Käisin täna vanalinna spetsiaalselt pildistamas ja esmane otsene põhjus, mis pähe torkab, miks ma seda tegelikult siia jagan, on vaid need paar pilti, mis hea enesetunde tekitasid. Ma pole vist ühelgi päeval veel nii palju komistanud millegi taha, nagu seda tõi tänane päev. Aga sellele probleemile on ka täiesti argumenteeritud vastus olemas - restauraatorite eriala ongi selline, kus takerdud palju pisiasjadesse ja see kõik rikastab seda temaatikat väga suurel määral. Mõtlesin välja pilte klõpsutades elukutselise lause:
See on täiesti normaalne, et restaureerijad koperdavad vanalinnades käies oluliselt rohkem kui teised inimesed, sest rohkem vaadatakse ikka ennastunustavalt kõrgele ja kaugele ning enda jalgeesine on põhjendatult teisejärguline.
Mis puutub aga üldse ringi vaatamisse, siis eks iga enda südamest lähtuv eriala toob endaga kaasa elukutselisi haigusi - vastavalt siis kas või selle, kuidas võib haiglaslikult nokkida iga viltuse vuugirea, krohviparanduste kvaliteedi ja loodist väljas servade üle. See pole pahatahtlik või mingil muul viisil õrritav norimine, pigem sõbralik "virtuaalne" või mõtteline konkurents, mis on igal inimesel vaja välja elada - see on normaalne.
Mis puutub aga pisiasjadesse, siis see on täiuslikkuse haiglane väljaelamise viis. Seda ühest küljest, kui see muutub paranoiliseks. Aga tegelikult elu algabki pisiasjadest - kõigest on võimalik järeldada terviku olemuslikku nägu. Pisidetailid rikastavad kõike, mis meie ümber toimub - rumal oleks neid ignoreerida, kui mõni pahaaimamata pähe torkab. Nii ka arhitektuuri ja renoveerimistööde puhul - kõik algab detailidest ja nende kvaliteedist.
Aga see selleks, vahetaks loba piltide vastu nüüd:
Vaatamata sellele, et õige teema läks kiirelt üle kaameraga mängimisele, sai leiutatud siiski mõistlik tasakaal ja kõiki pilte ma ei hakka ka siia jagama :).
Peab tunnistama, et pole sellise vaatevinkliga veel käinudki vanalinna uudistamas. Ennastunustavalt sain ära kulutada tunde, mis kõik asja ette läksid. Väärtuslikult kulutatud tunnid ongi kõige tähtsam väärtus.
Toredate mõtete lugu:
Närin pihvi, joon vett peale, räägin 4 inimesega korraga täiesti erinevatel teemadel, vaatan jalkamängu netist, kuulan muusikat, uurin woodcraftingu uusi võimalusi ja kolan veel kolmel erineval müügiportaalil korraga ringi ja no kirjutan siia ka veel midagi. Kes ütles, et mehed ei suuda multitask'ida? Saab küll mitme asjaga korraga tegeleda, kui kõik on pinnapealne. Samas jäin mõtisklema selle üle miks alati erineva emotsionaalse tasandi puhul on maailm alati erinev? Mis selle tingib - kas alateadlikkus, millest aju mööda piilub? Ja paratamatult torkas selle ideega pähe see, et kui tavaliselt 5-6 aastasi põnne tituleeritakse "miljoni miks-i pärijaks", siis äkki ma olen ka nüüd nii vanaks saanud...
Ja siis ma avastasin taas enda jaoks veel väga hea vana loo: Lately I've been feeling the same
I've been loosing hope, resisting the pain
It's cold outside, I wish it were clearer
Sometimes, It's just easy to turn around and
look in the mirror
Sometimes when I go to sleep
My life spins out in front of me
Like a hurricane, a bottle of wine
Sometimes it's easier to let something else...
Control your life
This is an anthem for the girl that got away
This is an anthem for the world of yesterday
This is an anthem for the rebel of my youth
This is an anthem for risk of loving you
The risk of loving you
Kõik see kokku on lihtsalt nii täppi. Ent samas mingil määral oleks justkui tugevasti kokku pressitud üks suur temaatiline tort, mis on ilusa vahukoore - trance muusika meloodia ja beat'ga üle kaetud.
Siis on kõik hästi, kui tahad mõelda, et kõik on hästi.
Hea mõte tuli mingi hetk - oma "life quotes" ja mõned mu lemmikud võiks põletada ühe puittahvli peale ja voodi kohale riputada. Mõtted, mis ei kaota kunagi väärtust, mitte üheski olukorras ja annavad jõudu edasi liikumiseks on parimad mõtted üldse. Nagu mul on hobide koondtahvel olemas.
Ajendatuna ühest artiklist, millele ma täiesti juhuslikult internetitunneleid pidi klikkides leidsin, pani mind kuidagi taas põhjalikult kaaluma ja mõtlema tänapäeva ühiskonna peale.
Mis on ikkagi see põhjus, miks tänasel päeval on väga suur hulk inimesi tegelikult viimase paari-kolmekümne aastaga juurde tekkinud infokanalites ja tehnoloogia arengus kinni. Tehnika areng on äärmiselt vajalik ja lausa hädavajalik, kuid näiteks arvuti-tv sõltuvused on siiski märgatavalt levivad. Elu on kandunud justkui ohutumasse tsooni, nö 20 sajandi ajalooga võrreldes rahu aega, mis on aga kaasatoonud alates Facebookis istumise sõltuvusest kuni televiisori vähemalt mitmetunnise vahtimise, võiks öelda, et kohustuse.
Jah, eks ole ausalt öeldes vastuoluline kirjutada "e-blogis" sellisest teemast, aga midagi pole teha, ega sõltuvuses on ka need inimesed, kes saavad aru, et on sõltuvuses.
Juhtusin lugema üht tõeliselt head artiklit, kus kirjeldatakse, et tänapäeval ei õpetata lastele enam elu alustalasid ja inimesed on kõige rohkem suunatavad just väiksena. Lapsi säästetakse kõigest, et oleks võimalikult turvaline lapsepõlv, ent tegelikult jäetakse laps ilma iseseisvuse õppimisest. Pole midagi parata, tõesti õpitakse kõik läbi elu ja kogemuste - ISE tuleb läbi kogeda ja aru saada sellest, milline elu tegelikult välja näeb. Kahjuks on see aga tihtipeale suhkruvatist ja arvutielust tõesti kaugel. Inimesele tekivad teised väärtushinnangud ja selle jaoks peab inimene tõeliselt mõtlev olema, et neid tulevikus kardinaalselt ümber hakata hindama - see pole reaalselt kuigi võimalik, enamikel juhtudel. Mul on tegelikult siiralt kahju lastest, kes kasvavad üles vabakasvatuse läbi, ent siiski pannakse ette mingid kindlad piirid millise puu otsa tohib ronida, kuhu on mõtekam raha kulutada, kuhu mitte. Pole tegelikult kahtlustki, et Nõukogude ajal üles kasvanud inimesed on rohkem karastunud, sest nad teavad, mis on millegi tegelik väärtus, kuidas neid hoida ja kuhu poole pürgida. Tänapäeva generatsioonidel aga hakkab see olemus kaduma ja edasi kantu moondub veelgi. Ei tea keegi, kuhu sellega jõutakse. Tundub, et on reaalne oht, et inimkond kihistub veelgi, nagu seda on paljudes teisteski riikides - tekivad täiesti erinevad inimgrupid.
Ma ei ole näinud, et seda teemat väga palju kajastataks ja isegi kui kuskil mõni artikkel kuskil mannavahu sees ära peaks uppuma, siis ega ta kaugemale jõuagi. Miks inimestel on vaja spetsiaalseid koolitusi, kuidas elus hakkama saada, kui on võimalik kanda seda põlvkonniti edasi? Miks on vaja õppida midagi, mis tegelikult kunagi oli olemas, ent ei väärtustatud siiski esivanemate tõekspidamisi? Mulle tundub, et pole jõutud probleemi tuumani ja probleemi lahkavaid teemasid võib püstitada igaüks, kellele kuhjub nii kaasahõikavaid kui mahasalgavaid kommentaare antud teema puhul. Teema lahkamine on siiski üks esimesi etappe parandamise koguprotsessis. Noorte seas on üha raskem kohandada üldist tõekspidamiste pagasit, kõik algab ju ikkagi kodust ja kõige lähedasematest inimestest. Ei ole eesmärk kedagi ümber muuta, kuid väärtushinnangute kujundamine käib siiski inimestega kaasas kogu elu. Vähemalt hetkel näib see mulle nii. Ei ole olemas "täiskasvanud" inimest, areng ei saa lõppeda mingi hetk ära, kui kõik justkui paigas oleks.
"The spiritual life does not remove us from the world but leads us deeper into it."
~Henri J. M. Nouwen~
Pole taas ammu kirjutanud siia ja täna on just õige päev või õigemini õhtu või öö.
Ungariga on nüüdseks siis juba ammu ühel pool. Tuli lahkuda sellest toredast riigist, aga ma olen üsna kindel, et vähemalt Szentendres ja vähemalt vabaõhu muuseumis minu jalad veel kõnnivad, iseasi millal ja mis tingimustel. Aga see tegevus, mis seal tehtud sai, läks liialt hinge, et neid pintslitõmbeid ja krohvisilumisjälgi enam mitte kunagi näha. Ma ei tea, kuidas nii on, aga mul on alati raske lahti öelda või lahkuda asjadest, kus ise on käsi külge pandud.
Juba tubli 4 ööpäeva tegelikult on veedetud Eestis ja esimene emotsioon, ehk realismi uuesti naasemine on üsna edukalt ühele poole saamas. Kummaline, kuid alguses oli see tõesti keerukas, nii palju hädasid on kuidagi siin alati, ent samas jagus tavaliselt alati optimismi, et pingutada paremuse poole. Naljakas oli kohe mõelda naastes siia riiki, et selline optimismi järjepidevus end siin tõesti millestki ka toidab. Tuleb välja nüüd, et täitsa on võimalik ja ehk ongi just see suurimaks motivatsiooniallikaks edasi liikuda, et kõik pole veel hästi :) - kes seda küll teab.
Ja see kaua oodatud ja samas ka mitte oodatud päev on nüüdseks ametlikult läbi, "afterday" veel jookseb nii kaua, kuni silm lahti seista otsustab. Ilus päev oli, ma ei ütleks, et sünnipäeval on kehv tööd teha. Kui see on töö, mida ma oskan hästi ja mis mulle meeldib ja mis on loovtöö ja mida saab hingega teha. Ainult positiivseid laenguid annab see. Kahju on ainult sellest, et ma pole endiselt mitte mingit moodi saanud üle ühest konkreetsest teemast, mis mind endiselt painab. Arvata on, et ei saagi nii pea veel, võtab määramatult aega. Mul pole ideid enam, mida teha või kuhu liikuda, ma lihtsalt olen seal, kus ma pean olema või kus mind oodatakse, aga tegelikult tahaks olla eemal mõne aja. Eemal kõigest koos oma mõtetega ja ilma mõteteta. Ma ei saa uskuda seda, et ma midagi nii ebarealistlikut ja utoopilist sain teha ja see on kõige suurem küsimärk koos oma kõigi variatsioonidega muudest nüanssidest. Ma ei jaksa enam. Ma võin kirjutada tekste teemal "Breathing changes" (mis oli suht hea kooskõla vähemalt mu enda arvates), ent tegelikult pole seda reaalselt kuskilt tulemas. Ma ei taha omada neid mõtteid enam, tahaks recycle bin'i panna ja hommikul peale silmade avamist prügikasti käia õues tühjendamas - igaveseks kustutada need mõtted, ent mitte seda ilusat, mis sellega kaasnes ja naasta taas selle elu juurde, mis oli üle 1,5 kuu tagasi. Ma endiselt minimeerin oma suhtlusaldis olekut, kui just liiga head flow'd iseenesest ei teki. Ma pole mina ise juba pikemat aega. See kõik teeb tegelikult haiget ja muidugi see fakt ise...
Päris huvitav on, mida uus kümnend endaga kaasa toob, mis pilguga ma loeks seda postitust täpselt 10a pärast? Ausalt öeldes on pisut hämming või siis lihtsalt kummaline tunne. Jah, number on number ning hetkeolukorras ei suuda ma küll kohe viljakalt alustada. Pikaldane mõõn järgi kunagi annab, siis ma tahaks olla seal, kus ma veel kunagi olnud pole ning teha seda, mida kunagi tundnud pole. Ilmselge on see, et mu põhieesmärgid jäävad siiski samaks, prioriteedid ei saa muutuda - need saavad vaid kohanduda uue aja ja olukorraga, kuid põhiolemus jääb samaks. Alustalade vahetamine tooks kaasa endaga uue elustiili ja isiksuse ning selline asi oleks mu meelest hüplemine, milles pole kedagi, kaasa arvatud iseennast.
Ma kuulasin täna siiski ära vaatamata ebasoodsatele tingimustele ühe oma lemmiklugudest, sest tänane päev nõudis seda - vanalt healt ATB'lt My Saving Grace, aastaks seekord hoopistükis 2009.
Kuidagi kummaline on mõelda, et 5 päeva on jäänud elada selles kümnendis, nagu see oleks mingi sajandi vahetus, ometigi vaid numbri muutus. Aga 20 on ikka palju vanem, kui 19 ja see oli nagu omamoodi race, mis veel jõuaks ära teha selle numbri sees. Lõpp on küll üsna käest ära läinud... Aga on aega veel. Nagu pisut vana tunne on olla 20, sest seesmiselt on see üsna suurte muutuste aeg ja need tööd, mõtted, mis olen enne välja käinud, ei tundu üldse midagi erilist enam - liiga tavaline. Prioriteetide muutuse aeg on juba tükk aega käimas - või oleks seda õigem nimetada prioriteetide kohandamise muutuseks. Oleks kummaline ju väita, et muudan midagi ja siis on kõik teisiti, ei saa üle oma varju hüpata teisele poole hekki.
Teisest küljest on jällegi tohutult põnev, mis kõik uus sellega kaasneb, ent ootused on vägagi dilemmalised. Ühest küljest ootan juba pikemat aega, teisest küljest ei tahaks veel :). Päev ise on kuidagi tore, emotsionaalselt sisendatult on ta juba eos armas päev, noja samuti kingituste osa :).
Tahaks siili või salli või siis siilipiltidega salli. Sellepärast, et siil on armas ja tark korraga ja sall on soojendav.
Eriti ninnunännu lause tuli... Naljakas kohe, aga praegu võib veel.
Või tulebki asjadest hakatagi siis järjekorras otse rääkima? Ma olen väsinud kõigest sellest, mida peab varjama, mida peab jätma rääkimata, mida peab enda sisse koguma selleks, et kedagi säästa. Aga kes mind säästab? Mul on kõrini olemast see, kes asju endasse võtab ja ise kõigega hakkama peab saama. Asi ei ole üldsegi selles, et peaks ennast kuidagi muutma või tahaks olla keegi teine - olen see, kelleks olen ISE ennast mõtelnud ja nii ongi kõige õigem. Tundub, et siiski on liiga palju rääkimata asju ja ma ei tea, millal toimub järgmine vulkaanipurse, kus ma hakkan kõigile otse välja ütlema miskit. Kui siiski sunnitakse juba rääkima kaudselt konkreetsetest asjadest, siis ilmselt tuleb otse hakata arvamusi välja avaldama, toogu see siis kellelegi kaasa mis tahes. Elu, mis on ümber, on liiga käest ära.
Nii,
21 päeva, mis Ungaris olemiseks on antud, hakkavad peagi lõppema ning viimased on läinud millegipärast meeletu kiirusega. Ehk on see seetõttu, et mul on juba 3ndat päeva vahelduva eduga palavik ning täna otsustasin üldse arvutisse jääda (nagu niiiigi vähe saaks arvutis olla).
Mis sellest, et palavikku on tunde järgi küll +3 kraadi, siis tunnen ma ennast mingil moel hästi - võimalik, et see on psühholoogiline eelaimdus, et haigena on teatud eelised milleski, mida saab ära kasutada ja sellel on, nii kummaline kui see ka poleks, tervendav effekt. Teine variant on see, et ma saatsin täna ühe kõige ilusama maili ära, mida ma iial kirjutanud olen - Ungarlasele. Või siis kolmas võimalus on see, et ma olen oma raamatuga (mis on tõepoolest kõige-kõige keerulisem raamat, mida ma kunagi lugenud olen) jõudnud nii kaugele, et sel on alateadvuslik moment mõjuma hakanud. Kuigi ma sellesse ei taha kuidagi uskuda. Inimese mõttemaailma, kes on 69a tegelenud ühe teemaga, on ülimalt keeruline mõista, kuid tõeterad on seal sees. On tõenäoliselt 3 varianti:
1) ma ei saa sellest raamatust üldse aru
2) ma saan aru ainult osaliselt, ent terviku effekt jõuab kätte alles enda mõtetes
3) lihtne asi on tehtud keeruliseks ehk seotud tõestatud teooriatega ja midagi enamat selles väga pole
Päris ülbe 3s variant...
Samas tehes seda enda peas lihtsamaks, siis on ehk tõesti kättejõudnud faas, kus ma hakkan tegelikult sellest aru saama - eelkõige enese aktsepteerimine ja samas ka teiste. Mis parata, aga selleni on üks teatud sündmus mind siiski viinud, mis endiselt mõtetes mõlgub, aga mis seal ikka, ise üle saades on ennast õpetav effekt palju suurem. Ma vähemalt näen ja tunnen seda, et kui koerast üle saada, ilmeb rahulolu ja enesetunde paranemine ja saab tunda ennast jälle vabana ja vabalt.
Vahel tundub, et kirjutan ilusaid tekste ja kindlaid suundi eeldavaid pealkirjasid, aga kas tegelikult ka nii läheb, hetkel tundub küll. Mulle hakkasis miskipärast praegu kodus kõvasti muusikat kuulates meeldima 2 vana head lugu. Omapärane, et olen küll sündinud aastal 1991 aga kuulan ikka 2000 aasta ümber tiirlevat muusikat, mis oli eelkõige populaarne tol ajal olnud 18-20 aastaste seas. Kuidagi palju rikkalikum ja sügavam on. Siit ka tänane muusika valik olenemata stiilist, vastates postituse pealkirjale, vastavalt 1999 (2003 remix) ja 1992 (1998 released). Kõigepealt see hea meloodia:
Ja siis aktsepteerimise lugu:
Come on come on
I see no changes wake up in the morning and I ask myself
is life worth living should I blast myself?
I'm tired of bein' poor & even worse I'm black
my stomach hurts so I'm lookin' for a purse to snatch
Cops give a damn about a negro
pull the trigger kill a nigga he's a hero
Give the crack to the kids who the hell cares
one less hungry mouth on the welfare
First ship 'em dope & let 'em deal the brothers
give 'em guns step back watch 'em kill each other
It's time to fight back that's what Huey said
2 shots in the dark now Huey's dead
I got love for my brother but we can never go nowhere
unless we share with each other
We gotta start makin' changes
learn to see me as a brother instead of 2 distant strangers
and that's how it's supposed to be
How can the Devil take a brother if he's close to me?
I'd love to go back to when we played as kids
but things changed, and that's the way it is
Come on come on
That's just the way it is
Things'll never be the same
That's just the way it is
aww yeah
I see no changes all I see is racist faces
misplaced hate makes disgrace to races
We under I wonder what it takes to make this
one better place, let's erase the wasted
Take the evil out the people they'll be acting right
'cause mo' black and white is smokin' crack tonight
and only time we chill is when we kill each other
it takes skill to be real, time to heal each other
And although it seems heaven sent
We ain't ready, to see a black President, uhh
It ain't a secret don't conceal the fact
the penitentiary's packed, and it's filled with blacks
But some things will never change
try to show another way but you stayin' in the dope game
Now tell me what's a mother to do
bein' real don't appeal to the brother in you
You gotta operate the easy way
"I made a G today" But you made it in a sleazy way
sellin' crack to the kid. " I gotta get paid,"
Well hey, well that's the way it is
That's just the way it is
Things'll never be the same
That's just the way it is
aww yeah
We gotta make a change
It's time for us as a people to start makin' some changes.
Let's change the way we eat, let's change the way we live
and let's change the way we treat each other.
You see the old way wasn't working so it's on us to do
what we gotta do, to survive.
And still I see no changes can't a bother get a little peace
There's war in the streets and war in the middle east
Instead of war on poverty they got a war on drugs
so the police can bother me
And I ain't never did a crime I ain't have to do
But now I'm back with the facts givin' em back to you
Don't let 'em jack you up, back you up,
crack you up and pimps Smack you up
You gotta learn to hold ya own
they get jealous when they see ya with ya mobile phone
But tell the cops they can't touch this
I don't trust this when they try to rush I bust this
That's the sound of my tool you say it ain't cool
my mama didn't raise no fool
And as long as I stay black I gotta stay strapped
I never get to lay back
'Cause I always got to worry 'bout the pay backs
some buck that I roughed up way back
comin' back after all these years
rat-a-tat-tat-tat-tat that's the way it is uhh
That's just the way it is
Things'll never be the same
That's just the way it is
aww yeah
Some things will never change... Not some... The most things will never change.
Selle kastanimuna, millega ma peaaegu pähe oleks saanud kui pommiga keset haudvaikust, viin ma küll koju ja panen karbi sisse. Sest esiteks on see Ungari kastanimuna, mis sellest, et ta on täpselt samasugune nagu eestiski on. Aga ta on siit, Gyorist, jõe äärest ja erineb juba tähenduslikult kukkumise poolest teistest suuresti.
Ma tahaks leida seda teed, mida kaudu ma ära eksisin. Tahaks tagasi liikuda sinna, kus ma hetkel reaalselt olen - ennast ümbritseva juurde. Juba kuu aega olen liikunud mõtetes sinna, kust väärtused alguse saavad. Ja nüüd, kus ma olen leidnud midagi väärtuslikku enda jaoks, mille kallal ma mõtetes tööd rabasin, tahaks ma naasta tagasi uute teadmistega enda juurde - sinna kuhu mu hing ihkab. Mitmed augud müüris saaks uuesti kinni lappida.
Ma pole ilmselt mitte kunagi nautinud jalutamist nii palju, kui seda praegu. Kiires elutempos või mine sa tea, ehk pigem pealiskaudsetes väärtushinnangutes, on võimalik ära matta endasse see teadmine, kui palju on tegelikult ilutsat siin samas, kas või enda kõrval või 100m eemal. Kui palju on ilusaid väärtuseid, mille kallal on hingega tööd tehtud. Isegi võimsad puud siin, on midagi, mida tavaliselt ei märka, kuid ometigi on neis palju rohkem elujõulisust, kui meis endis. Ma võiks istuda jalg üle põlve siin Doonau äärel tunde, jälgides igat detaili oma ümber, ning see on hämmastav, kui palju informatsiooni võib lihtsalt ise külge magneteeruda. See kõik mu ümber on kuidagi nii elus. Me märkame seda ainult siis, kui me seda vajame, ent mitte kunagi siis, kui meilt oodatakse.
Imestan pisut, et ma pean lugema raamatust täpselt seda, mida ma isegi olen enda jaoks välja mõelnud, aga ometigi hakkab tegelikult külge alles siis, kui raamatustki samad probleemid vastu vaatavad.
Nimelt hakkasin ma lugema tõeliselt rasket, filosoofilist raamatut - Albert Ellis "Kuidas saada õnnelikuks ja mitte lasta ennast häirida". Tegelikult on pealkiri vägagi desorienteeruv. Sisuliselt on 85a mees teinud tohutult palju filosofeerivaid raamatuid, mis sisenevad sinna, mida tavaaju ei suuda kaugelt tervikuna nähagi, lisades sinna veel 42a jooksul kogutud tehnoloogiaid ja teooriaid, millest peamine on REKT - ratsionaal emotiivne käitumisteraapia. Ma pean tunnistama, et selle raamatu lugemiseks peaks vist ise sama vana olema, et sellest tegelikult ka täielikult aru saada, kuigi põhitõed on siiski väga sarnased ja arusaadavad.
Miks ma seda tegelikult kirjutan... Ma leidsin sellest midagi, mida ma niigi enne teadsin, aga nüüd põhjendati see fakt minu jaoks juurteni välja: "Armastage neid, aidake neid, suhelge nendega, võitke nende poolehoid, kuid ärge mitte kunagi võtke neid liiga tõsiselt". Siin aga põrkuvad kokku aju ja süda ehk mõistus ja hingelisus. Raske on pidada piiri nende kahe vahel ja raske on neid koos sundida töötama ühtsete eesmärkide nimel. Ratsionaalsus ja ihad ei käi mitte kunagi kooskõlas ja see on üks kõige keerulisemaid probleeme üldse. Aga vähemalt ma leidsin uue mõttekaaslase mõtte näol. I finally found that place in me, that's higher. Halb on ainult see, et ma jõuan kuidagi nii sügavale ja kaugele, et see hakkab juba eluvõõraks muutuma kohati ja muust elust väääga kaugele jõudma. Ma ei teagi, kas ma oskan tagasi kõndida tuldud teed...
Tahaks ära siit ja mitte konkreetselt positsioonilt vaid kõigest muust. Tahaks nautida elu. Elu on liiga ilus, et seda niiviisi käest lasta, ent on olukordi, kus tuleb pingutada selle nimel, et saavutada tagasi see, mis alles oli. Ma pean lihtsalt teadvustama endale, et on veel endiselt halb olukord ja enesetunne ja sellest ülesaamine nõuab hoopiski miskit muud, kui vedelemist. Ei saa põgeneda ja mõelda või tegeleda hoopis millegi muuga, kui tegelik olemus jääb kuhugi mujale.
Ma ei tea ometigi, miks minevikus olnud mälestused nii tihti uuesti esile kerkivad, ent tegelikult peaks iga päevaga toimuma edasiminek tuleviku suunas. Või on tulevik liigagi seoses hilise minevikuga? Nii, et vahel peabki paratamatult sukelduma tagasi, et sõuda edasi.
Igatahes pole see üldse tore, miks vanad asjad painama hakkavad vahel jälle. Mitu korda ma ikka sukeldun sellesse tagasi, edasi liikumine on ikkagi vaevu märgatav. Selgusi on vaja, ilma on edasi liikumine võimatu.
Kui ma millalgi arvasin, et on täielikult võimalik enda aju juhtida, ka väärtushinnangute ja väga põhjalike alustalade kujundamisel, siis südame vastu ei saa küll mitte miski. Ja taas ma tunnen, kui sügavale võin ma teinekord laskuda. Paraku peale pikka tööd endaga pidin ma ikkagi avastama, et on olukordi, kus pole võimalik ennast korrale kutsuda. Hingelisus eeldab endas südame puistamist, kui ka südamest vihastamist. Jah, paraku tuleb ette hetki, kus seisad ääre peal, et midagi välja ütlemata jätta. Jumal tänatud, et on siiski nii, nagu hetkel on. Vähemalt säästsin mitut inimest, kellele oleks võinud täna midagi väga sitasti ütelda.
Samas oli mul üsna kahju meie suurest teejuhist Arpad'ist, kes on meid viinud, toonud, käinud eraldi kohvrite järel, näidanud linna, viinud väljasõidule, aidanud kohalike probleemidega, andnud meile muuseumis tööd ja olnud kogu aeg ääretult positiivne, sõbralik, lahke ja abivalmis. Nii toredat inimest ma kardan, et Eestis pole leida. Näha on, et mees on hingega oma töö ja elu kallal ja selline seltskond tegelikult sobiks mullegi väga hästi. Tunneksin end tõeliselt nii nagu ma tunda tahaks.
Täna oli viimane päev Szentendre muuseumis, meie töökohas. Ja tõsi, tänu sellisele ungarlaste õhkkonnale oli see kuidagi raske. Pärast ühiskondlikku osa sai veel uuesti käidud rahulikult vaatamas neid ehitisi, kohti, mille kallal sai 2 nädalat tööd rügatud. Raske on kuidagi mõtelda, et oma pintslijäljed on siia peale tõmmatud ja mitte kunagi võib-olla siia enam tagasi ei tule. Mitte kunagi ei peksa selle pirnipuu otsast üleküpsenud pirne alla. Mitte kunagi ei kõnni neid samu radasid, mida on tallatud kümneid kordi. Mitte kunagi ei saa kokku toreda Arpadiga. Aga ehk mu hingelisus siiski ei laseks juhtuda sellel? Kuidas on võimalik anda edasi seda tunnet, kui käid uuesti vaatamas kõike seda. Seda tunnet ei kirjelda mitte miski - ehk üks poolrõõmustav pisar? Raske on kirjeldada midagi nii sügavat, millest niigi vähesed aimu saavad.
Meie krohviparandused ja värvitud seinad.
Mitte jalavann ja looduslik dušinurk vaid koht, kus me käisime vett joomas ja ennast kosutamas kuumade ilmade eest.
Meie õpetaja ja vanameistri Gabori auto, millega isegi sõita sai, mis oli omamoodi vahva kogemus.
Jään kahtlemata igatsema neid kohti, sest see tundus olevat täpselt see õhkkond, kus olen tahtnud viibida. Raske on lahkuda kohast, kuhu hingega sisse elad.
Leidsin, et pole tähtis see, mida aju tahab, vaid hinnata seda, mida hing ihkab, sest tema huvid on alati ühesuguselt siirad. Niigi palju on materiaalset ja kapitalistlikku, liiga vähe on seda, mis tuleks otse südamest. Mul on kahju hetkel isegi natuke, et ma ei pingutanud enne reisile asumist tõeliselt kingitustega, see oleks praegu vägagi väärtuslikuks osutunud. Ometi oli ju mõte teha midagi põhjalikku, oma kätega.
Thank You, Arpad. I really hope to see You again someday.
