Raskelt alanud, kuid kokkuvõttes väga edukalt lõppenud ettevõtmine. Enne laupäevast päeva mõtlesin, et sinna külma ja 40cm lume sisse sumpama minna pole küll kõige tervist säästvem idee, iseäranis, kui ma palaviku ääre peal istusin. Nagu eeldatud, et saan lõputöö jaoks pilte teha, siis tõepoolest õnneks sai ka nii kaugele jõutud. Uskumatult tervislik võib olla tegelikult füüsilise töö, ehk siis hulgalise lumekühveldamise ja liikumisega enda soojendamine ja kõigele lisaks veel värske õhk ning vaikus. Juba värske õhu sisse ahmimise tunne oli väärt seda, et köha ja kinnise nohuga sinna mässama minna. Hingerahustuseks kulutatud penne ei tohi küll kunagi kahetseda. Tänuväärseks abiliseks osutus ka lähim naabri-loodustädi, kes ei peljanud ka meie õue rõõmsasti lahti kühveldada. Uskumatu jõu annab kõik see kokku - teistest inimestest inspireeritud motivatsioon (ehk imelik oleks vähem enda õue kühveldada, kui seda keegi teine teeb), looduse, erakordselt värske õhk, veebruari kohta suhteliselt soe talvepäev ning vaikus. Jälle üle mitme kuu olla seal looduse sees, kus "külmkapi sisule orienteeritud küsimused" vahetuvad küsimusteks "kas on veel vaja kühveldada, et soe oleks olla" ja see ei ole mitte pelgalt piltlik ja ülepakutud näide, vaid tõepoolest nii ongi. Pole motivatsiooniküsimusi, pole tühja-tähja üle arutlemist, on ellujäämine ja seda kindlasti positiivses mõttes - ehk olla ülekantud tähenduses üle põlvini lumest ja seeläbi midagi kasulikku väikese ajaga ära teha. Hea oli tõdeda, et kõik oli korras, miskit polnud vahepeal katki läinud. Tegelikult tuleks sellistest asjadest rohkem rõõmu tunda, muidu me harjumegi liiga ära igapäevaste kordaminekutega, kuhu sisse satuvad tihtipeale ka moraali alandavad tagasilöögid. Edasilöögid on ju õnnestumised, mida me tähelegi ei pane.
Mitte rohkem, kui 10 minutiga oli maja vundamendi ümbert kühveldatud, väike tee ka majani ja pildistamine võis alata. Laupäevane saak oli ca 210 pilti majast ja just pigem kehvematest konstruktsiooniliidetest, lagunenud viimistlusest vms. Head lihtsalt ei pildistanud, kuna nendest on niigi pilte tehtud. Jah, olukord on muidugi tõsine, seinapalgid on palju kannatada saanud, sh nii esimesed ligi vundamenti, kui ka ülemised, sest veelaud on pidanud pikaaegselt niiskust läbi laskma ja sein on stabiilselt märg, seeläbi on ka vundament kergelt roheline peaaegu terve maja ulatuses. Samuti olevat maja 70ndatest alates olnud tühi ja katus peaaegu olematu, misläbi on seinapalgid, laetalad ja ka põrandatalad väga palju kannatada saanud. See aga on kõik ületatav, kui on tahet investeerida sellesse, mis on kord olnud ja seda pidada piisavalt suureks väärtuseks, et seda edaspidigi hoida. Ja seda ma kavatsen ka teha, kuivõrd vähegi võimalusi selleks on. Palju endast targemaid inimesi on omal ajal sealt majast läbi käinud ja siit-sealt ikka kõpitsenud ja enda tehtut alles jätnud. Olgu siis talletatud see majagi algses seisukorras, kui viimistlusmaterjalid või muud tühisemad detailid ajapikku ära on hääbunud.
Restaureerimine on selles mõttes huvitav hobi ja lähenemine, et seda pole võimalik teha, kui lihtsalt psühholoogiliselt ei väärtusta kõike, mis on vana. See on kui põhimõte, mis käib ajast aega, põlvest põlve kaasas ja ega keegi tegelikult ei oska seletada, miks nii on, lihtsalt on. Ehk on aga selle eosed pärit aastatuhandete tagant, Cicerolt: Ajalugu on elu õpetaja. Mida me teeks, kui me ajalugu oleks 100% must leht?
Suur sõbrapäeva nädal, "seal hulgas sõbrapäeva soojendus, -laupäev ja päris sõbrapäev ning kõik järellisad, mida üks normaalne sõbrapäev peab tooma, raisk", on läbi.
Ma ei suuda vahel ikka uskuda, kui palju ilmselgeid vigu võib leida inimeses, aga mitte teistes, alustan pigem iseendast.
Kuidas saab vahel nii küll minna, et igapäeva argielu taha kaovad lähedased inimesed ära ning seda justkui ei märkagi. Vanaemal oli sünnipäev ja avastasin, et helistasin talle viimati millal... oligi aasta tagasi? Üsna kurb, et nii vahel juhtub, et lähedased ning tähtsad inimesed kipuvad tagaplaanile jääma, pinnale kerkivad vaid need, kes ise end pinnal hoiavad ja seetõttu ka vastukaja loomulikult leiavad. Inimesel on tihtipeale komme mitte õppida nii enda kui ka teiste vigadest ja seeläbi laiskuse täheall leida endale mugavamaid vastupanuvõimalusi. See on loomulik, see on tavaline. Aga kuivõrd palju tegelikult tähendavad need inimesed, kes on varjul, kuid samas alati olemas, paraku ei jätku alati tähelepanu nii kaugele. Mul on siiralt halb tunne, et nii on läinud. Sain aru, et põhimõttelised vastuolud pole piisavalt pädeva põhjusega, et nende järgi alati elada.
Kui selle jaoks olekski sõbrapäev, et leida üles kõik, kes on, siis poleks see siiras ja reaalne. Sõbrapäev ja veel rohkem nädal (kui keegi seda niiviisi tähistada soovib), ei tähenda minu tagasihoidliku aju järgi küll seda, et peaks nüüd kõik need inimesed kokku krabama ja pidutsema või kinkima neile midagi või saata ägedaid "sõbrataotlusi" või mis tahes asju - just nimelt asju. Asjad on ilusad, eriti kui keegi neid kingib. Kahjuks aga inimesed ei väärtusta neid niivõrd palju ja need jäävad kapi või riiuli tagaletile üsna väledalt. Nii on. Ja samal ajal vaeveldakse valudes, et pole kedagi, kes kuulaks neid või nõustaks keerulistel situatsioonidel. Kui palju süübime tegelikult sellesse, mis inimesi ühendab? Kui palju me tegelikult hoolime oma lähedastest võrreldes iseendaga?
Tegelikult aga teise kandi pealt on see ehk isegi hea, et iseendaga vahel läbi ei saa. See toob silme ette taas puudujääke endast, mis ootavad tähelepanu, tegutsemist ja hoolt. Ja kindlasti mitte otseselt negatiivses mõttes ja enesekukutamise eesmärgil. Vastupidi! Vigade leidmine peab olema tegelikult rõõmustav tegevus. Loomulikult on see tihedas ühenduses ka enesehinnanguga, aga ehk see ongi just see, mis enesehinnangut kuldsel keskteel hoiab, mis nii enda kui ka teiste jaoks kõige vastuvõtvam on. Ehk enda kallal töötamine ongi kõige parem sõbrapäeva kingitus (ebaegoistlikult öeldes) iseendale. Töö ei pea olema 8st 17ni tüütu ja kellaosuteid jälgiv tegevus. Edu on ainult võimalik saavutada positiivses keskkonnas. Ise peabki olema enda motivatsiooniks leida iseend.
Selle käigus aga teadvustan endale, et: ka väga ränkade vigade tegemine on lubatud ja vajalik, kui neid hiljem mõistetakse.
Et elu veel keerulisemaks enda jaoks nimme elada, võib seda juttu võtta ka teise kandi alt:
Mis tähtsust on kogu nendel detailidel, kui kõik üldine on igapäevaselt palju tähtsam?
Midagi pole väita selle peale. On palju vastuseta küsimusi, aga kunagi pole küsimusteta vastuseid.
Väga hästi võiks kõike seda iseloomustada aga järgmine sõbra leitud lugu:
Olen pikka aega kaalutlenud, mis oleks justkui "sobilik" siia kirjutada.
Viimaste pikkade nädalate vältel olen hakanud teatud olukordade puhul uuesti mõtisklema sõpruse, lähedaste inimeste ja nende tähtsuse üle. Tegelikult ongi tõelised sõbrad ju lähedased inimesed? Peamiselt aga seisneb üleval kõik kahel põhitalal - usaldatavus ja heatahtlikkus-suhtumine. Miks öeldakse, et ühed sõbrad tulevad ja lähevad, osad jäävad. Eks kõik ole inimeste iseloomujoonte iseärasustes ja omavahelistes klappimistes kinni, kuid üks mis kindel on see, et jäävad need, kes huvituvad ja on usaldusväärsed - rohkem polegi tarvis. Tihtipeale eeldatakse, et mingil tasemel huumorisoon või üksteise kallal sõbralik "nokkimine" või lihtsamal tasandil jutu puhumine lähendab inimesi, kuid kahjuks jätkusuutlikult igakordselt siiski mitte.
Siinkohal astub sekka ka reageerimine keerukates olukordades. Kui inimesel on rasked ajad teatud elukeerdkäikude hetkel, on sõprade, lähedaste tugi tugevalt vajatav, see on inimlik ja loogiline. Kõige tähtsam siinkohal on aga teiste inimeste reageering, mis haavatavas olukorras võib mõjuda eriti tundlikult. Inimesed peavad tihtipeale pettuma veelgi, puutudes kokku nende samade inimestega, kellega ennem võis lõbus olla. Midagi pole parata, inimesed on erinevad, sõbrad on erinevad, teemad on erinevad ja ka selleks, milleks konkreetseid inimesi vajatakse, on erinevad. Huvitav on ka see, et inimesed muutuvad alati avatumaks, sõbralikumaks, südamlikumaks ja võivad korda saata imesid, kui miskit rasket on juhtunud - miski, mis šokeerib kõiki. Ometigi ei talitata nii iga päev: kui saadakse asjast üle, on kõik taas vanaviisi, heatahtlikkus ja -soovlikkus vaheldub tihti iroonialike vaheleheidetega. Vahest naljaga, vahest mitte ja kogu mõttetöö suundub sellest arusaamiseks - kas oli iroonia või vaid mingi nali. Miks ei võiks ometigi alati olla sama heasoovlik, kui seda ollakse suuteline tegelikult tegema? Seda küsimust võiks endaltki küsida teinekord. Hämmastav, kuivõrd konfliktne võib inimene olla, erinevaid lähenemisviise, ehk tahkusid kasutades ei ole kunagi võimalik jõuda ühise kompromissini, mis on absoluutselt igas mõttes hea.
Küll on kahju sellest, et eestlaslik kadedus saab teinekord võitu sellest, et midagi heasoovlikult pakkuda. Nagu värvikas raadiokommentaargi hommikul uudiseid lugedes välja lipsas - eestlasel on eelkõige tähtis see, et teisel ei läheks paremini, kui endal, mitte see, et endal läheks paremini, kui teisel. Mis tähendab seda, et tuleb tegutseda selles suunas, et teisel kehvemini läheks, mitte, et ise edasi areneda. Ja niiviisi loobime me üksteisele kaikaid kodaraisse, lämmatades igasugust arengut (ka moraalset) igas valdkonnas. Kui kellelegi on elus vaja midagi tõestada, enda tähelepanekuid, heaksarvamisi, oskusi, siis tuleks teha seda kõigepealt endale, leides endas seesmine tasakaal ja uskugem, et tasakaalu on väljast palju suuremeelsem näha, kui midagi muud - see kiirgab kui teemant.
"Anybody can sympathise with the sufferings of a friend, but it requires a very fine nature to sympathise with a friend's success." - Oscar Wilde
"Friendship with oneself is all-important because without it one cannot be friends with anyone else in the world." - Eleanor Roosevelt
"Misfortune shows those who are not really friends." - Aristotle
