Motiveerituse lahkamine osa 3

Üritan üle pika aja edasi minna oma üsnagi suure ja keerulise teemaga. Mis sellest, et mul on kui kavana punktid välja kirjutatud, millest see kõik koosnema peaks, on seda postitust ikka ja alati nii keeruline siia teha. Ehk mõtlen asja ise endale keerulisemaks?
Ma panin eelmises selleteemalises postituses üles video, mida taaskord Pealtnägijast näha sain. Tegelikult on Pealtnägija saade aga osutunud niivõrd põhjalikuks, erakordseks, et avastan end üha rohkem lives vaatamas seda. Sinna satuvad persoonid, keda mujalt näha ei saa. Iga teema on seal mõtlemapanev või päevakajaline. Panen selle igaks juhuks veelkord üles:

Konstantin Vassiljev Pealtnägijas

Miks ma pidasin tähtsaks seda siia lisada, seisneb aga järgmises.
Üldjoontes arvatakse alati nii, et sportlased on tihtipeale sellised, kes vaimsete teemadega väga palju ei tegele ja tegelevad millegagi, mis on pealtnäha väga lihtne. Ei saa öelda, et jalgpall oleks lihtne mängija. Sama eeldus võib olla ka näiteks müüriladujate puhul - et no kus siis ikka areneda on. Olgem ausad, asi seisneb ju eesmärkides. Areneda on tohutult, mitte kunagi ei saavutata peaaegu seda, et kõik oleks perfektne - esimesel juhul kõige täiuslikum (mis moodi see välja näeb?) ajumäng ja jalatöö jalgpallis ja teisel juhul millimeetri pealt täpselt kõik ja loodis ka. Perfektset pole olemas, on võimalik sinna lähedale püüelda või teisalt sättida sõnale vähe leevendatum mõiste.
Teiseks, mis Konstantin Vassiljevi puhul torkab otseselt silma:

• ta pole mitte ainult professionaalse jalatööga jalgpallur, vaid omab ka tohutut ajupotentsiaali
• on lõpetanud koolid supertulemustega
• mitte ainult õppimisvõimeline, vaid võtab endale moraalse kohustuse, et olla kohalikus keskkonnas tunnustatud
• sportlik viha
• tugevatest sihtidest tulenev motiveeritus
• tahe hoida tagasihoidlikku profiili

 Sportlane olla pole kerge - see eeldab tegelikult tohutut ajupotentsiaali, et jõuda tippu. Ja seda mitte ainult enda motiveerimise vallas, vaid ka arusaamist probleemidest, nõrkadest külgedest ja tahe nende kallal lõputut tööd, perfektsuse tahe, paljude olukordade lugemine tohutu kiirusega, samas ka inimeste tundmine.
Mis seal salata, tavaliselt on nii, et inimesed, kes on vähemalt noorena spordiga rohkem tegelenud, on ka tulevikus konkreetsemad, aktiivsemad, kindlamad, on omandanud sportliku viha effekti. (See pole mitte fakt, aga peab paljudel juhtudel paika ja sellega ma ei taha välistada, et ebasportlikematel inimestel neid omadusi pole). Sportlikul vihal on väga omapärane effekt. See on kui mitte millestki sündinud motiveeritus, baseerub enamasti selles, et sporti tehakse suuresti selle pärast, et tahetakse võita, olla parem kui teine ja seda peaaegu igas võimalikus olukorras. See kasvab enamasti süües nagu isugi. Võiduisu on geniaalne isu, sest liikumapaneva jõu preemiaks on eeskätt enesetunne või mõni muu tunnustusmedal / karikas. Pisemate olukordade puhul siiski enesetunne. Seni kuniks enda ego muidugi liiga kõrgele ei kasva, on sel vaid fenomenaalselt positiivsed ilmingud.
Sellise tunde saavutamiseks on vaja aga psühholoogiat. Ei pea jooksma suure rahakotiga psühholoogi juurde, seda saab endas ISE tekitada. Psühholoogia all mõtlen ma eelkõige vaba mõtlemisstiili. Stampmõtlemine, ehk stiil, mis radapidi me iga päev liigume, ei jõua me oma rajast välja vaid kõnnime seda aga järjest sügavamale. Muidugi on tähtis jõuda enda rajal sügavale ja olla see, kes olla tahad ning kinnistada seda endale iga päev. Kuid elu on täis ootamatusi ja iga üks õpib siis, kui ta tegelikult seda teha tahab (alati). Sestap ongi tähtis leida endale see õige rada kätte, midapidi kõndima hakata. Luua see endameelest ideaalne isiksus (mitte perfektne, vaid "unistuste" isiksus, milline tahad olla) ning hakata järgima seda kava.
JÄRJEKINDLUS on võtmesõna. Seda tasub alati endaga meeles pidada, vähemalt kunagi väiksena ma sain aru sellest - poolikud asjad on tühised asjad. Kõik, mis on jäänud pooleli, ei oma mitte mingisugust väärtust ja kui neid hinnata samamoodi, kui tegemata jätmist, siis see tekitab sportlikku viha enda vastu - "Kuidas ma siis ei saa ometigi?" ning see võikski olla liikumapaneva jõu üheks VÄGA tähtsaks alustalaks.
Seekord siis nii. See saaga pole veel lõppenud ja ma soovin veel millalgi leida aega, et leida välja külgi selles teemas, mida on peaaegu, et kohustuslik mul siia märkida. Ma ei annaks seda endale andeks, kui see teema jääks poolikuks.

Järjepidevuseni!
Leidsin enda kombele panna iga postituse lõppu muusikat asjakohase seletuse - kes meist suudaks elada ilma muusikata - heliharmoonia tekitab emotsioone, mida kaudu võime oma järgmisi tegevusi alateadlikult suunata.
Tänane loovalik ei pärine minult ja see tundub palju parem, kui enda valik :):