Meelsasti meeldib meile ütelda, et "tunnen end hästi" just siis, kui on hetkel midagi head juhtunud või kui lihtsalt pole muresid. Armastan ütelda seda eelkõige siis, kui olen värskelt tulnud enamasti jalkast (sest see lihtsalt annab iseenesest kuidagi teotahte ja tegutsemiskiiruse, ükskõik mis moodi seekord läks). Ja siis peale pesu istuda arvuti ette mõne näksiga, max feeling. Sellest jagub isegi kauemaks, kui 6h, nagu praegu.
Kõige parema emotsionaalse tunde tekitab see, kui oled midagi tänase päevaga ära teinud, ükskõik mida siis, kas või see, kui päeva eesmärk oli olla positiivne.
Tegelikult tahtsin ma imekombel jõuda kuidagi sinnani, et inimene tunneb end kõige paremini siis, kui ta on seesmiselt endaga rahul, igas mõttes. Ei ole vahet, mitu viga on küljes või mis välisteguritest hetkel painab. Iseenda armastamine on lõviosa teest enda leidlikkusele.
Nii mõnedki inimesed on küsinud tegelikult minu käest, mis moodi on võimalik ennast motiveerida tegelema asjadega, mille vastu on kadunud usk, lootus või huvi. Iseenda motiveerimine on probably üks raskemaid ülesandeid, mille käes paljud vaevlevad, eriti veel, kui sellega üksi toime tulla. Endasse sisenemine ja muuta enda mõttemaailma ISE on üks kõige veidramalt kõlavaid lauseid - umbes nagu robot oleks, kelle juhtkilpi üritatakse siseneda. Esiteks peaks olema selge, kas TEGELIKULT tahetakse seda, mida üteldakse - "tahaks seda või toda". Üks kõige tähtsamaid eelduseid on näha rõõmu ja positiivsust väikestes asjades. Väikestest asjadest koosnevad suured ja tegeledes väikeste probleemidega jõutakse suurteni (kui vahepeal ära ei väsita). Kui üks päev avastame, et kui me selle killukese kuskil nurgas ära parandame, on see asi korras, tehtud: ilus on vaadata valmistööd. Kuradima hea tunne on üle asjadest, mis on tükk aega vaevanud ja nüüd on see korras. Kui seda TEGELIKULT ka taheti, siis edasi läheb kõik juba paremaks. Väikesed õnnestumised hakkavad toitma suuri. Kas me tahame endast üle olla, ennast ISE VALITSEDA, enda emotsioonide üle otsustada?
Teinekord pakuvad teised inimesed mulle midagi sellist, mille peale ise ei tule, ent samas on sellest õppida ja see on omamoodi huvitav. Inimesed jagavad tasuta kulda, tuleb vaid aru saada, et see on ehe.
Vahel on mul kuidagi positiivselt rumal tunne olla, kui üks targem inimene on mõne lausega koondanud ära sulaselge tõe - mille järgi talitame alateadlikult, ilma, et see läbiks meie mõtteid ja kaalutlusoskust - instinktidest. See tunne, kui jääd mõtlema millegi peale ja avastad, et kõik kinnitavad seda fakti. Kas me tõesti elame niivõrd instinktide peal ja on väga palju olukordi, mille üle me ei mõtlegi üldse? Nii tavaliselt on, nii tehakse, ju on nii normaalne.
- kui ta mind ei taha, küllap siis pole see suhe talle kasulik, küllap on tal minust paremaid võtta ja järelikult peab ta minust parem olema, seega tasub mul teda tahta.
- kui ta mind väga tahab, järelikult on talle see suhe väga kasulik ja mina olen temast palju parem, seega võiksin ma ka parema partneri saada ja mul ei tasu teda tahta.
Kusjuures pole mitte ainult suhetes nii, vaid väga paljude valikutega meie elus samuti. Või on see eestlaslikus "ärapanemises" kinni?
Kui ta seda ei soovitanud, siis ju on see millegipärast tegelikult niikuinii parem ja mul tasub tolle kasuks otsustada.
Kui ta seda väga soovitas, ju on seal mingi kala sees ja tahtis mulle niisama miskit peale määrida, seega ei tasu mul selle õnge minna.
Ja oi kui palju neid instinkte veel on :). Mitte, et nendega peaks kohe midagi ette võtma, aga naljakas on tõdeda teatud omal moel kummalisi fakte, mida keegi väga päevavalgele ei huvitu tooma.
Elu on veel kummalisem, kui ma kunagi väiksena arvasin seda olevat.
No comments:
Post a Comment