Üks sügav päev

Kui ma millalgi arvasin, et on täielikult võimalik enda aju juhtida, ka väärtushinnangute ja väga põhjalike alustalade kujundamisel, siis südame vastu ei saa küll mitte miski. Ja taas ma tunnen, kui sügavale võin ma teinekord laskuda. Paraku peale pikka tööd endaga pidin ma ikkagi avastama, et on olukordi, kus pole võimalik ennast korrale kutsuda. Hingelisus eeldab endas südame puistamist, kui ka südamest vihastamist. Jah, paraku tuleb ette hetki, kus seisad ääre peal, et midagi välja ütlemata jätta. Jumal tänatud, et on siiski nii, nagu hetkel on. Vähemalt säästsin mitut inimest, kellele oleks võinud täna midagi väga sitasti ütelda.
Samas oli mul üsna kahju meie suurest teejuhist Arpad'ist, kes on meid viinud, toonud, käinud eraldi kohvrite järel, näidanud linna, viinud väljasõidule, aidanud kohalike probleemidega, andnud meile muuseumis tööd ja olnud kogu aeg ääretult positiivne, sõbralik, lahke ja abivalmis. Nii toredat inimest ma kardan, et Eestis pole leida. Näha on, et mees on hingega oma töö ja elu kallal ja selline seltskond tegelikult sobiks mullegi väga hästi. Tunneksin end tõeliselt nii nagu ma tunda tahaks.
Täna oli viimane päev Szentendre muuseumis, meie töökohas. Ja tõsi, tänu sellisele ungarlaste õhkkonnale oli see kuidagi raske. Pärast ühiskondlikku osa sai veel uuesti käidud rahulikult vaatamas neid ehitisi, kohti, mille kallal sai 2 nädalat tööd rügatud. Raske on kuidagi mõtelda, et oma pintslijäljed on siia peale tõmmatud ja mitte kunagi võib-olla siia enam tagasi ei tule. Mitte kunagi ei peksa selle pirnipuu otsast üleküpsenud pirne alla. Mitte kunagi ei kõnni neid samu radasid, mida on tallatud kümneid kordi. Mitte kunagi ei saa kokku toreda Arpadiga. Aga ehk mu hingelisus siiski ei laseks juhtuda sellel? Kuidas on võimalik anda edasi seda tunnet, kui käid uuesti vaatamas kõike seda. Seda tunnet ei kirjelda mitte miski - ehk üks poolrõõmustav pisar? Raske on kirjeldada midagi nii sügavat, millest niigi vähesed aimu saavad.

 Meie krohviparandused ja värvitud seinad.

Mitte jalavann ja looduslik dušinurk vaid koht, kus me käisime vett joomas ja ennast kosutamas kuumade ilmade eest.

Meie õpetaja ja vanameistri Gabori auto, millega isegi sõita sai, mis oli omamoodi vahva kogemus.

Jään kahtlemata igatsema neid kohti, sest see tundus olevat täpselt see õhkkond, kus olen tahtnud viibida. Raske on lahkuda kohast, kuhu hingega sisse elad.
Leidsin, et pole tähtis see, mida aju tahab, vaid hinnata seda, mida hing ihkab, sest tema  huvid on alati ühesuguselt siirad. Niigi palju on materiaalset ja kapitalistlikku, liiga vähe on seda, mis tuleks otse südamest. Mul on kahju hetkel isegi natuke, et ma ei pingutanud enne reisile asumist tõeliselt kingitustega, see oleks praegu vägagi väärtuslikuks osutunud. Ometi oli ju mõte teha midagi põhjalikku, oma kätega.

Thank You, Arpad. I really hope to see You again someday.