Aastavahetus

Edukat uut aastat veel kõigile tagant järgi! Ja seda igas valdkonnas.

Igaks tuleviku sündmuseks on välja käidud minevik.
Lihtne on ju tegelikult elada, ei pea ühtegi uut raketiteadusega sarnast haru välja hakkama nuputama. Tuleb käidud teedest välja leida vaid nõrgad kohad ja nendega tegelema hakata.
Kunagi pole hilja meenutada uuesti kõike tehtut ja leida uus lahendus vananenud olukordadele. Vaatamata kõigele, mis 2011 on toimunud, olen ma rahul, et on toimunud kõik see, mis on vajalik olnud. Minu jaoks on 2011 olnud murranguline väga lihtsatel põhjustel:

1) leidsin üles teid, mida ma polnud varem käinud
2) tegin valikuid, mida ma polnud varem teinud ja sain teada, kuhu nad viivad
3) mõltesin umbes 5 aasta jagu mõtteid läbi enda jaoks
4) sain paika panna meeletult uusi alustalasid, millel mul pidepunkti polnud
5) sain näha seni minu jaoks kõige kaugemat reisitud maad - Ungarit, mis muutis osaliselt mu maailma
6) õppisin enda mõtteid ja tundeid avama
7) õppisin rääkima teemadest, avama enda seisukohti
8) sain teada, mis on südame ülesanne
9) ma poleks aasta aega tagasi osanud arvata, et ma võiks hetkel siin olla endaga, kus olen.

Viimane punkt paneb punkti aastale 2011 ja tõdeb, et see on olnud midagi erakorralist, mis on ehitanud ühest lihtsast inimesest ühekülgse terviku. Just nimelt ühekülgse, sest see aasta ma sain teada, et kunagi ei jõua valmis kõigega, sestap saad ka arendada endas kõike, aga valmis ei saa kunagi. Enesehinnang, eneseteostus, motivatsioon ja kokkuvõtlikult psühholoogia on need, mis viivad elus edasi, sinna kuhu kõige rohkem soovid ja märkad peagi, et südamlikkust ja tasakaaalukat enesehinnangut tunnustatakse kõige rohkem. Kes ei ihkaks olla lähedaste või teiste poolt tunnustatud? Mõtlevatel inimestel on tihtipeale kõikuv enesehinnang ja see on täiesti normaalne. Kui leitakse enda jaoks midagi uut või avastatakse midagi läbi mõttekäigu, on tihtipeale kasvamas moraal ja teisipidi seda haavates on langused lihtsad ette juhtuma.
Kuidas me saaks tõdeda, et oleme mingil hetkel tervikud ja ei arene kuskile enam edasi? ALATI on mingi tee veel käimata ja neid on tore avastada, kui tead, et aju on see, millega juhitakse mõttelaadi, käitumist ja kehaosi. Aju juhib meid füüsiliselt ja vaimselt, ent me ise juhime seda aju. Parim tunne on kuulda enda läbimõeldud ideed oma 88 aasta vanuseks saavalt vanaisalt, kes on sujuvalt võtnud eluõpetuse rolli enda peale ja on lahkelt jagamas ideid, mille peale noored ei tule - kas või siis selle peale, kui vähe aega me tegelikult elame.
Ajumõte pälvib minu tagasihoidliku aastamõtte preemia. Ning ma premeerin teda kohe uute mõtetega, mis 2012 peaks juhtuma hakkama. Premeerimiseks on alati hea kasutada mõnes mõttes masendust tekitavat versiooni. Ehk kui mingi töö on tehtud, tuleb premeerida ennast uue tööga, mõistuse piires, et ei saaks villand enda piinamisest, ent samas ei lase ka hetkekski tõsisesse puhkushetke. Iga pole veel lihtsalt selline, kus võiks jalad seinale lüüa ja nautida elu jooksul kasvatatud vilju. Juba 20ndate esimesed sammud peavad olema suunitlusega tulevikku - mida rohkem ära jõuab teha, seda parem on pärast enesetunne, ehk see, mille peal me igapäevaselt baseerume ja laseme mõjutada end.

Järgnev aasta toob kaasa endaga varasemate mõtete ja ideede rakendust ja teostust, et parandada endas uute valdkondade auke. Tuleb vastu astuda kõigile, mis on uus ja / või keeruline - selleks me ju siin oleme, et endaga hakkama saada. Hoolimine on üks võtmesõna oma elus - mida rohkem kajastub see enda tegemiste, enda, teiste ja enda ümbritseva kohta, seda ilusamatesse, värvilisematesse toonidesse annab maailma endale värvida: