Malta II

Niivõrd kiired päevad on olnud taas, et pole eriti mahti olnud jõuda netti, veel vähem mõtelda, mis blogisse kirjutada. Töö on meil 8st 3ni igapäevaselt, kaasa arvatud täna, laupäeval. Sellest täpsemalt, mida teeme ja miks, üritan teise blogisse täpsema kirjelduse anda.
Mis on eriti silma torganud ja mis on üsna harjumatu samuti - ühiskond on ääretult sõbralik ja avatud. Väga palju on ka välismaalt inimesi. See, et keegi on Eestist pärit, pole eriti märkimisväärne, sest Euroopa igast nurgast inimesi on palju. Mäletan, et Ungaris ei suudetud äragi imestada, et keegi sellisest väiksest riigist pärit on. Inimesed on vägagi avatud ja suhtlusaldid. Pole imestusväärne, kui keegi bussis küsib kõrval, mis käega juhtus, kui ma olin lihtsalt pisut kriimustanud.
Liikluskultuur on muidugi pehmelt öeldes masendav. Esiteks meie jaoks eriti harjumatu vastupidi liiklus + lisaks on stiil vägagi harjumatu ja kummaline. Täiesti tavaline, et ringidel sõidetakse 70ga peale ja teistele ette. Pidurdatakse, antakse signaali ja kõik jätkub. Arvasime, et turvalisem on rendiautot mitte lõhkuda, sest me suudaks vist selle kasutuskõlbmatuks muuta vähem, kui tunniga.
Loodus on endiselt meeletult ilus ja ilm samuti... väga teistmoodi... Kui pole asustust (mis on harva), on pisikesed teed asulast asulasse, nende vahel on eriti tillukesed põllud (10x10m), kus tehakse traktoritega heina, vilja, kartuleid jne, peetakse loomi. Kusjuures heinapalle tehti eile juba, 20. aprillil siis... Loodus on ikka kardinaalselt teine. Palmid ja kaktused on üsna tavalised haljastuselemendid. Elame saare lõunaosas, kus on üsna kaljused alad, nendest on ka mõned kenad pildid olemas. Jalad on Vahemeres juba korraks olnud, aga tõsiselt võetavat randa pole jõudnud uurida. Arhitektuur on suhteliselt ühesugune igal pool - liivakivist hooned, seest / väljast krohvitud, mõned dekoratsioonielemendid ja kõik. Eriliselt ilus on muidugi Vallettas, vanalinnas, mis on Floriana linnaosa jätk - see kõik on üks poolsaar vahemere ääres. Kuulsime, et Valletta kõrvallinnas, mille vahel on ca 200m laiuselt Vahemerd, pidi selle imelise vaate maksumus väikse korteriosa kohta olema 200 000 eurot.

Malta

Täitsa kahju, et polegi jõudnud siia veel midagi kirja panna.

Elamusi on niivõrd palju, et ei oskagi kohe kuskilt alustada ega millestki konkreetselt rääkida. Kõige hämmastavam on vist kahtlemata see, et Tallinnast esmaspäeva hommikul tulles, kui õues oli umbes -2, on tänaseks asendunud paraja kergelt dressipluusise suveilmaga. Ja ka see pole veel kõige suurem erinevus aga, need palmipuud, mis kohe esimesel silmapilgul silma torkasid... Ja siis see lõputust liivakivist arhitektuur, äärmiselt arusaamatu teede-külade võrgustik, kus sõna „maantee“ ei eksisteeri...  See kõik on mõnes mõttes sõnatu ja raskesti ettekujutatav.

Ühe sõnaga... Saabumise päeval istutati meid tubadesse laiali ja said esimesed tutvusringkäigud tehtud. Kuna asustus – külad ja teedevõrgustik nende vahel – on üsnagi arusaamatu ja eesti mõistes rohkem kui vastandlik, on sellega kohanemine paras protsess. Jalutasime tunde järgi läbi 15km kanti ja midagi asjalikku ei leidnud. Tuli välja, et elamegi väga tagasihoidlikus piirkonnas, ent ometi pool kilomeetrit teises suunas oleks leidnud veidi rohkem elamurajoone.

Kahel viimasel päeval on märkimisväärse osa päevast hõlmanud tööga tutvumine. Tundub, et see saab üpris põhjalik olema, kui liivakivist müüride krohvimise positiivseid ja negatiivseid külgi hakati seletama. Kui suudaks kõigest malta-aktsendiga inglise keelest aru saada, oleks õppida veelgi rohkem (mitte, et seda praegu poleks). Võideldes koduste probleemidega, nagu näiteks hallitusega kappides ja laudadel (mis on kevadisel perioodil meeletult kõrge õhuniiskuse tõttu tavaline), elektriadapterite, wifi ja muude väiksemate probleemide kõrvalt oleme jõudnud ka avastamas käia pisut loodust.

Aega on tõsiselt vähe. Tööpäevad hakkavad kella 8st teises Malta otsas, peame väga varakult ärkama ja peale töödki on siin-seal avastamist ikka enamjaolt ees veel. Pealinn Valletta on töökohast kõndimise kaugusel, nii, et tuleb ka sinna põhjalikumalt seiklema jõuda. Internetti saamisega on samuti probleeme, aga nii palju on siiski võimalik, et maile ja kiiremaid uudiseid saab täitsa edukalt lugeda. Sestap väga rohkem aega raisata hetkel ei saa ja üritan väikest ülevaadet siia ikkagi anda.

 Siin siis kiiruga välja valitud mõned paremad fotod arhitektuurist, keskkonnast, stiilidest, ilmast ja maastikust.

Väike mõtetejaht

Üle väga pika aja sai uuesti käidud suvilas. Viimane kord oli küll veebruari viimastel päevadel korraks, kui sai hoonet käidud pildistamas lõputöö tarvis. Kuid tookord oli kiire nagu alati ja mõtelda väga aega polnud. Olles aus, ega millal neid niisama-olemise-aegasid üldse väga varnast võtta on? Tuleb kiirelt tööd teha, kiirelt jalutada, kiirelt mõtelda - isegi, kui see kõik päris õige ei tundu. Tegelikult hämmastas mind algul mõte sellest, et mõtlemine muutub, tihti ja võrdlemisi kiirelt. Mind paneb imestama mingil määral see, et iga aasta, iga hooaja alguses, poollumisel maapinnal lirtsudes jalutades silmatorkavaid objekte silmitsedes, mida see aasta siis peaks tegema (mida muutma, mida jätma, mida rõhutama) - iga aasta on erinevad mõtted peas. Ma pole vist elus mitte kuangi nii palju muutunud, kui viimase kahe aasta jooksul ja kusjuures ma ei välistaks praeguse kooli mõju sellele - nii omapärane, kui see ka poleks. Kui muidu olen entusiastlikult asunud oma nö "to do listi" juurde, mille peaaegu igaaastaseks uustulnukiks on mingi uus projekt, mis, tõsi, karjub oma vajaduse järgi. Kas või see puukuur, mida on väga-väga hädasti tarvis. Väga paljusid asju on tarvis ja psühholoogiline retk toimub tavaliselt vaid ühes - nö ratsionaalsemas suunas. Samas, pitsitades silma kinni mõne täiesti elementaarse asja juures. Ja niisiis kasvavadki igal kevadel pea pool aastat eemal olnust täiesti uued arusaamad ja mõttelaadid. Mis eelmine aasta tundusid normaalsed, võivad see aasta tunduda üsna absurdid ja ebanormaalsed "et no kuidas ometi seda ja toda ära ei teinud siis".
Mind hakkasid oluliselt häirima jalutades asjad, millele varem pole tähelepanu pööranud, kuid  mis ära tehes tunduks nii täiesti normaalselt tavalised - ("praegu on ebanormaalne olukord täiesti"). Lisaks tegemata asjadele on vast vähemalt sama pikk nimekiri, mis asjad on pooleli jäänud, mingid detailid on ajanappuses jäänud tagaplaanile ning tegelikult muudab see kogu terviku kuidagi halvatuks. Pesuruum-saun (kuidas seda tillukest hoonet kutsuda) on püsti olnud juba aastast 2007, kui ma mootorsaega üsna metsiku töö ära tegin - saavutus oli suurepärane, 15a inimese kohta, ma olin päris uhke selle üle. Aga mis edasi on saanud? Täpselt need samad detailid, mis siis puudu jäid, on tänaseni osaliselt puudu. Sealt täitmata vahedest, kust paistis valgus läbi, paistis ka tänasel päeval, 5a hiljem, valgus läbi. Miks see kõik nii on?

Jõudes tagasi perfektsionismini - kui tahta projektide alustust ja lõpule viimist samal aastal, tuleb lihtsalt veel rohkem töötada, sest muidu ei jõua piisavalt tehtud. Piisavalt äkki ei jõua tehtud ka sellepärast, et õigel ajal pole asju lõpuni tehtud ja vanade tööde juurde tagasipöördumine hakkab lausa röökima juba kõrval, sest aeg juba armu ei anna. Ainult üks küsimus jääb südame kohale rippuma kui üks rünkpilv sinises taevas:
Miks kogu see kupatus selline iga-aastane agoonia peab olema, et mida suurema juraka see aasta valmis mäkerdab, seda vingem ja tegusam aasta oli...

Väga positiivne on samas see, et selline post praegu ilmub, sest järgmisel aastal mõtlen ilmselt jälle teistmoodi.
Äkki olen lihtsalt vanaks jäänud, et varasem eriti aktiivne-rabelemise periood tundub kuidagi pisut tühine olevat - läbi mõtlemata jooksmine. Peaaegu aasta aega tagasi vastas üks hea tuttav ja objektijuht, minu fakti kohta, et ma polnud päev otsa sööma jõudnud, et pole mõtet, üldkokkuvõttes põled kiirelt läbi. Ma jäin tookord mõtlema, et küllap on see lihtsalt väike psühholoogiline tagasilöök. Küllap on see päris tõsine teema?