Mida annab õieti üks hobioskus?

Ma pole veel mitte kunagi kirjutanud jalgpalli mängimise hingeelust siia, kuid ometi on see 3-4 korda nädalas keskmiselt päevaplaanis alati sees ja mul on ääretult hea meel, et see nii on. Üks lihtsameelne põhjus seisneb selles, et see on mõnes mõttes kirjeldamatu. Teisalt aga avastasin juba kunagi ammu, et on olemas kaks sisuliselt sarnast aga kujult erinevat maailma:
1) väline kest, väline käitumisprotsess
2) seesmised elamused, tunded ja mõtted
Ma üritan anda võimalikult täpse kirjelduse sisikonnale. Ning alustuseks avastan ma selle, et kuivõrd tähtis on tegelikult see, et on võimalus käia tegelemas enda hobiga. Kuivõrd tähtis on omada selliseid inimesi, selliseid asukohti ja ajalisi võimalusi täiendada end oma lemmikhobialal. Kui sügavalt mõtelda, siis ma pole mitte kunagi lahkunud halva emotsiooniga väljakult. Isegi siis, kui midagi oleks väga halvasti läinud või juhtunud. ON tähtis näha positiivset ja seda eelkõige mitte sellepärast, et varjutada halb ja / või ebaõnnestumised, vaid näha positiivset selles, et iga puude pallile annab tegelikult midagi juurde, midagi, millest ei pruugi arugi saada, et nüüd oma vigadest justkui õpiks. See kirjeldamatu "oskus" areneb omasoodu.
See hobi on üldkokkuvõttes andnud tohutult palju juurde: alates oskusest, puutetundlikkusest, täpsusest lõpetades aju arendamisega, konkreetsusega, füüsilise tugevusega ja vastupidavusega. Kahtlemata on see muutnud mõttelaadi ja sundinud pingutama rohkem, kasvatanud vastutustundlikkust, koostöövõimet ja enesehinnangut. Leian, et on äärmiselt tähtis elada sellisesse asja hingega sisse, pingutada kas või pooljäärapäiselt millegi nimel, mingi õnnestumise nimel, sest tead, et see saavutuse täitmise enesetunne on lihtsalt kirjeldamatult ja annab kuhjaga motivatsiooni edasiseks tegevuseks - ikka kõrgemale, kaugemale.
Enesearendamise mõttes on spordialad üldse ühed parimad enesekujundajad. Samuti on pallimängud ka ajutreenimisemängud, sest mõte peab jooksma ääretult kiiresti, vaatamata kiirest mängutempost ette poole vudima ning ei tohi mitte kunagi kokku joosta. Alati peab olema oma visioon igale olukorrale. Teinekord tuleb sekundis langetada mitu otsust korraga ja see on äärmiselt arendav.
Ma olen seesmiselt ääretult tänulik kõigile ja kõigele, mis lasevad tegeleda sellega, mida hing ihkab ja mis arendab inimest väga mitmekülgselt. Kuldse väärtusega on see.

Peaks seda teemat pikemalt ja põhjalikumalt lahkama, sest nüansse võib ära märkida lõputult. Panen pigem hetkel siia ühe kena loo, mis just mõni hetk tagasi avastasin. Loodan, et ka loos põhineval teemal on edasiminekut. Eneserahulolu on kõige alus ja kui sellega tuleb toime, ei ole miski enam probleemiks. :)

Edasiminek

Leidsin vana hea loo jälle üles, mille sarnaseid pole juba päris pikka aega kuulanud. Ja üleüldsegi pole justkui põhjust olnud siia kirjutada. Eks oleks, aga argipäev viib tihti mõtteid mujale, sinna, mis tundub mõnes mõttes täiesti tühine ja mõttetu.
Esiteks ma olen alati pidanud enda jaoks tähtsaks mõtlemist ja mõtteid, mis viivad tulevikku ehk teisisõnu tulevikku mineku teekonna juhte. Juht peab paigas olema ja järgima kindlaid tõekspidamisi, muidu ei sünni miskit. Ent samas ei tohiks tegelikult edasimineku reaalset progressi niivõrd maha salata, mis sellest, et see pole niivõrd esmajärguline.
Teiseks oluliseks põhjuseks on "lihtsalt olemine". On tekkinud aeg, mil ma tahan tegeleda asjadega ja tunda rõõmu asjadest, millest ma üle suudan olla ning seda hulka järg-järgult suurendada, ehk teise kandi pealt vaadates leida üles see piir, mis on võimete piires, mis mitte. Igapäevased mõtted hingelisusest ja vaimsusest on asendunud palju reaalsusega, ehk töös on puunikerdusprojekte ning uued ideed juba ootavad oma aega, üks palju hoolt ja vaeva nõudev aken on tõsist uut kuube otsimas endale talveks restaureerimise näol, nipet näpet muidki tegevusi lisaks rohkele jalgpallile. Samuti suvilas tõsisemad mõtted ja lõputud tööd alates puukuuri juures mässamisest kuni elumaja enda renoveerimiseni.
Ent kõige selle kõrvalt, et ma tahan vabalt elada ja olla, rabada asjade kallal, mis mind õnnelikuks teevad ja juhtida kõike oma huvisid ja tegemisi korraga, on mul äärmiselt hea meel, et praegu on kell just pool 2 saamas ja ma mitte ei leia vaid lihtsalt võtan selle aja, et lihtsalt olla ja mõelda ja kuulata muusikat, sukelduda kuhugi, kust tagasi tulles on kell märkamatult juba poolteist tundi edasi läinud. Mul on hea meel tõdeda, et peaaegu igale asjale, millele ma mõtlen, leian ma, et tegelikult on kõik hästi. Kõik on hästi läinud. See mõtlemine tabas mind siis, kui ma sain aru, mis tähendab lasta ennast vabaks, vaba mõtlemisse, elada hetkes, sest seda hetke ei tule enam kunagi tagasi ja hiljem võid hakata kahetsema, et ei tundnud millestki õigel ajal piisavalt rõõmu. Vähemalt on, mida meenutada kuangi hiljem, midagi head, ilusat. Teoorias ei tohiks lasta millestki ennast häirida, sest elus olemine ja täisväärtuslikult elamine on juba ise piisavalt positiivne nähtus, et elada rõõmsalt. Mis ka halvasti peaks kunagi minema - sellest annab õppida, et tulevikus positiivsemalt läheks. Kui on kõik läinud seni nii, nagu on - mis hästi, mis halvasti, mida tahaks parandada, millest on kahju. Aeg ei paranda midagi kellegi eest ära, küll aga parandab aeg võimalusi parandamiseks. Ja kui elad, siis on aega, seega tuleb ka võimalusi.