Ma pole veel mitte kunagi kirjutanud jalgpalli mängimise hingeelust siia, kuid ometi on see 3-4 korda nädalas keskmiselt päevaplaanis alati sees ja mul on ääretult hea meel, et see nii on. Üks lihtsameelne põhjus seisneb selles, et see on mõnes mõttes kirjeldamatu. Teisalt aga avastasin juba kunagi ammu, et on olemas kaks sisuliselt sarnast aga kujult erinevat maailma:
1) väline kest, väline käitumisprotsess
2) seesmised elamused, tunded ja mõtted
Ma üritan anda võimalikult täpse kirjelduse sisikonnale. Ning alustuseks avastan ma selle, et kuivõrd tähtis on tegelikult see, et on võimalus käia tegelemas enda hobiga. Kuivõrd tähtis on omada selliseid inimesi, selliseid asukohti ja ajalisi võimalusi täiendada end oma lemmikhobialal. Kui sügavalt mõtelda, siis ma pole mitte kunagi lahkunud halva emotsiooniga väljakult. Isegi siis, kui midagi oleks väga halvasti läinud või juhtunud. ON tähtis näha positiivset ja seda eelkõige mitte sellepärast, et varjutada halb ja / või ebaõnnestumised, vaid näha positiivset selles, et iga puude pallile annab tegelikult midagi juurde, midagi, millest ei pruugi arugi saada, et nüüd oma vigadest justkui õpiks. See kirjeldamatu "oskus" areneb omasoodu.
See hobi on üldkokkuvõttes andnud tohutult palju juurde: alates oskusest, puutetundlikkusest, täpsusest lõpetades aju arendamisega, konkreetsusega, füüsilise tugevusega ja vastupidavusega. Kahtlemata on see muutnud mõttelaadi ja sundinud pingutama rohkem, kasvatanud vastutustundlikkust, koostöövõimet ja enesehinnangut. Leian, et on äärmiselt tähtis elada sellisesse asja hingega sisse, pingutada kas või pooljäärapäiselt millegi nimel, mingi õnnestumise nimel, sest tead, et see saavutuse täitmise enesetunne on lihtsalt kirjeldamatult ja annab kuhjaga motivatsiooni edasiseks tegevuseks - ikka kõrgemale, kaugemale.
Enesearendamise mõttes on spordialad üldse ühed parimad enesekujundajad. Samuti on pallimängud ka ajutreenimisemängud, sest mõte peab jooksma ääretult kiiresti, vaatamata kiirest mängutempost ette poole vudima ning ei tohi mitte kunagi kokku joosta. Alati peab olema oma visioon igale olukorrale. Teinekord tuleb sekundis langetada mitu otsust korraga ja see on äärmiselt arendav.
Ma olen seesmiselt ääretult tänulik kõigile ja kõigele, mis lasevad tegeleda sellega, mida hing ihkab ja mis arendab inimest väga mitmekülgselt. Kuldse väärtusega on see.
Peaks seda teemat pikemalt ja põhjalikumalt lahkama, sest nüansse võib ära märkida lõputult. Panen pigem hetkel siia ühe kena loo, mis just mõni hetk tagasi avastasin. Loodan, et ka loos põhineval teemal on edasiminekut. Eneserahulolu on kõige alus ja kui sellega tuleb toime, ei ole miski enam probleemiks. :)
No comments:
Post a Comment