Raskelt alanud, kuid kokkuvõttes väga edukalt lõppenud ettevõtmine. Enne laupäevast päeva mõtlesin, et sinna külma ja 40cm lume sisse sumpama minna pole küll kõige tervist säästvem idee, iseäranis, kui ma palaviku ääre peal istusin. Nagu eeldatud, et saan lõputöö jaoks pilte teha, siis tõepoolest õnneks sai ka nii kaugele jõutud. Uskumatult tervislik võib olla tegelikult füüsilise töö, ehk siis hulgalise lumekühveldamise ja liikumisega enda soojendamine ja kõigele lisaks veel värske õhk ning vaikus. Juba värske õhu sisse ahmimise tunne oli väärt seda, et köha ja kinnise nohuga sinna mässama minna. Hingerahustuseks kulutatud penne ei tohi küll kunagi kahetseda. Tänuväärseks abiliseks osutus ka lähim naabri-loodustädi, kes ei peljanud ka meie õue rõõmsasti lahti kühveldada. Uskumatu jõu annab kõik see kokku - teistest inimestest inspireeritud motivatsioon (ehk imelik oleks vähem enda õue kühveldada, kui seda keegi teine teeb), looduse, erakordselt värske õhk, veebruari kohta suhteliselt soe talvepäev ning vaikus. Jälle üle mitme kuu olla seal looduse sees, kus "külmkapi sisule orienteeritud küsimused" vahetuvad küsimusteks "kas on veel vaja kühveldada, et soe oleks olla" ja see ei ole mitte pelgalt piltlik ja ülepakutud näide, vaid tõepoolest nii ongi. Pole motivatsiooniküsimusi, pole tühja-tähja üle arutlemist, on ellujäämine ja seda kindlasti positiivses mõttes - ehk olla ülekantud tähenduses üle põlvini lumest ja seeläbi midagi kasulikku väikese ajaga ära teha. Hea oli tõdeda, et kõik oli korras, miskit polnud vahepeal katki läinud. Tegelikult tuleks sellistest asjadest rohkem rõõmu tunda, muidu me harjumegi liiga ära igapäevaste kordaminekutega, kuhu sisse satuvad tihtipeale ka moraali alandavad tagasilöögid. Edasilöögid on ju õnnestumised, mida me tähelegi ei pane.
Mitte rohkem, kui 10 minutiga oli maja vundamendi ümbert kühveldatud, väike tee ka majani ja pildistamine võis alata. Laupäevane saak oli ca 210 pilti majast ja just pigem kehvematest konstruktsiooniliidetest, lagunenud viimistlusest vms. Head lihtsalt ei pildistanud, kuna nendest on niigi pilte tehtud. Jah, olukord on muidugi tõsine, seinapalgid on palju kannatada saanud, sh nii esimesed ligi vundamenti, kui ka ülemised, sest veelaud on pidanud pikaaegselt niiskust läbi laskma ja sein on stabiilselt märg, seeläbi on ka vundament kergelt roheline peaaegu terve maja ulatuses. Samuti olevat maja 70ndatest alates olnud tühi ja katus peaaegu olematu, misläbi on seinapalgid, laetalad ja ka põrandatalad väga palju kannatada saanud. See aga on kõik ületatav, kui on tahet investeerida sellesse, mis on kord olnud ja seda pidada piisavalt suureks väärtuseks, et seda edaspidigi hoida. Ja seda ma kavatsen ka teha, kuivõrd vähegi võimalusi selleks on. Palju endast targemaid inimesi on omal ajal sealt majast läbi käinud ja siit-sealt ikka kõpitsenud ja enda tehtut alles jätnud. Olgu siis talletatud see majagi algses seisukorras, kui viimistlusmaterjalid või muud tühisemad detailid ajapikku ära on hääbunud.
Restaureerimine on selles mõttes huvitav hobi ja lähenemine, et seda pole võimalik teha, kui lihtsalt psühholoogiliselt ei väärtusta kõike, mis on vana. See on kui põhimõte, mis käib ajast aega, põlvest põlve kaasas ja ega keegi tegelikult ei oska seletada, miks nii on, lihtsalt on. Ehk on aga selle eosed pärit aastatuhandete tagant, Cicerolt: Ajalugu on elu õpetaja. Mida me teeks, kui me ajalugu oleks 100% must leht?
No comments:
Post a Comment