käigust pöörata järjepidevaks uskumuseks on edasiminek motiveerituse randa. Mõningate asjade puhul lihtsalt on selline sisetunne, mis ütleb midagi suvalisel hetkel, ning kui hiljem selle üle kunagi mõelda, avastad, et just nii ongi läinud. See ongi usk asjadesse enda ümber, usk iseendasse.

Näiteks ma mäletan aastaid ca 10-15 juba täna tagasi, kui me käisime isaga vaatamas erinevaid autosid, mis võiks olla just see meie järgmine pereauto. No mul polnud aimugi, ma olin vaid alla 10 aastane junsu siis ja kes teadis autodest toona umbes nii palju, et mitu HJ on KW ja kas pagasiruumi mahuvad minu 101 mõttetut asja peale, kui me juhuks kuskile sõitma peaks. Samas leidsin ka erinevaid autosid testides, et osades on tagaistmel oluliselt parem laiutada, kuid seega on märksa keerulisem sõiduajal juhile mingi mänguasjaga vastu pead lajatada. Ometi aga kuulas isa mind põhjalikult, mis ma autost arvan, sest paratamatult hakkas miski meeldima ja mitte meeldivuse pärast vaid teatud omaduste poolest. Tekkisid ilmselged lemmikud, millele tekkis oluliselt rohkem positiivseid ilminguid, kui teistele. Järgmine kord seda autot nähes, olin ma kindel, et just see ilmselt ongi see järgmine. Instinktiivselt uskusin ma sellesse ja ei olnud vähimatki kahtlust enam, et just nii ei lähe.

Ka motivatsiooni puhul on nii. Usk sellesse, mida sa teed ja otsustad võib teha imesid enda mõtetes. Leides üles just see, mis on tegelikult väärtustatav. Kui inimene on võtnud enda vaevaks mõelda mõtteid, on ta ka samahästi võimeline uskuma ühte läbi kaalutletud versiooni elamiseks.


Seekord siis aga nii, kaugemale paljuski ei jõudnud, aga mitmed punktid on veel läbi käia ning ülemäärase aja hulga puhul kindlasti jätkan.

Innovatsioonirikas minevik või minevikurikas innovatsioon

Nii, sõber on saadetud tagasi riiki, kus ta peab nüüdseks olema ja see andis esimese emotsioonina mulle märku sellest, et järgnev pool aastat on taas enda proovilepaneku ja motiveerimise ajajärk. Ma isegi ei kujuta ette, miks selline mõte pähe torkas, aga see on omamoodi tohutult vajalik. Ennast on hea tõestada ja proovile panna, alati on midagi täiustada, kuid samas ka positiivsuse osapoole raskemaks ankruks on töö-, emotsioonide-, enesevõidud. Sestap ongi järgnev aeg selleks, et paika uuesti seada kujunenud olukorras oma prioriteete ja nende järgi tammuma hakata. Ehk on see kõik vajalik selleks, et oleks hea meel uuesti kokku saades midagi uut äraõpitud või -tehtud vilju nautida. Siinkohal on ka tegelikult entusiasmi mäekõrgust piirav asjaolu, et on mitmeid asju, mida lubasin ja tahtsin väga 2011 aasta sees ära lõpetada, ent midagi pole parata, tuleb uuel aastal veel vanu asju lõpetada.

Ma ei suuda ega isegi taha mitte ühtegi pilti teha enam sellest, missugune vaatepilt avanes, kui koridoris jõulupuu peal 6 ehtsa, naturaalse küünla valgus tervet tuba valgustas kollaselt, tekitades hägusaid kollaseid varje seintele, see on liiga ilus, et neid ära kustutada. Kunagi tulevikus panen ma enda elamisse statsionaarse kuuse kasvama, et jõulusoojus majast ära ei kaoks. Mul on sellest ainult 2 pilti, mis mulle nii väga meeldivad:

See põhjus seisneb paljuski selles, et kas või aastaid 15 tagasi, kui digiheli, digipilt olid suurema osa tavakodanike jaosk siiski helesinine unistus, oli kõik füüsikal baseeruv ja lisa elektrividinad, mis peaks kõik ainult parendama, võtavad ära selle, mida kunagi hinnati. Loomulikult on innovatiivsus ja teisalt esivanemate rajad kardinaalselt erinevad, on siiski võimalus hinnata diplomaatiliselt mõlemat. Mitte kumbki pole õige ega vale, must või valge, nagu paljud meist kahjuks üritavad teistele iseenesestmõistetavalt peale määrida oma arvamust, mis, olgem ausad, tekitab vaid paksu verd, isegi sõbralikku jäärapäisus effekti. "See on sinu arvamus, ma teen seetõttu juba põhimõtteliselt nii, nagu ma enne planeerisin" - on meie igapäeva mõtetes suhteliselt tavaline käitumisviis ja sellest pole mitte midagi imelikku. Kuigi kui tegemist on moraalses mõttes suuresti mõttelaadi muutvate käitumismallidega, on konfliktiohud kerged tekkima ja ka põhjendatud. Selle lõigu mõte on: "Me peame liikuma edasi, võttes endaga täisväärtuslikke mälestusi maksimaalselt minevikust kaasa". Ehk ümber tõlgendatuna lõigu esimesse poolde - et saada tõeliselt suurepäraseid mälestusi "kuusepuuemotsioonist", on selle pildistamiseks vaja kõike loomulikku ja ka "digivaba kaamerat". Igaks asjaks on oma aeg ja tehnoloogia, jõulutraditsioone ei saa pikas perspektiivis mitte kunagi uue telefoniseeriaga jäädvustada kahjuks, midagi pole parata.

Jah, läbin tõtt öeldes ju isegi neid radu ja teen samu vigu. See siin on kõigest teooria, mida aju ette ehitab ja ise kuidagi järele üritad kapata. Mul on endiselt eredalt meeles 88 aastaseks saava vanaisa sünnipäevakõne, mil arutasime sama teemat ja jõudsime ühtsele arusaamale, et "aju peab olema ka mõtlemise, mõtlemisviiside juht". Ma pean seda üheks kõige tähtsamaks lauseks üldse. Viimistletuna peaks selle lause kui enda tsitaadina üles märkima, sest see on lihtsalt kõige üldisem ja multifunktsionaalsem vastus erinevatele küsimustele.

Lisaks sain täna pooljahmatusena teada, et meie riigi tähtsaim mees pidavat Facebooki kommuunis teatud mõtteavaldust või üleskutset. Tekkinud siis küsimus, miks mina seda lugeda ei saa, sain aru, et olen ehk ajast totaalselt maas, kui tegelik eesmärk on olnud jõuda kogu ühiskonnaga Facebooki suhtlema.

Ma lubasin ja mul on endiselt tegemata "Motivatsiooni lahkamise" teema, selle üldistamine ja kokkuvõte. Mis parata, seda blogi on tegelikult palju keerukam pidada, kui algul tundus. Alateadlik idee, et järjepidevalt toimub mõtete kõrgemale areng, et enda rekordeid pidevalt purustada, on pehmelt öeldes utoopsus ja see viib vaid veel üldsemate mõteteni, mis lõpetavad jutulõnga üsna kiirelt. Aga igaljuhul tegemata ta ei jää.

Aastavahetus

Edukat uut aastat veel kõigile tagant järgi! Ja seda igas valdkonnas.

Igaks tuleviku sündmuseks on välja käidud minevik.
Lihtne on ju tegelikult elada, ei pea ühtegi uut raketiteadusega sarnast haru välja hakkama nuputama. Tuleb käidud teedest välja leida vaid nõrgad kohad ja nendega tegelema hakata.
Kunagi pole hilja meenutada uuesti kõike tehtut ja leida uus lahendus vananenud olukordadele. Vaatamata kõigele, mis 2011 on toimunud, olen ma rahul, et on toimunud kõik see, mis on vajalik olnud. Minu jaoks on 2011 olnud murranguline väga lihtsatel põhjustel:

1) leidsin üles teid, mida ma polnud varem käinud
2) tegin valikuid, mida ma polnud varem teinud ja sain teada, kuhu nad viivad
3) mõltesin umbes 5 aasta jagu mõtteid läbi enda jaoks
4) sain paika panna meeletult uusi alustalasid, millel mul pidepunkti polnud
5) sain näha seni minu jaoks kõige kaugemat reisitud maad - Ungarit, mis muutis osaliselt mu maailma
6) õppisin enda mõtteid ja tundeid avama
7) õppisin rääkima teemadest, avama enda seisukohti
8) sain teada, mis on südame ülesanne
9) ma poleks aasta aega tagasi osanud arvata, et ma võiks hetkel siin olla endaga, kus olen.

Viimane punkt paneb punkti aastale 2011 ja tõdeb, et see on olnud midagi erakorralist, mis on ehitanud ühest lihtsast inimesest ühekülgse terviku. Just nimelt ühekülgse, sest see aasta ma sain teada, et kunagi ei jõua valmis kõigega, sestap saad ka arendada endas kõike, aga valmis ei saa kunagi. Enesehinnang, eneseteostus, motivatsioon ja kokkuvõtlikult psühholoogia on need, mis viivad elus edasi, sinna kuhu kõige rohkem soovid ja märkad peagi, et südamlikkust ja tasakaaalukat enesehinnangut tunnustatakse kõige rohkem. Kes ei ihkaks olla lähedaste või teiste poolt tunnustatud? Mõtlevatel inimestel on tihtipeale kõikuv enesehinnang ja see on täiesti normaalne. Kui leitakse enda jaoks midagi uut või avastatakse midagi läbi mõttekäigu, on tihtipeale kasvamas moraal ja teisipidi seda haavates on langused lihtsad ette juhtuma.
Kuidas me saaks tõdeda, et oleme mingil hetkel tervikud ja ei arene kuskile enam edasi? ALATI on mingi tee veel käimata ja neid on tore avastada, kui tead, et aju on see, millega juhitakse mõttelaadi, käitumist ja kehaosi. Aju juhib meid füüsiliselt ja vaimselt, ent me ise juhime seda aju. Parim tunne on kuulda enda läbimõeldud ideed oma 88 aasta vanuseks saavalt vanaisalt, kes on sujuvalt võtnud eluõpetuse rolli enda peale ja on lahkelt jagamas ideid, mille peale noored ei tule - kas või siis selle peale, kui vähe aega me tegelikult elame.
Ajumõte pälvib minu tagasihoidliku aastamõtte preemia. Ning ma premeerin teda kohe uute mõtetega, mis 2012 peaks juhtuma hakkama. Premeerimiseks on alati hea kasutada mõnes mõttes masendust tekitavat versiooni. Ehk kui mingi töö on tehtud, tuleb premeerida ennast uue tööga, mõistuse piires, et ei saaks villand enda piinamisest, ent samas ei lase ka hetkekski tõsisesse puhkushetke. Iga pole veel lihtsalt selline, kus võiks jalad seinale lüüa ja nautida elu jooksul kasvatatud vilju. Juba 20ndate esimesed sammud peavad olema suunitlusega tulevikku - mida rohkem ära jõuab teha, seda parem on pärast enesetunne, ehk see, mille peal me igapäevaselt baseerume ja laseme mõjutada end.

Järgnev aasta toob kaasa endaga varasemate mõtete ja ideede rakendust ja teostust, et parandada endas uute valdkondade auke. Tuleb vastu astuda kõigile, mis on uus ja / või keeruline - selleks me ju siin oleme, et endaga hakkama saada. Hoolimine on üks võtmesõna oma elus - mida rohkem kajastub see enda tegemiste, enda, teiste ja enda ümbritseva kohta, seda ilusamatesse, värvilisematesse toonidesse annab maailma endale värvida: