Jõuluaeg

Võttes kokku hetkel öeldes eilset päeva, saan ma liikuda sammukese edasi - edasi oma mõtetes. Eilne päev pole läbi minu jaoks ja see jätkub tänasega, sest magama ma ei kavatsegi minna.

Huvitav, aga tõsi on miskipärast järgmine. Iga järgnev aasta me avastame, et jõulukuu on nii kiirelt tulemas, käimas ja möödumas, et polekski just kui midagi möödunud veel suvest ja ongi uus aasta tervitused käpakaugusel. Jõuluaeg oli isegi aastaid 10 tagasi aeg, mida oodati pikisilmi juba kuid varem ja kui see käes oli, venis see iga päev advendikalendrist kommiaknaid avades tohutult aeglaselt. Kas sellise tunde põhjuseks on lapsepõlve kaugus, tänapäevane elutempo, enda huvide muutus või suurenev vanus turjal. Teinekord on kohe päris naljakas mõelda selle viimase üle... Midagi pole aga parata, jõulutunne jääb iga korraga aina väiksemaks. Osaliselt on kindlasti asi endas kinni. Kes nõuab minna kaasa kõige ümbritsevaga ja samal ajal ennast kaotada? Jõuluaeg on alati olnud puhastusaeg. Enda hingepuhastus aeg - mõtlemaks selgeks aasta jooksul segaseks jäänud mõtteid, andestamaks mõnele lähedasele, sõbrustamast ise endaga. Millal siis ometigi veel 365 päeva jooksul, kui mitte nüüd. Kahju on teinekord, et koos tehnoloogiaga arenevad ka inimesed edasi ja tihtipeale samas suunas, mis tehnikagi. Me elame ja toodame iga päev juurde veelgi rohkem tehnikat enda ümber. Ka detsembris unustame me ära, miks me üldse jõulusid tähistame - kas selleks, et endale uus tehniline vidin saada või millekski muuks. Ma jumala eest ei heida kellelegi midagi ette, tehnikamaailmaga kaasaskäik on lausa hädavajalik tänapäevases pidevalt muutuvas ühiskonnas. Kuid mõeldes, kui palju me sisseostude kõrval mõtleme eelnimetet südamlikkuse peale, avaneb üks suur ruum, mis on täis õhku, ja see vaheldub iga tuulepuhanguga.
Siinkohal tahan ma aga näiteks tuua ja tunnustada oma kooli direktori jõuluaktuse lõpukõnet. Suured tänud meeldetuletamast jõulude tegelikku tähendust. Religioon ei pea olema kooskõlas kõigi teistega. See peab olema kooskõlas eelkõige Sinu endaga. Usk endasse on üks kõige keerulisemaid usutüüpe üldse. Mõtlemaks sellele, mida oleme saavutanud, leiame tihtipeale üles oma puudujäägid. Mõtlemaks oma puudujääkidele võime tihtilugu avastada end tupikus. Vaid kaks teed koos saavad toimida selliselt, nagu on selle eesmärk - usk iseendasse.Uskudes iseenda nii füüsilistesse kui psühholoogilistesse võimetesse on võimalik saavutada midagi, millega me rahul oleme.
Ma avastasin taas täna, mis tähendab südamlikkus. Kui hea kolleeg, tore ja täiskasvanulik sõber, peab sind kooli viimasel päeval niivõrd meeles, et kingib midagi hingelähedast. Ma isegi ei tea, kuidas käituda, sest selliseid olukordi juhtub nii harva ja teisalt meeldib mulle kingitusi teha ja ma pole harjunud saama eriti. Ääretult tore on saada kingitusi, absoluutselt ükskõik milliseid. Juba inimese meelespidamine on omamoodi kingitus, mis on hingelises mõttes väärt tohutult - kas võiks öelda, et see ongi õnn? Aga veel toredam on kingitusi teha. Isetehtud kingitused on väga sügavad, kuid südamlik kinkimise moment on kõigi puhul olemas. Ja seetõttu algabki õnn pisiasjadest ning päris algusest.
Täna olen avastanud veel ühe asja: nimelt tehes seda, mis meile väga meeldib, ammutame me juurde endale uut energiat ja positiivsust endale kui ka teistele jagamiseks. Näiteks töötades ühiste eesmärkide nimel mõne sõbraga või lähedase tuttavaga.
Tahaks seda ka veel teada, kuidas Ungaris jõulud tulevad.


Ma loodan, et kõik leiavad omale sellelt pildilt enda oma üles

 

 Ma kavatsen alles siis magama minna, kui ma ei jaksa enam seda tänast väga mitmekülgset ja erinevaid meeleolusid täis päeva pikemaks venitada.