Elu kalendri järgi

Kui tavaliselt on mul pakkuda suvilast tulles käputäis pilte tegemistest, siis praegu on aeg millekski muuks. Tulin ütlema vaid ühte sõnumit.
Tegelikult pidi juba ammu ära soovima, mida jõuludeks tahta - ma loodan, et ma hiljaks pole veel jäänud. Ma soovin, et inimesed võtaksid teisi inimesi enda ümber sellistena, nagu nad on. Iga inimese iseärasus rikastab neid ja teeb nad omalaadseks nähtuseks. Väärtustagem rohkem ainulaadsust, igas valdkonnas. Kuigi ma pole ehk tubli ja nii hea ja tore olnud, on mul põhjust ikkagi loota, et kunagi on kõik hästi.
Ma ei tea veel selle põhjust, miks pisiasjadest hakkab kõik hargnema suuremaks ja laiemaks. Miks pisiasjadest tekivad põhjendamatult suured mured.
Ma loodan, et järjest rohkem hakkame üksteise kõrval nägema teisi inimesi, hoolime nendest neid meeles pidades. Südamest tulevad tavaliselt mitte kohustused, vaid valikud, mida võtame endale kohustuseks.

Rahulikku jõuluaega

Jõuluaeg

Võttes kokku hetkel öeldes eilset päeva, saan ma liikuda sammukese edasi - edasi oma mõtetes. Eilne päev pole läbi minu jaoks ja see jätkub tänasega, sest magama ma ei kavatsegi minna.

Huvitav, aga tõsi on miskipärast järgmine. Iga järgnev aasta me avastame, et jõulukuu on nii kiirelt tulemas, käimas ja möödumas, et polekski just kui midagi möödunud veel suvest ja ongi uus aasta tervitused käpakaugusel. Jõuluaeg oli isegi aastaid 10 tagasi aeg, mida oodati pikisilmi juba kuid varem ja kui see käes oli, venis see iga päev advendikalendrist kommiaknaid avades tohutult aeglaselt. Kas sellise tunde põhjuseks on lapsepõlve kaugus, tänapäevane elutempo, enda huvide muutus või suurenev vanus turjal. Teinekord on kohe päris naljakas mõelda selle viimase üle... Midagi pole aga parata, jõulutunne jääb iga korraga aina väiksemaks. Osaliselt on kindlasti asi endas kinni. Kes nõuab minna kaasa kõige ümbritsevaga ja samal ajal ennast kaotada? Jõuluaeg on alati olnud puhastusaeg. Enda hingepuhastus aeg - mõtlemaks selgeks aasta jooksul segaseks jäänud mõtteid, andestamaks mõnele lähedasele, sõbrustamast ise endaga. Millal siis ometigi veel 365 päeva jooksul, kui mitte nüüd. Kahju on teinekord, et koos tehnoloogiaga arenevad ka inimesed edasi ja tihtipeale samas suunas, mis tehnikagi. Me elame ja toodame iga päev juurde veelgi rohkem tehnikat enda ümber. Ka detsembris unustame me ära, miks me üldse jõulusid tähistame - kas selleks, et endale uus tehniline vidin saada või millekski muuks. Ma jumala eest ei heida kellelegi midagi ette, tehnikamaailmaga kaasaskäik on lausa hädavajalik tänapäevases pidevalt muutuvas ühiskonnas. Kuid mõeldes, kui palju me sisseostude kõrval mõtleme eelnimetet südamlikkuse peale, avaneb üks suur ruum, mis on täis õhku, ja see vaheldub iga tuulepuhanguga.
Siinkohal tahan ma aga näiteks tuua ja tunnustada oma kooli direktori jõuluaktuse lõpukõnet. Suured tänud meeldetuletamast jõulude tegelikku tähendust. Religioon ei pea olema kooskõlas kõigi teistega. See peab olema kooskõlas eelkõige Sinu endaga. Usk endasse on üks kõige keerulisemaid usutüüpe üldse. Mõtlemaks sellele, mida oleme saavutanud, leiame tihtipeale üles oma puudujäägid. Mõtlemaks oma puudujääkidele võime tihtilugu avastada end tupikus. Vaid kaks teed koos saavad toimida selliselt, nagu on selle eesmärk - usk iseendasse.Uskudes iseenda nii füüsilistesse kui psühholoogilistesse võimetesse on võimalik saavutada midagi, millega me rahul oleme.
Ma avastasin taas täna, mis tähendab südamlikkus. Kui hea kolleeg, tore ja täiskasvanulik sõber, peab sind kooli viimasel päeval niivõrd meeles, et kingib midagi hingelähedast. Ma isegi ei tea, kuidas käituda, sest selliseid olukordi juhtub nii harva ja teisalt meeldib mulle kingitusi teha ja ma pole harjunud saama eriti. Ääretult tore on saada kingitusi, absoluutselt ükskõik milliseid. Juba inimese meelespidamine on omamoodi kingitus, mis on hingelises mõttes väärt tohutult - kas võiks öelda, et see ongi õnn? Aga veel toredam on kingitusi teha. Isetehtud kingitused on väga sügavad, kuid südamlik kinkimise moment on kõigi puhul olemas. Ja seetõttu algabki õnn pisiasjadest ning päris algusest.
Täna olen avastanud veel ühe asja: nimelt tehes seda, mis meile väga meeldib, ammutame me juurde endale uut energiat ja positiivsust endale kui ka teistele jagamiseks. Näiteks töötades ühiste eesmärkide nimel mõne sõbraga või lähedase tuttavaga.
Tahaks seda ka veel teada, kuidas Ungaris jõulud tulevad.


Ma loodan, et kõik leiavad omale sellelt pildilt enda oma üles

 

 Ma kavatsen alles siis magama minna, kui ma ei jaksa enam seda tänast väga mitmekülgset ja erinevaid meeleolusid täis päeva pikemaks venitada.

Motiveerituse lahkamine osa 3

Üritan üle pika aja edasi minna oma üsnagi suure ja keerulise teemaga. Mis sellest, et mul on kui kavana punktid välja kirjutatud, millest see kõik koosnema peaks, on seda postitust ikka ja alati nii keeruline siia teha. Ehk mõtlen asja ise endale keerulisemaks?
Ma panin eelmises selleteemalises postituses üles video, mida taaskord Pealtnägijast näha sain. Tegelikult on Pealtnägija saade aga osutunud niivõrd põhjalikuks, erakordseks, et avastan end üha rohkem lives vaatamas seda. Sinna satuvad persoonid, keda mujalt näha ei saa. Iga teema on seal mõtlemapanev või päevakajaline. Panen selle igaks juhuks veelkord üles:

Konstantin Vassiljev Pealtnägijas

Miks ma pidasin tähtsaks seda siia lisada, seisneb aga järgmises.
Üldjoontes arvatakse alati nii, et sportlased on tihtipeale sellised, kes vaimsete teemadega väga palju ei tegele ja tegelevad millegagi, mis on pealtnäha väga lihtne. Ei saa öelda, et jalgpall oleks lihtne mängija. Sama eeldus võib olla ka näiteks müüriladujate puhul - et no kus siis ikka areneda on. Olgem ausad, asi seisneb ju eesmärkides. Areneda on tohutult, mitte kunagi ei saavutata peaaegu seda, et kõik oleks perfektne - esimesel juhul kõige täiuslikum (mis moodi see välja näeb?) ajumäng ja jalatöö jalgpallis ja teisel juhul millimeetri pealt täpselt kõik ja loodis ka. Perfektset pole olemas, on võimalik sinna lähedale püüelda või teisalt sättida sõnale vähe leevendatum mõiste.
Teiseks, mis Konstantin Vassiljevi puhul torkab otseselt silma:

• ta pole mitte ainult professionaalse jalatööga jalgpallur, vaid omab ka tohutut ajupotentsiaali
• on lõpetanud koolid supertulemustega
• mitte ainult õppimisvõimeline, vaid võtab endale moraalse kohustuse, et olla kohalikus keskkonnas tunnustatud
• sportlik viha
• tugevatest sihtidest tulenev motiveeritus
• tahe hoida tagasihoidlikku profiili

 Sportlane olla pole kerge - see eeldab tegelikult tohutut ajupotentsiaali, et jõuda tippu. Ja seda mitte ainult enda motiveerimise vallas, vaid ka arusaamist probleemidest, nõrkadest külgedest ja tahe nende kallal lõputut tööd, perfektsuse tahe, paljude olukordade lugemine tohutu kiirusega, samas ka inimeste tundmine.
Mis seal salata, tavaliselt on nii, et inimesed, kes on vähemalt noorena spordiga rohkem tegelenud, on ka tulevikus konkreetsemad, aktiivsemad, kindlamad, on omandanud sportliku viha effekti. (See pole mitte fakt, aga peab paljudel juhtudel paika ja sellega ma ei taha välistada, et ebasportlikematel inimestel neid omadusi pole). Sportlikul vihal on väga omapärane effekt. See on kui mitte millestki sündinud motiveeritus, baseerub enamasti selles, et sporti tehakse suuresti selle pärast, et tahetakse võita, olla parem kui teine ja seda peaaegu igas võimalikus olukorras. See kasvab enamasti süües nagu isugi. Võiduisu on geniaalne isu, sest liikumapaneva jõu preemiaks on eeskätt enesetunne või mõni muu tunnustusmedal / karikas. Pisemate olukordade puhul siiski enesetunne. Seni kuniks enda ego muidugi liiga kõrgele ei kasva, on sel vaid fenomenaalselt positiivsed ilmingud.
Sellise tunde saavutamiseks on vaja aga psühholoogiat. Ei pea jooksma suure rahakotiga psühholoogi juurde, seda saab endas ISE tekitada. Psühholoogia all mõtlen ma eelkõige vaba mõtlemisstiili. Stampmõtlemine, ehk stiil, mis radapidi me iga päev liigume, ei jõua me oma rajast välja vaid kõnnime seda aga järjest sügavamale. Muidugi on tähtis jõuda enda rajal sügavale ja olla see, kes olla tahad ning kinnistada seda endale iga päev. Kuid elu on täis ootamatusi ja iga üks õpib siis, kui ta tegelikult seda teha tahab (alati). Sestap ongi tähtis leida endale see õige rada kätte, midapidi kõndima hakata. Luua see endameelest ideaalne isiksus (mitte perfektne, vaid "unistuste" isiksus, milline tahad olla) ning hakata järgima seda kava.
JÄRJEKINDLUS on võtmesõna. Seda tasub alati endaga meeles pidada, vähemalt kunagi väiksena ma sain aru sellest - poolikud asjad on tühised asjad. Kõik, mis on jäänud pooleli, ei oma mitte mingisugust väärtust ja kui neid hinnata samamoodi, kui tegemata jätmist, siis see tekitab sportlikku viha enda vastu - "Kuidas ma siis ei saa ometigi?" ning see võikski olla liikumapaneva jõu üheks VÄGA tähtsaks alustalaks.
Seekord siis nii. See saaga pole veel lõppenud ja ma soovin veel millalgi leida aega, et leida välja külgi selles teemas, mida on peaaegu, et kohustuslik mul siia märkida. Ma ei annaks seda endale andeks, kui see teema jääks poolikuks.

Järjepidevuseni!
Leidsin enda kombele panna iga postituse lõppu muusikat asjakohase seletuse - kes meist suudaks elada ilma muusikata - heliharmoonia tekitab emotsioone, mida kaudu võime oma järgmisi tegevusi alateadlikult suunata.
Tänane loovalik ei pärine minult ja see tundub palju parem, kui enda valik :):

Motiveerituse lahkamise idee nr x

Mul lihtsalt pole aega, et läbi mõelda seda, mida ma siia kirjutan, kuid algallikaid ikka on. Ma kirjutan põhjalikumaid postitusi teinekord mitu tundi ja eelkõige vajab see sobivat lainet, mida iga hetk ei teki. Samuti tahan oma motiveerituse teemas kasutada alljärgnevat klippi inimesest, kes on fenomenaalne mitmeti - ajus, südames ja jalgades. Ma pole veel kunagi tundnud ühtegi sellist inimest.

Konstantin Vassiljev Pealtnägijas