20 aastase jutt

Pole taas ammu kirjutanud siia ja täna on just õige päev või õigemini õhtu või öö.

Ungariga on nüüdseks siis juba ammu ühel pool. Tuli lahkuda sellest toredast riigist, aga ma olen üsna kindel, et vähemalt Szentendres ja vähemalt vabaõhu muuseumis minu jalad veel kõnnivad, iseasi millal ja mis tingimustel. Aga see tegevus, mis seal tehtud sai, läks liialt hinge, et neid pintslitõmbeid ja krohvisilumisjälgi enam mitte kunagi näha. Ma ei tea, kuidas nii on, aga mul on alati raske lahti öelda või lahkuda asjadest, kus ise on käsi külge pandud.

Juba tubli 4 ööpäeva tegelikult on veedetud Eestis ja esimene emotsioon, ehk realismi uuesti naasemine on üsna edukalt ühele poole saamas. Kummaline, kuid alguses oli see tõesti keerukas, nii palju hädasid on kuidagi siin alati, ent samas jagus tavaliselt alati optimismi, et pingutada paremuse poole. Naljakas oli kohe mõelda naastes siia riiki, et selline optimismi järjepidevus end siin tõesti millestki ka toidab. Tuleb välja nüüd, et täitsa on võimalik ja ehk ongi just see suurimaks motivatsiooniallikaks edasi liikuda, et kõik pole veel hästi :) - kes seda küll teab.

Ja see kaua oodatud ja samas ka mitte oodatud päev on nüüdseks ametlikult läbi, "afterday" veel jookseb nii kaua, kuni silm lahti seista otsustab. Ilus päev oli, ma ei ütleks, et sünnipäeval on kehv tööd teha. Kui see on töö, mida ma oskan hästi ja mis mulle meeldib ja mis on loovtöö ja mida saab hingega teha. Ainult positiivseid laenguid annab see. Kahju on ainult sellest, et ma pole endiselt mitte mingit moodi saanud üle ühest konkreetsest teemast, mis mind endiselt painab. Arvata on, et ei saagi nii pea veel, võtab määramatult aega. Mul pole ideid enam, mida teha või kuhu liikuda, ma lihtsalt olen seal, kus ma pean olema või kus mind oodatakse, aga tegelikult tahaks olla eemal mõne aja. Eemal kõigest koos oma mõtetega ja ilma mõteteta. Ma ei saa uskuda seda, et ma midagi nii ebarealistlikut ja utoopilist sain teha ja see on kõige suurem küsimärk koos oma kõigi variatsioonidega muudest nüanssidest. Ma ei jaksa enam. Ma võin kirjutada tekste teemal "Breathing changes" (mis oli suht hea kooskõla vähemalt mu enda arvates), ent tegelikult pole seda reaalselt kuskilt tulemas. Ma ei taha omada neid mõtteid enam, tahaks recycle bin'i panna ja hommikul peale silmade avamist prügikasti käia õues tühjendamas - igaveseks kustutada need mõtted, ent mitte seda ilusat, mis sellega kaasnes ja naasta taas selle elu juurde, mis oli üle 1,5 kuu tagasi. Ma endiselt minimeerin oma suhtlusaldis olekut, kui just liiga head flow'd iseenesest ei teki. Ma pole mina ise juba pikemat aega. See kõik teeb tegelikult haiget ja muidugi see fakt ise...
Päris huvitav on, mida uus kümnend endaga kaasa toob, mis pilguga ma loeks seda postitust täpselt 10a pärast? Ausalt öeldes on pisut hämming või siis lihtsalt kummaline tunne. Jah, number on number ning hetkeolukorras ei suuda ma küll kohe viljakalt alustada. Pikaldane mõõn järgi kunagi annab, siis ma tahaks olla seal, kus ma veel kunagi olnud pole ning teha seda, mida kunagi tundnud pole. Ilmselge on see, et mu põhieesmärgid jäävad siiski samaks, prioriteedid ei saa muutuda - need saavad vaid kohanduda uue aja ja olukorraga, kuid põhiolemus jääb samaks. Alustalade vahetamine tooks kaasa endaga uue elustiili ja isiksuse ning selline asi oleks mu meelest hüplemine, milles pole kedagi, kaasa arvatud iseennast.
Ma kuulasin täna siiski ära vaatamata ebasoodsatele tingimustele ühe oma lemmiklugudest, sest tänane päev nõudis seda - vanalt healt ATB'lt My Saving Grace, aastaks seekord hoopistükis 2009.