Innovatsioonirikas minevik või minevikurikas innovatsioon

Nii, sõber on saadetud tagasi riiki, kus ta peab nüüdseks olema ja see andis esimese emotsioonina mulle märku sellest, et järgnev pool aastat on taas enda proovilepaneku ja motiveerimise ajajärk. Ma isegi ei kujuta ette, miks selline mõte pähe torkas, aga see on omamoodi tohutult vajalik. Ennast on hea tõestada ja proovile panna, alati on midagi täiustada, kuid samas ka positiivsuse osapoole raskemaks ankruks on töö-, emotsioonide-, enesevõidud. Sestap ongi järgnev aeg selleks, et paika uuesti seada kujunenud olukorras oma prioriteete ja nende järgi tammuma hakata. Ehk on see kõik vajalik selleks, et oleks hea meel uuesti kokku saades midagi uut äraõpitud või -tehtud vilju nautida. Siinkohal on ka tegelikult entusiasmi mäekõrgust piirav asjaolu, et on mitmeid asju, mida lubasin ja tahtsin väga 2011 aasta sees ära lõpetada, ent midagi pole parata, tuleb uuel aastal veel vanu asju lõpetada.

Ma ei suuda ega isegi taha mitte ühtegi pilti teha enam sellest, missugune vaatepilt avanes, kui koridoris jõulupuu peal 6 ehtsa, naturaalse küünla valgus tervet tuba valgustas kollaselt, tekitades hägusaid kollaseid varje seintele, see on liiga ilus, et neid ära kustutada. Kunagi tulevikus panen ma enda elamisse statsionaarse kuuse kasvama, et jõulusoojus majast ära ei kaoks. Mul on sellest ainult 2 pilti, mis mulle nii väga meeldivad:

See põhjus seisneb paljuski selles, et kas või aastaid 15 tagasi, kui digiheli, digipilt olid suurema osa tavakodanike jaosk siiski helesinine unistus, oli kõik füüsikal baseeruv ja lisa elektrividinad, mis peaks kõik ainult parendama, võtavad ära selle, mida kunagi hinnati. Loomulikult on innovatiivsus ja teisalt esivanemate rajad kardinaalselt erinevad, on siiski võimalus hinnata diplomaatiliselt mõlemat. Mitte kumbki pole õige ega vale, must või valge, nagu paljud meist kahjuks üritavad teistele iseenesestmõistetavalt peale määrida oma arvamust, mis, olgem ausad, tekitab vaid paksu verd, isegi sõbralikku jäärapäisus effekti. "See on sinu arvamus, ma teen seetõttu juba põhimõtteliselt nii, nagu ma enne planeerisin" - on meie igapäeva mõtetes suhteliselt tavaline käitumisviis ja sellest pole mitte midagi imelikku. Kuigi kui tegemist on moraalses mõttes suuresti mõttelaadi muutvate käitumismallidega, on konfliktiohud kerged tekkima ja ka põhjendatud. Selle lõigu mõte on: "Me peame liikuma edasi, võttes endaga täisväärtuslikke mälestusi maksimaalselt minevikust kaasa". Ehk ümber tõlgendatuna lõigu esimesse poolde - et saada tõeliselt suurepäraseid mälestusi "kuusepuuemotsioonist", on selle pildistamiseks vaja kõike loomulikku ja ka "digivaba kaamerat". Igaks asjaks on oma aeg ja tehnoloogia, jõulutraditsioone ei saa pikas perspektiivis mitte kunagi uue telefoniseeriaga jäädvustada kahjuks, midagi pole parata.

Jah, läbin tõtt öeldes ju isegi neid radu ja teen samu vigu. See siin on kõigest teooria, mida aju ette ehitab ja ise kuidagi järele üritad kapata. Mul on endiselt eredalt meeles 88 aastaseks saava vanaisa sünnipäevakõne, mil arutasime sama teemat ja jõudsime ühtsele arusaamale, et "aju peab olema ka mõtlemise, mõtlemisviiside juht". Ma pean seda üheks kõige tähtsamaks lauseks üldse. Viimistletuna peaks selle lause kui enda tsitaadina üles märkima, sest see on lihtsalt kõige üldisem ja multifunktsionaalsem vastus erinevatele küsimustele.

Lisaks sain täna pooljahmatusena teada, et meie riigi tähtsaim mees pidavat Facebooki kommuunis teatud mõtteavaldust või üleskutset. Tekkinud siis küsimus, miks mina seda lugeda ei saa, sain aru, et olen ehk ajast totaalselt maas, kui tegelik eesmärk on olnud jõuda kogu ühiskonnaga Facebooki suhtlema.

Ma lubasin ja mul on endiselt tegemata "Motivatsiooni lahkamise" teema, selle üldistamine ja kokkuvõte. Mis parata, seda blogi on tegelikult palju keerukam pidada, kui algul tundus. Alateadlik idee, et järjepidevalt toimub mõtete kõrgemale areng, et enda rekordeid pidevalt purustada, on pehmelt öeldes utoopsus ja see viib vaid veel üldsemate mõteteni, mis lõpetavad jutulõnga üsna kiirelt. Aga igaljuhul tegemata ta ei jää.