Selle kastanimuna, millega ma peaaegu pähe oleks saanud kui pommiga keset haudvaikust, viin ma küll koju ja panen karbi sisse. Sest esiteks on see Ungari kastanimuna, mis sellest, et ta on täpselt samasugune nagu eestiski on. Aga ta on siit, Gyorist, jõe äärest ja erineb juba tähenduslikult kukkumise poolest teistest suuresti.
Ma tahaks leida seda teed, mida kaudu ma ära eksisin. Tahaks tagasi liikuda sinna, kus ma hetkel reaalselt olen - ennast ümbritseva juurde. Juba kuu aega olen liikunud mõtetes sinna, kust väärtused alguse saavad. Ja nüüd, kus ma olen leidnud midagi väärtuslikku enda jaoks, mille kallal ma mõtetes tööd rabasin, tahaks ma naasta tagasi uute teadmistega enda juurde - sinna kuhu mu hing ihkab. Mitmed augud müüris saaks uuesti kinni lappida.
Ma pole ilmselt mitte kunagi nautinud jalutamist nii palju, kui seda praegu. Kiires elutempos või mine sa tea, ehk pigem pealiskaudsetes väärtushinnangutes, on võimalik ära matta endasse see teadmine, kui palju on tegelikult ilutsat siin samas, kas või enda kõrval või 100m eemal. Kui palju on ilusaid väärtuseid, mille kallal on hingega tööd tehtud. Isegi võimsad puud siin, on midagi, mida tavaliselt ei märka, kuid ometigi on neis palju rohkem elujõulisust, kui meis endis. Ma võiks istuda jalg üle põlve siin Doonau äärel tunde, jälgides igat detaili oma ümber, ning see on hämmastav, kui palju informatsiooni võib lihtsalt ise külge magneteeruda. See kõik mu ümber on kuidagi nii elus. Me märkame seda ainult siis, kui me seda vajame, ent mitte kunagi siis, kui meilt oodatakse.
No comments:
Post a Comment