Ajendatuna ühest artiklist, millele ma täiesti juhuslikult internetitunneleid pidi klikkides leidsin, pani mind kuidagi taas põhjalikult kaaluma ja mõtlema tänapäeva ühiskonna peale.
Mis on ikkagi see põhjus, miks tänasel päeval on väga suur hulk inimesi tegelikult viimase paari-kolmekümne aastaga juurde tekkinud infokanalites ja tehnoloogia arengus kinni. Tehnika areng on äärmiselt vajalik ja lausa hädavajalik, kuid näiteks arvuti-tv sõltuvused on siiski märgatavalt levivad. Elu on kandunud justkui ohutumasse tsooni, nö 20 sajandi ajalooga võrreldes rahu aega, mis on aga kaasatoonud alates Facebookis istumise sõltuvusest kuni televiisori vähemalt mitmetunnise vahtimise, võiks öelda, et kohustuse.
Jah, eks ole ausalt öeldes vastuoluline kirjutada "e-blogis" sellisest teemast, aga midagi pole teha, ega sõltuvuses on ka need inimesed, kes saavad aru, et on sõltuvuses.
Juhtusin lugema üht tõeliselt head artiklit, kus kirjeldatakse, et tänapäeval ei õpetata lastele enam elu alustalasid ja inimesed on kõige rohkem suunatavad just väiksena. Lapsi säästetakse kõigest, et oleks võimalikult turvaline lapsepõlv, ent tegelikult jäetakse laps ilma iseseisvuse õppimisest. Pole midagi parata, tõesti õpitakse kõik läbi elu ja kogemuste - ISE tuleb läbi kogeda ja aru saada sellest, milline elu tegelikult välja näeb. Kahjuks on see aga tihtipeale suhkruvatist ja arvutielust tõesti kaugel. Inimesele tekivad teised väärtushinnangud ja selle jaoks peab inimene tõeliselt mõtlev olema, et neid tulevikus kardinaalselt ümber hakata hindama - see pole reaalselt kuigi võimalik, enamikel juhtudel. Mul on tegelikult siiralt kahju lastest, kes kasvavad üles vabakasvatuse läbi, ent siiski pannakse ette mingid kindlad piirid millise puu otsa tohib ronida, kuhu on mõtekam raha kulutada, kuhu mitte. Pole tegelikult kahtlustki, et Nõukogude ajal üles kasvanud inimesed on rohkem karastunud, sest nad teavad, mis on millegi tegelik väärtus, kuidas neid hoida ja kuhu poole pürgida. Tänapäeva generatsioonidel aga hakkab see olemus kaduma ja edasi kantu moondub veelgi. Ei tea keegi, kuhu sellega jõutakse. Tundub, et on reaalne oht, et inimkond kihistub veelgi, nagu seda on paljudes teisteski riikides - tekivad täiesti erinevad inimgrupid.
Ma ei ole näinud, et seda teemat väga palju kajastataks ja isegi kui kuskil mõni artikkel kuskil mannavahu sees ära peaks uppuma, siis ega ta kaugemale jõuagi. Miks inimestel on vaja spetsiaalseid koolitusi, kuidas elus hakkama saada, kui on võimalik kanda seda põlvkonniti edasi? Miks on vaja õppida midagi, mis tegelikult kunagi oli olemas, ent ei väärtustatud siiski esivanemate tõekspidamisi? Mulle tundub, et pole jõutud probleemi tuumani ja probleemi lahkavaid teemasid võib püstitada igaüks, kellele kuhjub nii kaasahõikavaid kui mahasalgavaid kommentaare antud teema puhul. Teema lahkamine on siiski üks esimesi etappe parandamise koguprotsessis. Noorte seas on üha raskem kohandada üldist tõekspidamiste pagasit, kõik algab ju ikkagi kodust ja kõige lähedasematest inimestest. Ei ole eesmärk kedagi ümber muuta, kuid väärtushinnangute kujundamine käib siiski inimestega kaasas kogu elu. Vähemalt hetkel näib see mulle nii. Ei ole olemas "täiskasvanud" inimest, areng ei saa lõppeda mingi hetk ära, kui kõik justkui paigas oleks.
"The spiritual life does not remove us from the world but leads us deeper into it."
~Henri J. M. Nouwen~
Aga kui teinekord liiga sügavale?
Mitmeski mõttes nõus. Veel tundub, et liiga vähe õpitakse inseneriteadust. Mis paraku on peamiselt matemaatika ja seetõttu raske(vähemalt minule).
ReplyDeleteEnno