Või tulebki asjadest hakatagi siis järjekorras otse rääkima? Ma olen väsinud kõigest sellest, mida peab varjama, mida peab jätma rääkimata, mida peab enda sisse koguma selleks, et kedagi säästa. Aga kes mind säästab? Mul on kõrini olemast see, kes asju endasse võtab ja ise kõigega hakkama peab saama. Asi ei ole üldsegi selles, et peaks ennast kuidagi muutma või tahaks olla keegi teine - olen see, kelleks olen ISE ennast mõtelnud ja nii ongi kõige õigem. Tundub, et siiski on liiga palju rääkimata asju ja ma ei tea, millal toimub järgmine vulkaanipurse, kus ma hakkan kõigile otse välja ütlema miskit. Kui siiski sunnitakse juba rääkima kaudselt konkreetsetest asjadest, siis ilmselt tuleb otse hakata arvamusi välja avaldama, toogu see siis kellelegi kaasa mis tahes. Elu, mis on ümber, on liiga käest ära.
No comments:
Post a Comment