Tuesday, November 29, 2011

Hing päriselus

Miks on üha rohkem tekkinud viimasel ajal inimesi, kes suudavad mind närvi ajada ja järjest rohkem suisa mittetahtlikult surutakse olukorda, kus peab oma arvamust hakkama välja pritsima igal sammul. On see minus kinni? Ehk olen ma lihtsalt närviliseks muutunud mõningatel asjaoludel? Või on tegu eelmainitud probleemi vastandiga ehk teistel on põhjust närviline olla? Ma ei mõista, miks peab viga kogu aeg midagi olema kuskil. Oli ammune aeg, kui ma psühholoogiliselt treenisin ennast rahulikuks, kes ei lähe närvi ja suudab külma loogikaga mägesid liigutada. Ent tuleb välja, et ajalugu kordub ja on põhjust olla uuesti seal, kus kunagi olin. Iseasi, mis ma seekord teisiti teeks. Inimesed ütlevad alati, et  peale vanuse kasvab ka sellest olenevalt kogemus ja sellest tulenevalt ka tarkus. Vahel aga tundub küll, et ainult esimene neist kasvab, muu talitab omasoodu.
Ja mulle tundub, et see pole ka lihtsalt eestlaste eripära, miks terve ühiskond on isesugused karvased ja sulelised samas paadis üksikute indiviididena, kõik võitlevad enda eest ja mitte sugugi vähemtähtis on kaasindiviidi ebaedu. Konkurents on teatud mõttes isegi hädavajalik, et sõeluda läbi isiksusi läbi raskuste erinevatele tasanditele. Ent keegi ei soosi mõelda sellest, et tervikuks liitmine on oluliselt tugevam, vastupidavam, elujõulisem, sh ka õnnelikum, teotahtelisem.
Vahel tekib selline kummaline tunne, et ma olen oma hingelise tundmusega valesse kohta sattunud, tahaks üldse ära siit, kuskile mujale, kus kõik on hoopis teisiti. Isegi, kui seal muid raskusi tuleks ületada, mida hetkel mitte. Ma jätsin oma käpajälje Ungarisse, Szentendre vabaõhumuuseumi Calvary'sse müüri tagaküljele. Tahaks teda vaatama minna. Mul on vahel hea ja vahel kurb meel, et sellest keegi aru ei saa. Või ei tunne ma sellist inimest lihtsalt veel. Ning teisest küljest olin ma Ungaris liiga vähe aega, et turisti staatust kaotada, esmamulje on tihtipeale petlik. Kuid see mul vaid on ja selle järgi ma saan talitada.

Ma ei väsi sellest loost mitte kunagi, see on alati minuga:

Sunday, November 27, 2011

Motiveerituse lahkamine osa 2

Alustuseks mõne sõnaga sissejuhatusest, mis eelmine kord erinevatel asjaoludel ära jäi.
Motivatsioon on otsetõlgituna sisulises mõttes liikumapanev jõud. Ühel toredal päeval, kui meil koolis üsna töine õhkkond oli, siis hakkasin mõtlema selle üle, et mis on see jõud, mõjuv jõud, mis paneb sõnadeta inimesi tegusid tegema. Ei ole vaja ei kedagi käskida, sundida, motiveerida, suunata, abistada - lihtsalt töötatakse ja järgnevaid töökorraldusi ei võeta kui järjekordset moraali morjendavat sõnade peale lugemist või sundimist, vaid võetakse kui loomuliku jätkuna tegevuses.
Lisaks ajendatuna nendest kahest videolõigust - Silver Karjuse "karjäärist" ja Viktor Dei elutööst - elukogemusest sain ma omajagu inspiratsiooni ja konkreetsete isiksuste sihist ja suunast võib tuua välja nii mõningaidki mõttelaadi jooni, mille ühine idee on vaid üks - Per aspera ad astra - ja see pole mitte mingi rumal jäärapäisus, kellegi "kõrgema" jõu ütlus / käsk, vaid tegemist on inimese loomuliku protsessiga - areng kõrgemale. Motiveerituse lahkamise teema saabki olema nende erinevate suunitlevate inspiratsioonikillukeste kogumine, mida järgida kui elustiili.
Rääkides alustuseks Silver Karjusest selle videolõigu põhjal, siis ma olen üsna veendunud, et suurem osa meist kategoriseerivad inimesed ära, vastates lühidalt ja "vaidlemisele mittekuuluval hääletoonil" - "Andekas inimene lihtsalt..." ja just siinkohal suundutakse tõsise näoga tagasi näiteks Facebooki, mis on kõige mugavam ja lõõgastavam ajaveetmiskoht. Jah, ma ei vaidle vastu, et tegu on andeka inimesega, aga see on kogu isiksuse üks väga kitsas tahk vaid, soodumus kergemini midagi teha. Anne on samuti asi, millest pole mitte vähimatki tolku, kui seda ei kasutata. Samuti ei tekita see ka motivatsiooni tegeleda vastava alaga. Seega pole tegutsemistahe seotud kuidagi andega, tegemist on enda sisese jõuga, mida saab tekitada vaid inimene ise ja seda väga lihtsasti kasutades vaid enda aju. Mõtlemine on see, mis paneb inimesi tegutsema, mõtlema edasi-kaugemale. Aju ongi see paljude meelest kõikvõimas "anne", mis on antud igale ühele kaasa ja see, kuidas seda kasutatakse, on iga inimese enda tahtmises kinni. Peale selle pealiskaudse nägemuse likvideerimist on võimalik näha asju ka teistes mõõtmetes, ronigem välja oma harjumustest ja kehvadest tavadest, sellest 2D maailmast, kus kõik on ruudu või ristküliku kujuline lihtne moodul ja vaid ühe tahuga. IGAS inimeses on olemas motiveeriv anne - tema aju ja ka sellele faktile toetudes on igal inimesel olemas mingi soodumus, võrreldes teistega. Ei ole olemas andetuid ja andekaid inimesi - on olemas erinevate tahkudega erinevad inimesed.
Inimesed, teinekord isegi meeleheitel arvatavast andetusest, hakkavad tegelema asjadega, mida neile tegelikult ei meeldi teha, ent siiski on nende väidetavaks suureks motivaatoriks raha. Kahtlemata on see tänapäevases ühiskonnas üks äärmiselt vajalikke tarbevahendeid, kuid see on ka kõik. See on kui ese, materjaalne väärtus, millel puudub sisuliselt võime areneda, sest investeeringuid raha ise endaga ei tee, teevad meie, lihtsurelike endi ajud, kes raha juhivad.
Liikudes edasi, mida ma eelmiste lõikudega tahtsin väita on järgmine.
Nagu "Luuasaare Ülo" teatud seriaalis mainis head väljendit: "Psühholoogia - see on kõrgem alustala". Füüsilises mõttes loogikavastane, kuid tõetera on seal sees, psühholoogia juhib kõike alates sellest, mis tuju meil on ärgates ja mis mõtetega me magama lähme. Jõudes sellele teadmisele, loome me endale uue võimalusterohke maailma ja see on igaühe enda mure, kui palju jõuab endale krahmata. Fenomenaalne võime on psühholoogial ja sellest tulebki juttu järgmises postituses.

Absoluutselt igalt poolt on võimalik midagi juurde õppida.


Wednesday, November 23, 2011

Motiveerituse lahkamine osa 1

Eelmine postitus oli kerge sissejuhatus järgnevatele postitustele, kuid. Vaadakem ennekõike läbi 2 dokumentaallugu kõigepealt Silver Karjusest ja Viktor Deist

PEALTNÄGIJA - alates 18:40 - 43:05

One small step to...

Tahtsin lihtsalt seda siia ära märkida, et enda täiendamine on kui korvi kirevate punaste õuntega täitmine. Keegi ei saa neid ära võtta ja endal on alati hea võtta, kui peaks kõht tühjaks minema. Minu. Enda. Korv. Iga väike õun on investeering tulevikku, väike samm tuleviku suunas. Ei pea tegelema endale vastumeelsete tegevustega, sest neid on vaja. Peab tegelema sellega, mis enim meeldib.
Panen endast targemate lauseid ka siia, et päris rumalana ei tunduks:
"What you give to yourself, you will get it from Yourself."
 

Sunday, November 13, 2011

Kas on vaja liikuda tagasi endas, et minna edasi?

Täna on see laupäeva õhtu, kus ma istun Lasnamäel. Ma ei tea, millal ma veetsin viimati nädalavahetuse siin - küllap siis, kui väljas oli kiilasjää ja kitsaid radu ääristasid lumevallid. Ma pole juba pikemat aega tundnud seda tunnet, mis tekib siis, kui aeg tõsiselt maha võtta. See tunne, et aega on piisavalt... või pidanuks seda mainima hoopis sõnaga "piiramatult". Seoses sellega, et suvila hakkab vaikselt talveunne sättima ja külma / lume kartlikkele kohtadele on nende isiklikud palitud peale visatud, on algamas sisetööd - nii ruumides, kui iseendas. Säärased lõppematud pimedad õhtud hakkavad nüüdsest küllastama kõike seda, mis on vajaka jäänud. Mis salata, kõikjale siiski ei jõua.
Hingeliselt raskematel hetkedel on vaimses mõttes hea võtta aeg maha ja kulgeda, meenutada minevikust pärit mälestusi ja tuleb siinkohal mainida, et asju hakkad nägema jälle nii, nagu nad kunagi olid, täpselt selles valguses, samade tunnetega, sama õhkkonnaga, sama lõhnaga. Ent ühe suure agaga: vähemalt ühe kogemuse võrra rikkamana. See on hämmastav, kui kiirelt me ümber kõik muutub ja tekib lausa kahtlustav küsimus kohe "mis õieti on ikka püsiväärtuslik?" Kas nendeks on meie mõtted, meie psühholoogilised alustalad, midapidi tammume oma eluteed, meile tähtsad asjad või mõni tähtis inimene...

Ma istun üksi oma voodi peal ja vaatan midagi ebamäärast, kuid näen ilmselgelt, et ma olen seal, kus mu aju hetkel tahab olla ja mõtted liiguvad vastavalt muusika helikõrgustele. Ent ka mõtetel on minevik ja mõelda vanade mõtete kui mälestuste üle oleks justkui nagu isemõeldud muinasjutus elamine, mida tegelikult ei eksisteeri, aga ma näen selgelt igat detaili ja neid on võimatu kirja panna või joonistada. Täpselt samamoodi võib ka käituma panna mõni lugu, mida on kunagi varem kuulatud - kristallselge pilt toonastest mõtetest. Tekib küsimus, kas ja kui paljus ma reaalselt osalen, kui palju on olnud fantaasia, unistuste ja utoopsuse vilju.

...Ma ei hakkaks kõike siia üles märkima, kuid leian, et ühest vastust eelmises lõigus püstitatud küsimusele pole. Eks ole kõigest üks pusletükike. Öeldakse, et püsiväärtused kestavad põlvest põlve, kuid mis ometigi siis - millisel härral oli see au need välja mõelda, mida hakata pärandama edasi. Ometigi oleme me kõige lähedasemad koopiad oma kõige lähedasematele vanematele. Nende tõekspidamised kanduvad edasi kõige eredamalt ning igal ühel meil on võimalus sinna midagi juurde lisada. Järelikult on see liialt kitsas ja ühekülgne lähenemine küsimusele ja individuaalsed mõtted ja ühised alustalad pole ainult see.
Inimeste ja asjade puhul on kummaline mõelda, et need kõik on vaid üks hetk elus. Lähitulevikus on nendest mälestused, kuid aja möödudes hajuvad needki. Kuidas me saame teha kallitele asjadele või inimestele nii? Kuidas me saame haavata hingelähedasi, kuid paratamatult me seda teeme ja ei pane seda endale pahaks, kui just sügavuti ning piisavalt sageli tagasi mitte meenutada. Just nii saavadki asjad või inimesed meile kõige kallimaks ja lähedasemaks. Alles siis, kui need hääbunud on, sest siis oskame väärtustada kõike head, millele õigel ajal pilku ei pööranud. Just siis, kui pole võimalik enam midagi muuta.
Terve oma eluaeg olen ma tunnistanud endale kalliks teatud sündmusi või objekte ning selleks on olnud alati "Minu esimene tõeline ...". See on minu enesekindel hinge soov, mida ma hoian elu lõpuni endaga kaasas - südames - seal on nad alati kindlalt jäädvustatud, sest aju funktsioneerib eeskätt aktuaalstel teemadel ja lähiminevikul.
Ma olen rahul sellega, mis praegu on. Ma olen jõudnud selgele tõdemusele, et ajalugu pole mitte vaid kinnisideena iseseisev illusioonilik pilt, mida järjepidevalt järgida, vaid ka elu õpetaja. Seda fraasi on kasutatud palju ja kõik kasutavad seda, kui "kõrgemast liigast vanasõna". Ma leian, et tegelikult saadakse sellest siis aru, kui selle järelduseni ise jõutakse oma kogemuste, läbielamiste, mälestuste teel.

History is philosophy teaching by examples.  ~Thucydides, The History of the Peloponnesian War

"Chillout" on geniaalne muusikastiil, mida leiutades ei ole mõeldud midagi konkreetset ja järelikult kestab, ning töötab see igas mõttevaldkonnas erinevalt ja seega ka igavesena. Alati erinevalt mõjuvana plaadilt "Future Memories" toon ka oma sellekordse loo: