Way I'm Feeling

Enne Szentendre festivali ametlikku lõppu sai seal ka ära käidud. Leidsin, et kõige parem heli, mida ma seal kuulsin, olid trummid. Mitte niivõrd sellepärast, et nad meenutasid mulle Brasiilia sambajalgpallilikku rütmi, aga need drum beat'id olid lihtsalt nii tähendusrikkad, ühenduses üksteisega ja moodustasid sügava terviku. Ainult nii on võimalik muusikast aru saada, kui haldad seda terviklikult, elad sellesse seesmiselt sisse. Tahaks seda veel kuulata. Ja mõni aeg peale seda tuli mingi sügava bassiga igav lugu, mis mind sealt kiiremas korras ära ajas.
Ma poleks arvanudki, kui hea võib olla jalutada nii kaua, et isegi minu kui pikastaazhilise jalgpallifanaatiku jalad hakkavad makaroniks muutuma ja lisaks lähevad veel sama valusaks ja kuumaks, nagu pipar, mida jagati Guljašši kõrvale. Hea on olla siin, mis sellest, et ma pole päris nende inimeste lähedal, kellest hoolin. Ikkagi on nii hea olla siin ja praegu, hetkes ja sellele hetkele järgnevas hetkes, siin kohas, kus ma praegu viibin ja nende võõraste inimeste kõrval, kui ma näen, kui siirad nad tegelikult on. Mu süda hakkab jälle üheks suureks armsaks tervikuks saama. Tahaks kallistada praegu kedagi, keda ma ei tunne, sest ma tean, et ta saab aru, mis see tähendab.

 Vaid see on tähtis, mis sinu sügavustes toimub.