Ajalugu ja restaureerijad

Käisin täna vanalinna spetsiaalselt pildistamas ja esmane otsene põhjus, mis pähe torkab, miks ma seda tegelikult siia jagan, on vaid need paar pilti, mis hea enesetunde tekitasid. Ma pole vist ühelgi päeval veel nii palju komistanud millegi taha, nagu seda tõi tänane päev. Aga sellele probleemile on ka täiesti argumenteeritud vastus olemas - restauraatorite eriala ongi selline, kus takerdud palju pisiasjadesse ja see kõik rikastab seda temaatikat väga suurel määral. Mõtlesin välja pilte klõpsutades elukutselise lause:
See on täiesti normaalne, et restaureerijad koperdavad vanalinnades käies oluliselt rohkem kui teised inimesed, sest rohkem vaadatakse ikka ennastunustavalt kõrgele ja kaugele ning enda jalgeesine on põhjendatult teisejärguline.
Mis puutub aga üldse ringi vaatamisse, siis eks iga enda südamest lähtuv eriala toob endaga kaasa elukutselisi haigusi - vastavalt siis kas või selle, kuidas võib haiglaslikult nokkida iga viltuse vuugirea, krohviparanduste kvaliteedi ja loodist väljas servade üle. See pole pahatahtlik või mingil muul viisil õrritav norimine, pigem sõbralik "virtuaalne" või mõtteline konkurents, mis on igal inimesel vaja välja elada - see on normaalne.
Mis puutub aga pisiasjadesse, siis see on täiuslikkuse haiglane väljaelamise viis. Seda ühest küljest, kui see muutub paranoiliseks. Aga tegelikult elu algabki pisiasjadest - kõigest on võimalik järeldada terviku olemuslikku nägu. Pisidetailid rikastavad kõike, mis meie ümber toimub - rumal oleks neid ignoreerida, kui mõni pahaaimamata pähe torkab. Nii ka arhitektuuri ja renoveerimistööde puhul - kõik algab detailidest ja nende kvaliteedist.
Aga see selleks, vahetaks loba piltide vastu nüüd:

Vaatamata sellele, et õige teema läks kiirelt üle kaameraga mängimisele, sai leiutatud siiski mõistlik tasakaal ja kõiki pilte ma ei hakka ka siia jagama :).
Peab tunnistama, et pole sellise vaatevinkliga veel käinudki vanalinna uudistamas. Ennastunustavalt sain ära kulutada tunde, mis kõik asja ette läksid. Väärtuslikult kulutatud tunnid ongi kõige tähtsam väärtus.
Toredate mõtete lugu: