Mis on eriti silma torganud ja mis on üsna harjumatu samuti - ühiskond on ääretult sõbralik ja avatud. Väga palju on ka välismaalt inimesi. See, et keegi on Eestist pärit, pole eriti märkimisväärne, sest Euroopa igast nurgast inimesi on palju. Mäletan, et Ungaris ei suudetud äragi imestada, et keegi sellisest väiksest riigist pärit on. Inimesed on vägagi avatud ja suhtlusaldid. Pole imestusväärne, kui keegi bussis küsib kõrval, mis käega juhtus, kui ma olin lihtsalt pisut kriimustanud.
Liikluskultuur on muidugi pehmelt öeldes masendav. Esiteks meie jaoks eriti harjumatu vastupidi liiklus + lisaks on stiil vägagi harjumatu ja kummaline. Täiesti tavaline, et ringidel sõidetakse 70ga peale ja teistele ette. Pidurdatakse, antakse signaali ja kõik jätkub. Arvasime, et turvalisem on rendiautot mitte lõhkuda, sest me suudaks vist selle kasutuskõlbmatuks muuta vähem, kui tunniga.
Loodus on endiselt meeletult ilus ja ilm samuti... väga teistmoodi... Kui pole asustust (mis on harva), on pisikesed teed asulast asulasse, nende vahel on eriti tillukesed põllud (10x10m), kus tehakse traktoritega heina, vilja, kartuleid jne, peetakse loomi. Kusjuures heinapalle tehti eile juba, 20. aprillil siis... Loodus on ikka kardinaalselt teine. Palmid ja kaktused on üsna tavalised haljastuselemendid. Elame saare lõunaosas, kus on üsna kaljused alad, nendest on ka mõned kenad pildid olemas. Jalad on Vahemeres juba korraks olnud, aga tõsiselt võetavat randa pole jõudnud uurida. Arhitektuur on suhteliselt ühesugune igal pool - liivakivist hooned, seest / väljast krohvitud, mõned dekoratsioonielemendid ja kõik. Eriliselt ilus on muidugi Vallettas, vanalinnas, mis on Floriana linnaosa jätk - see kõik on üks poolsaar vahemere ääres. Kuulsime, et Valletta kõrvallinnas, mille vahel on ca 200m laiuselt Vahemerd, pidi selle imelise vaate maksumus väikse korteriosa kohta olema 200 000 eurot.
No comments:
Post a Comment