Hing tulevikku

Kui ma olin noorem ja rumalam, umbes pool aastat tagasi vast - arvasin, et eneseehitamine on üks ajajärk, mis tuleb läbida ja kui see on tehtud, siis on õige aeg eneseteostuseks ja unistuste poole pürgimiseks. Jõudnud peaaegu sinnani, kuhu ma toona lootsin jõuda - ehk kujundamaks ennast selliseks nagu tahan olla ja välja paista. Ma olen nautinud napilt kuu aega seda, et olen see, kes ma olen olla tahtnud - avatud, oma seisukohtadega, väärtushinnangutega, positiivne, tasakaalukas, hingeline inimene. Kõik on olnud super, aga sellesse jäi endiselt üks vastuolu, millele ma ei pööranud tähelepanu.
Olles hingega kõige ja kõigi küljes kinni, saavad armsaks ja tähtsaks just eelkõige kõik, mis on vana, läbikogetud, olles omas mahlas. Ma olen ära unustanud kõk selle, mis võib olla uus, innovaatlik. Loomulikult ei saa ma praegu hakata oma elu alustalasid välja vahetama, see oleks absoluutselt lubamatu. Küll aga tuleb prioriteete pisut ümber seada. Ei saa võtta esmatähtsaks seda, kuidas ma oma vanade asjade, projektidega, eluga, tööga edasi lähen, vaid seda, kuidas need tulevikus edasi arenevad, millest on rohkem kasu, millest vähem. Aeg jookseb, ei ole väga palju aega sinnani, mil olen 21 - millal siis veel, kui mitte nüüd, pole see õige aeg, kui tegeleda sellega, et jõuaks kunagi oma unistusteni. Inimesed muutuvad ajapikku, tehnika areneb valguskiirusel, elatise teenimise võimalused muutuvad - kõik mõtlevad iga päev välja uusi meetodeid, kui nendega sammu ei pea, siis tuleb paratamatult maha jääda ja naaseda tagasi oma basic oskuste ja liistude juurde.
Hingega kinni olles kõiges vanas, tuleb tihtipeale kõrvaltvaadates ette seda, et minnakse konservatiivsemat teed pidi. Ehk ongi see ikkagi minu tee ja üle oma varju hüpata pole mõtet. Ehk ajan oma perfektsionismi hulluses lihtsalt end tasakaalust välja ning kõik algab jälle uuesti - mõtete süntees, mis kestis mitmeid kuid, kuni lõpuks jõudsin selleni, et hakkasin jälle tegelikult kontakteerumisvõimeliseks, rakendades igapäeva ellu jälle ise ennast koos oma välja sünteesitud tõekspidamistega. See kõik on vaevalt suutnud kinnistuda, kui hakkab uus tasakaaluvõnge pihta - mida ma ei oska ja pole tähelepanu pööranud, tuleb hakata endale selgeks tegema ja kinnistama. Kuigi teisest küljest on kõik ikkagi võimalik, kõik uus ja siiani olnud ebatavaline on võimalik omaks võtta. Kuidas ma aga saan kahte täiesti kardinaalset erinevat maailmapilti endasse kinnistada - vaimusilmas on see isegi võimalik, küll aga teatud määral.
Tulles tagasi esimesse lõiku. Ma eksisin rängalt, kui arvasin, et eneseehitamine on vaid ajajärk, et kui mul on piisavalt tähelepanekuid elust, võimet neid asju läbi mõelda, prioriteetsuse järgi koguda endale vajalikke omadusi, teen selle ühe korraga põhjalikult läbi ja olengi see, kes tahan olla. See pole nii. See ei saa olla ajajärk, kui kõik on pidevas muutumises ja arengus. Ma saan hüpata paar sammu edasi endas ja ajas või mõne sammu tagasi, aga mitte mingil juhul ma ei saa jõuda kuhugi, mis toimib alati igas olukorras, terve oma elu vältel. Nostalgitsemine on enda konserveerimine, pannes ennast tagasi sinna aega, kus tahaksid olla, aga paratamatult peab lõpuks ikkagi kurvastama, sest kõik muu enda ümber liigub edasi.
Ma pean.
Ma pean.
Ma pean hakkama saama.
Ma pean ise endaga hakkama saama, sest keegi muu seda minu eest ei tee.
Ma pean jõudma sinnani, kuhu ma tahan jõuda, sest keegi peale minu mind sinna ei aita.
Peab leidma uusi võimalusi elus - kogu aeg, isegi siis, kui vana veel toimib. Unistuste täitumiseks on paratamatult vaja ka seda, mida annaks juba siin, täna ja praegu teha. Tuleb kõrvale jätta (aga mitte unustada) vanad teemad, asjad ja hakata tegutsema, tuleviku nimel.
Pean hakkama saama prioriteetide seadmise mänguga.

Aeg liigub alati edasi, istu niisama arvutis või tegele tulevikuga. Selleks aga, et sinnani jõuda, oli vaja seda postitust - see aitab mul uinuda.