Kuna mul kaamerat täna õhtul kaasas polnud, siis saan pildi panna ainult ühest eilsest pildist, mil ma selle väljaku avastasin.

Niisiis on see väljak päris mõnus koos oma koduse OSB plaadi piirdega, sai isegi oma papudega läbi testitud. Üsna pehme kunstmuru ja üle külvatud kerge liivaga, mis tagas sellise laitmatu grip'i, mida ma veel tunda pole saanud. Startimiseks ja peatumiseks praktiliselt ei peagi pingutama. Kukkuda muidugi liiva peal nii hea polnud, aga elab üle ;).
Ja no muidugi seltskond... Esiteks võeti mind mehistele jalgpalluritele kohaselt käetervitustega vastu ja uuriti, kust ma tulen. Mängu ajal samuti hoiti moraali, abistati teineteist sõbralikult, väga energiliselt, seesmiselt oldi tuline, kuid väljast soe ja siiras õhkkond. Ja muidugi peale igat väravat õnnitleti üksteist, samuti ka peale üht minu tehnilist sooritust, mis neile muljet avaldas. Kuidagi nii sõbralik ja hooliv, pole ammu sellises seltskonnas pallinud - eks siin ole ka ehk oma osa sellel, et ollaksegi kuidagi rohkem üllatunud, kui nähakse turisti, kaashuvilist Eestist! See on nende jaoks midagi erakordset. Edaspidi pidin ka tasuta sisse saama :).

Avastasin täna, et mul oli just see puudu. See tunne, et ma olen tõeliselt väsinud ja jalkast, mis annab alati emotsioone. Nagu kala oleks vette visatud, mis sellest, et umbne vesi, aga vähemalt mitte kuival. Ei ole võimalik olla asjadeta, mida kõige rohkem ihkad. Emotsionaalsuse tase on võrreldav joomisega - vaid pidev sellest "toitumine" tekitab heaolu, ei rohkem ega vähem on vajalik. Vajalik on vaid enda enesetunne. Mitte miski ei saa rikkuda seda hetkeemotsiooni, kui JUST täna kõik endale meeldivad asjad on läbi kogetud.
Ma tahaks veel siin Szentendres autot endale mõneks ajaks ja ma lubaks, et ma teen maratoni - 24h üleval ja sõidus. Must have been done. Päeval jalutades mõtlesin ka, et see vajadus on tegelikult ka vaimselt põhjendatav. Mitte, et ma ilma autota elada ei saaks, aga auto annab tunde, et oled võimeline haldama kõike ja korraga. Millal tahes võid istuda peale ja sõita teise linna otsa - jalgsi pole see võimalik. Terviku haldamise vajadus on ja ma usun, et see võib minus alles siis vallandada tõelise elu siin. Tegelikult on vist kõikide asjadega elus nii, vähemalt minu puhul, et kui tervikut olukorda korraga ei halda, siis on kuidagi poolikult kogetud tunne ja see pole üldse õige. Maksimum on vaja võtta ja see pole üldse nii lihtne - vaid väga harva võimalik. Mulle meeldib, kui mu aju töötab täistuuridel, sest see kosutab mind, aga haldamise olematus takistab heaolu tohutult. Vastasel juhul on kala akvaariumist väljas tunne. Mulle meeldib kas kiire elustiil või aeglane, vahepealne on poolik lahendus.
Ja nendele, kes seda alati küsivad. Jah, mulle meeldib siin olla, sest ungari ja ungarlaste õhkkond on... ma ei tea, kuidas seda kirjeldada. Mulle meeldiks ehk kõige enam elada täpselt sellises roheluses, fantastilises eramajas, oma krundi peal, vaikses äärelinnas - näiteks Szentendres. Samas tunnen ma ka pisut puudust, et ma pole nii ammu saanud suvilasse, ma tahaks vahepeal päevakese ära käia ja muru niita seal 5h jutti... Istuda üksi selle disainitud kamina ees ja iga tähtsa inimese jaoks süüdata eraldi küünal, viimati sai seda tehtud vist juuni lõpus ja siis oli üks küünal rohkem. Lihtsalt olemine selles, süveneda sellesse ja tunda seda, et aeg pole kunagi liikunud nii kiirelt. Ehk kokkuvõttlikult - tahaks natuke üht ja teist, mõõdukus on kuldne kesktee ja peaaegu kunagi seda ei saavuta, sest ei suuda tunda rõõmu sellest, mis tegelikult olemas on.

See Trilogy plaat, mida ma nii harva kuulan, kuid alati suurepärase emotsiooniga lõpetan.

Way I'm Feeling

Enne Szentendre festivali ametlikku lõppu sai seal ka ära käidud. Leidsin, et kõige parem heli, mida ma seal kuulsin, olid trummid. Mitte niivõrd sellepärast, et nad meenutasid mulle Brasiilia sambajalgpallilikku rütmi, aga need drum beat'id olid lihtsalt nii tähendusrikkad, ühenduses üksteisega ja moodustasid sügava terviku. Ainult nii on võimalik muusikast aru saada, kui haldad seda terviklikult, elad sellesse seesmiselt sisse. Tahaks seda veel kuulata. Ja mõni aeg peale seda tuli mingi sügava bassiga igav lugu, mis mind sealt kiiremas korras ära ajas.
Ma poleks arvanudki, kui hea võib olla jalutada nii kaua, et isegi minu kui pikastaazhilise jalgpallifanaatiku jalad hakkavad makaroniks muutuma ja lisaks lähevad veel sama valusaks ja kuumaks, nagu pipar, mida jagati Guljašši kõrvale. Hea on olla siin, mis sellest, et ma pole päris nende inimeste lähedal, kellest hoolin. Ikkagi on nii hea olla siin ja praegu, hetkes ja sellele hetkele järgnevas hetkes, siin kohas, kus ma praegu viibin ja nende võõraste inimeste kõrval, kui ma näen, kui siirad nad tegelikult on. Mu süda hakkab jälle üheks suureks armsaks tervikuks saama. Tahaks kallistada praegu kedagi, keda ma ei tunne, sest ma tean, et ta saab aru, mis see tähendab.

 Vaid see on tähtis, mis sinu sügavustes toimub.

Ungaris

Tähe langemisega lõppes neljapäevane päev fotoajaloos ja see oli muidugi kompositsiooniliselt kõige parem pilt juba. Kvaliteet räägib enda eest. Ma polegi päris kindel, mida see tooma peaks, aga midagi ehk siiski? Ja ega see olegi nagu horoskoop, et kui loetakse läbi, siis hakatakse uskuma seda, mis seal kirjas oli ja oodatakse pikka silmi seda. Kõik head asjad tulevad üldiselt siis, kui neid kõige vähem oodata, seega pole mõtet oodata midagi.
Üks filosoofia tabas mind tegelikult õhtul juba, kui me toakaaslasega hakkasime arutlema inimeste põhjalikkuse üle. Vahel on kuidagi mõistmatu kuulda pooltundmatult inimestelt sellist juttu, mis tegelikult ei tähenda justkui mitte midagi. Ja siis ma lõpuks veendusin ikkagi, et on olemas kaks erinevat ideoloogiat - jutustamine jutu pärast ja jutustamine mõtete ja tunnete tõttu. Ma ei tea, miks mind vahel tohutult häirib see, ent siiski ma suudan tolerantselt sellesse suhtuda. Vaikus on midagi enneolematult ilusat, mida kõik tahavad ära rikkuda, et oma maailmaga sisse sõita. Milleks ometigi?
Täna ma leidsin, et tõeliselt hingega inimesed on "restaureerija-mõtlemisega". Inimesed, kes hindavad eelkõiige seda, mida tehti vanasti ja alles siis kujundavad SELLEST lähtuvalt oma maailmapildi. Ungari vabaõhumuuseumi eestvedajatega on see jutuks tulnud, et sellisesse töökohta sobivad inimesed, kes on tõeliselt hingega selle kallal - kuidas vanasti käis. See peab tegelikult täiesti paika, et inimesed on tänapäeval võõrdunud palju vanadest traditsioonidest ja hoiakutest. Ja sellel on ka ühine vastus: peale on kasvanud inimpõlvkond, kes pole näinud sõda. Mitte, et see oleks vajaik, aga see on lihtsalt üldistav fraas. Peale on kasvanud inimpõlvkond, kes paljuski ei aima ega taha aimata, mis tähendab olla tõeliselt kehvas olukorras. Alati vaeveldakse välja erinevatest olukordadest, kuigi palju leebemagi korral ollakse psüühiliselt maadligi surutud. Inimesed ei tea, mis tähendab olla tõeliselt näljas, tõeliselt väsinud millestki, tõesti peaaegu surnud, aga tegelikult täiesti elus ja hingeliselt terve. Tõelised esinvanemate hindajad teavad, mis on hindamist väärt, mis mitte. See, et inimesed olid vastupidavamad, on vägagi hindamist väärt. Väga kahju on sellest, et sellised elufilosoofid hakavad aina välja surema, kes mõtlevad enda jaoks välja selle kõige olulisema, pannes kokku esivanemate väärtushinnangud, reaalse elu ja oma nägemuse ja moodustavad siis hübriidse edasiliikumise nägemuse, mis tegelikult viib ühiskonda produktiivseimalt edasi. See on alati paika pidanud, et tõeline teotahe tekib inimesel kabuhirmus millegi ees.
Olen kuulnud ütlust, et enda mõõdukas armastamine on parim variant enda teostuseks. Samas unustatakse tihti enda ego kõrvalt ära väga olulised inimesed või miski muu, mis on sisimas tegelikult KÕIGE-KÕIGE tähtsam. Hingelisus ei saa sündida lihtsalt meeldimisest. Hingelisus sünnib tõelisest armastusest, tõelistest tunnetest enda JA endale kõige tähtsamate inimeste ning enda emotsioonide vastu. Ma tõepoolest armastan neid, ilma, et ma peaksin seda korrutama või üle puhuma.
Ma pole juba tükk aega saanud kogeda midagi tõeliselt teotahtelist, mis tuleb otse südamest, mis on siiram, kui miski muu ja keegi ei küsi selle pealt tagasi midagi.

Ma tundsin seda täna, Ungaris. Mul poleks kunagi olnud nii hea meel, kui praegu, kui ma polnuks siin. Mõistmatuks jääb isegi, kuidas saab ühiskond nii palju mõjuda teistele, et ühel maal on inimesed ühesuguse massiga ja teisel pool teistsuguse massiga ja mitte keegi pole kedagi õpetanud, kuidas elada.
Ma tahaks olla igavesti ühiskonnas, mis vastab minu omaga. Ikka hakkad asjadest just siis rohkem mõtlema, kui konkreetne olukord seda soosib. Ja sellest võiks vist lõputult rääkida.

Miks ma sellest tegelikult räägin, on ehk see, et olles Ungaris, Szentendres nüüd palju ringi käinud, sain ma teada, mis tähendab tõeline iha, tõeline pühendumus ja millegi armastamine. Tõelisuse kadumine on üks kõige suuremaid muresid tekitavaid allikaid üldse. Kui ma varem kujutasin seda ideoloogiliselt ette ja uskusin millessegi, mida ma tegelikult polnud kogenud, kuid mõelnud, et nii oleks kõige õigem. Sain teada, et selline mõtteviis ongi just kõige produktiivsem, kõige siiram, kõige hoolivam eelkäijate, lähedaste suhtes ja kõige tõelisem. Arusaamine on pool võitu.

Kui minu käest küsitakse, et noh, kuidas siis ikka on Ungaris. Ma ei oska midagi vastata neile, tõesti. Ei ole olemas vastust tooretele küsimustele, on olemas huvitavad küsimused kuldpruuniks küpsenud küsimustele. Kõige tähtsam on see, et on muutunud midagi, maailmapildi suhtes. Iga väike kild - olgu ta siis krohvimisetehnika või mõni muu tähelepanek elust, on tee lõppematule täiuslikkusele. Iga kild elus on sama tähti, kui iga teine. Iseloom on see, mis teeb sellest järeldusi.

ja nii... Kui kell pool 1 tuleb mind sõbralik vanem habemikhärra tervitama ja üritab kõigest südamest selgeks teha mingit moodi, et ma tule ära kustutaks magama minnes on piisav, et sellest saada jõudu edasi liikumiseks. Ma tahaksin siinkohal otsad kokku tõmmata sellise looga ja muidugi videoga, mis toob millegipärast pisara silma, kui sellesse tõeliselt süveneda:

Ungari

Mõtlen alati, et peaks kirjutama siia, aga mõte sellest, et mõtteid on liiga palju, on ilmselgelt viivitamist soosiv tegur.
Siin on veedetud juba koguni 4 täispäeva ja kuidagi väga familiar tunne on tegelikult, seesmiselt. Nähtud on Szentendre vanalinna, mis omab endas äärmiselt palju, isegi ootamatult palju rohelust. Väga väga ilus on tõepoolest see linn siin, nagu üks suur loodussõbralik küla. Samuti, mis on mulle tänavapildist ilmselgelt silma jäänud: vanad autod nagu näiteks Trabantid, Fiat 126, Polski Fiat ning mõni veel. Üldiselt on ülekaalus ökoautod - Daewoo Matizist kuni Peugeot 207ni. Eks ole ka põhjus, kütus ju kallim (ca 1,38 eur), aga ilmselt palju suurem põhjus on selles, et elustiili iseloom lubab ka tõsisematel alfaisastel sõita "naistekaga" ja seda mitte selle pärast, et raha vähe oleks. Rajoon, kus elame, omab tegelikult palju luksusliku välja nägemisega individuaalelamuid kuskil roheluse sees. Õhkkond on soe ja sõbralik. Kahju, et hetkel on millegipärast internet nii aeglane (pole ta kunagi peaaegu nii kiire nagu eesti tingimustes harjunud), et piltide laadimine on hetkel siia blogisse küll samahästi kui poole päeva töö, seega jätan hetkel vahele, ent lisan peagi.
Tööd oleme saanud ka loomulikult teha ja seda mitte ainult vaatluspraktika raames, vaid sõna otseses mõttes käed mördis - nagu päris.
Tegime täna valmis ka nn ühisblogi, ehk teisisõnu tuimalt kokku klopsitud sindlitest taburet on selle asja nimi. Ei ole ma selle enda üllitisega kuigi rahul, aga ümber ka ei viitsi teha hetkel. Pigem huvitas mind mõte, mis tabas mind seda kirjutades ja ei jätnud rahule terve see aeg. Nimelt on selliste asjade kirjutamise jaoks vaja olla alati kas mingis teatud konditsioonis teatud teguritest või siis peab tulema inspiratsioon kuskilt mujalt. Kui seda ei tule, siis pole mõtet üldse kirjutada, väga tuim on kuidagi siis. Hakkasin mõtlema too hetk, mis õieti inspiratsioon üldse on. Keegi pole mitte kunagi defineerinud seda, keegi pole seda kunagi käega katsunud. Kõik asjad, mida saab meeltega tunnetada on olemas. Inspiratsioon on alati "asi", mis tuleb ja siis läheb taas ja süvenemine millessegi võib toimuda ainult teatud õigetel hetkedele - peab kohe blogi juurde võtma, kui see tekib :). Nii on kuidagi tuim, mõtteid on liiga palju ja kuskilt otsast süveneda ei suuda. Jutt saab joosta vaid siis, kui see on mõeldud jooksma.
Anyway, ma panen ühe pildi ikkagi kohustusest siia üles, iseasi millise neist 1100st.

Tahaks ka praegu autoga sõita kohta nimega "mitte kuhugi", et väljendada spontaanse liikumise iha.
Midagi pole ütelda, ATB on mind köitnud siiski väikesest põnnist peale. On asju, mis tulevad ja lähevad ja on asju, mis tulevad ja jäävad igaveseks.

Kuidas tegelikult on?

Jumal tänatud, et on endiselt olemas küsimusi, millele pole õigeid ja valesid vastuseid, vaid on iga inimese erinev vastus. Ja et jumala eest pole paika pandud käitumismalle kui fakte.

 Ja just nii ongi. Keegi pole ju "lihtsalt" selline, ollakse vaid kujundanud ennast selliseks. Õigem vist oleks ka nimetada hullumeelseid mõtlejaid enda loojateks, mitte enese otsijateks. Kust sa ennast ikka otsid? Peaks isegi teadma, kus Sa ise hetkel viibid.

Tanel ütleb (1:42):
 su seesmine metsis tahab välja pressida.

Mis tunne on tunda end hästi?

Meelsasti meeldib meile ütelda, et "tunnen end hästi" just siis, kui on hetkel midagi head juhtunud või kui lihtsalt pole muresid. Armastan ütelda seda eelkõige siis, kui olen värskelt tulnud enamasti jalkast (sest see lihtsalt annab iseenesest kuidagi teotahte ja tegutsemiskiiruse, ükskõik mis moodi seekord läks). Ja siis peale pesu istuda arvuti ette mõne näksiga, max feeling. Sellest jagub isegi kauemaks, kui 6h, nagu praegu.
Kõige parema emotsionaalse tunde tekitab see, kui oled midagi tänase päevaga ära teinud, ükskõik mida siis, kas või see, kui päeva eesmärk oli olla positiivne.
Tegelikult tahtsin ma imekombel jõuda kuidagi sinnani, et inimene tunneb end kõige paremini siis, kui ta on seesmiselt endaga rahul, igas mõttes. Ei ole vahet, mitu viga on küljes või mis välisteguritest hetkel painab. Iseenda armastamine on lõviosa teest enda leidlikkusele.
Nii mõnedki inimesed on küsinud tegelikult minu käest, mis moodi on võimalik ennast motiveerida tegelema asjadega, mille vastu on kadunud usk, lootus või huvi. Iseenda motiveerimine on probably üks raskemaid ülesandeid, mille käes paljud vaevlevad, eriti veel, kui sellega üksi toime tulla. Endasse sisenemine ja muuta enda mõttemaailma ISE on üks kõige veidramalt kõlavaid lauseid - umbes nagu robot oleks, kelle juhtkilpi üritatakse siseneda. Esiteks peaks olema selge, kas TEGELIKULT tahetakse seda, mida üteldakse - "tahaks seda või toda". Üks kõige tähtsamaid eelduseid on näha rõõmu ja positiivsust väikestes asjades. Väikestest asjadest koosnevad suured ja tegeledes väikeste probleemidega jõutakse suurteni (kui vahepeal ära ei väsita). Kui üks päev avastame, et kui me selle killukese kuskil nurgas ära parandame, on see asi korras, tehtud: ilus on vaadata valmistööd. Kuradima hea tunne on üle asjadest, mis on tükk aega vaevanud ja nüüd on see korras. Kui seda TEGELIKULT ka taheti, siis edasi läheb kõik juba paremaks. Väikesed õnnestumised hakkavad toitma suuri. Kas me tahame endast üle olla, ennast ISE VALITSEDA, enda emotsioonide üle otsustada?

Teinekord pakuvad teised inimesed mulle midagi sellist, mille peale ise ei tule, ent samas on sellest õppida ja see on omamoodi huvitav. Inimesed jagavad tasuta kulda, tuleb vaid aru saada, et see on ehe.
Vahel on mul kuidagi positiivselt rumal tunne olla, kui üks targem inimene on mõne lausega koondanud ära sulaselge tõe  - mille järgi talitame alateadlikult, ilma, et see läbiks meie mõtteid ja kaalutlusoskust - instinktidest. See tunne, kui jääd mõtlema millegi peale ja avastad, et kõik kinnitavad seda fakti. Kas me tõesti elame niivõrd instinktide peal ja on väga palju olukordi, mille üle me ei mõtlegi üldse? Nii tavaliselt on, nii tehakse, ju on nii normaalne.

- kui ta mind ei taha, küllap siis pole see suhe talle kasulik, küllap on tal minust paremaid võtta ja järelikult peab ta minust parem olema, seega tasub mul teda tahta.

- kui ta mind väga tahab, järelikult on talle see suhe väga kasulik ja mina olen temast palju parem, seega võiksin ma ka parema partneri saada ja mul ei tasu teda tahta.

Kusjuures pole mitte ainult suhetes nii, vaid väga paljude valikutega meie elus samuti. Või on see eestlaslikus "ärapanemises" kinni?

Kui ta seda ei soovitanud, siis ju on see millegipärast tegelikult niikuinii parem ja mul tasub tolle kasuks otsustada.
Kui ta seda väga soovitas, ju on seal mingi kala sees ja tahtis mulle niisama miskit peale määrida, seega ei tasu mul selle õnge minna.

Ja oi kui palju neid instinkte veel on :). Mitte, et nendega peaks kohe midagi ette võtma, aga naljakas on tõdeda teatud omal moel kummalisi fakte, mida keegi väga päevavalgele ei huvitu tooma.
Elu on veel kummalisem, kui ma kunagi väiksena arvasin seda olevat.

Emotsionaalne ratas

Mõtlesin ja mõtlesin ja välja mõtlesin enda jaoks mingi seose ja ma pole kunagi veel nii õnnelik olnud selle üle, eriti kell 2 öösel. Ja kõik inimesed on juba netist plehku pannud, nii, et pole kellegagi jagada enam :).
Leidsin, et elu käib kuidagi rattas, mis muudab meid tugevamaks.
Nimelt, me ehitame tavaliselt enda ümber mingeid "õigeid" tõekspidamisi, väärtustame seda, mida peame kõige õigemaks. Osast on tulnud meie vanematelt, osa meie iidolitelt, osa oleme tõenäoliselt ise välja mõtelnud. Me ehitame oma väärtushinnangute kogumist kokku oma maailma - mina ise. Selle, kes me oleme ja mille nimel püüdleme. See on nagu palkmaja ehitamine - iga palk on pärit erinevast puust, erinevate juurtega, kokku liidetud üheks tervikuks, nagu mosaiik. Kuniks kunagi saame oma palkmaja ehitatud,  saime kokku sellise huvitava isiksuse. See on iga inimese enda asi, kuidas ta seda kindlust nüüd tõrjub või laseb hinnata teistel või võtab suisa kõik välised tegurid endasse.
Vahel tuleb elus hetki, probleeme ehk tormid külastavad ja võivad teinekord majakest kõvasti haavata, kas siis hingeliselt või väliselt. Me oleme nördinud, ehk masenduses, et palju on ära rikutud väliste tegurite ("teiste") poolt. Esialgu ei oska kohe midagi peale hakata - kas nutta või istuda lihtsalt maha ja mõtelda tuleviku üle. See on loomulik, ei peagi olema kõik nii tugevad isiksused, et kohe tormata parandama. Ehk ei olegi õige tormata? Öeldakse, et tänu headele sõpradele, tähtsatele inimestele on võimalik lahendada probleeme, teinekord alkoholi abil. Aga lõpptulemus on see, et ka parimat nõu saades, pead lõpliku otsuse tegema SINA ISE ja kui sellega hakkama saadakse, on saavutatud üks suuremaid võitusid, mida tänapäeval jääb juba järjest vähemaks - jäädud iseendaks.
Iga halb asi on millekski hea ja seega on ka rasked olukorrad head - sest nendest on võimalik õppida. Kui päris ära ei tapnud - oled enamvähem elus veel - siis tugevamaks said seesmiselt kindlasti, väärtushinnangud võivad pisut muutuda. Mis sellest, et eelmine kaardimajake on palju kannatada saanud - UUS TULEB VASTUPIDAVAM.
Meis kui inimestes on väga palju seesmisi konflikte, millest me üldiselt eirame kõnelda, isegi mõtelda ei taha. Aga endasse peab usku olema, kui tõesti tahta parandada arusaamatusi endas ja nendega tõepoolest ise hakkama saada, on kuradi hea tunne ja see on juba hetk, mille nimel tasus pingutada - hea enesetunne.
Naljakas on mõtelda vahel, et tegelikult on mul ääretult hea meel, et ma olen olemas, ma olen elus. Palju on probleeme, mis mind võiks vaevata, aga ma saan nendega hakkama, ma olen elust üle. Pole miskit magusamat elus kui võit.
Ma sain teada, mis tähendab väljend "enda armastamine", sest alles nüüd sain seda tundma õppida. Igaks asjaks oma aeg :)

Aitäh Teile kallid vanemad, et ma olen olemas ja selline nagu ma olen! Tunnen ürgset ja täiesti maavälist jõudu elamiseks ja edasiliikumiseks.

Armastan elu, sellest ka selline lugu:

Avanev uks hingemaale

Ma kunagi  juba üsna ammu mõtlesin, et hakkaks ka oma blogi pidama. See nägi välja umbes selline, et oli üks wordi dokument, kuhu ma panin kirja alati selle, mida ma tunnen ja mõtlen. Juhtus aga nii, et ma ei viitsinud seda väga kellelegi näidata, sestap on see on siiani kindlas paigas ja ma olen ainuke, kes seda kirjutanud ja lugenud on.
Nüüd on aga sellest palju aega möödas, mil seda viimati täitsin, üks teine eluetapp on vahel olnud ja olen nii palju enda jaoks targemaks saanud, et pigem peaks jagama kõike, mida võiks ja saaks.

Expressing thoughts just makes us stronger.

Palju küsitakse teinekord mu käest (eriti head tuttavad), kas ma olen tõesti nii vaikne, oleks paljugi, mida jagada. Ma tahaks mõnikord teada, kuidas mõned inimesed jõuavad minu seesmisest maailmast kergelt aimu saades kokku panna täpselt sellise pildi, nagu ma olen, ilmagi, et ma oleks otseselt neile midagi jaganud. Kuidas inimesed teavad, mida ma mõtlen ning mille üle juurdlen ning üritan enda peas erinevaid vastuseid leida. Huvitav... Tõesti huvitav, inimesed on hämmastavalt mitmekülgsed teinekord. On palju häid mõtteid, mida ei jagata, aga tegelikult teised inimesed ootavad, et neid mõtteid jagataks.
Tahaks aru saada endast ja teistest. Aga imelik on see, kuidas endalegi jalgu jääd ja ei suuda kaasas käia kõigega, mida iseenesest mõtled.

Teinekord jään mõtisklema taas selle üle, kuidas hingelistel inimestel on tegelikult ääretult raske, aga huvitav. Ja kindlasti mitte lootusetult raske, vaid nad elavad teisiti asjadesse sisse - tohutult sügavale, andmaks endast kõik, ootamatu vastutasu. Ent kui miskit riivab neid hiljem sügavalt, jäävad nad siiski kõigele tänulikuks, mis juhtunud on. Kuidagi rumal, aga samas armas ja siiras? Hingega inimestel on kuidagi soodumus uppuda asjadesse, millest ehk ei peakski nii palju hoolima. Imbuda mahla täis ja ise alla poole vajuda. Nagu küpsis, millel nina hakkab vee alla vajuma, kui ta üleni läbi on ligunenud morsi topsis.

Hmm, omapärane blogi võib sellest taas kujuneda. Nagu toogi kord, kui ma wordis kirjutasin teinekord väikese fondiga 2-3 A4 jutti, ent ma ei mäleta, et ükski mõte oleks kordunud - kummaline. Peaks ka vist selle blogi pealkirjaks panema "Blogi endalt iseendale", nagu tookord oli, mis sisaldas endas peale mõnda kuud 114lk ja ma ei viitsinud seda ise enam kunagi läbi lugeda, kuigi ma tean, et teine kord läbi lugedes läheneksin asjadele teise kandi pealt.

Lõpetaks selle väga kummalise ja mitmekülgse postituse hoopis lauluga, mis on kuidagi väga sügav ja siiras. Igal erineval hetkel mõnd lugu kuuldes mõtled sellele erinevat moodi. Ei tea, kas see lugu ongi selleks, et pisara silmanurka vägisi tõmbaks?
Kõik teevad vigu, erinevates valdkondades, kuid suurim rumalus oleks minna jäädavalt tülli inimestega, kellest kunagi hoolinud oled. Just sellise mõtte tekitas hetkel see lüürika.