Ungaris

Tähe langemisega lõppes neljapäevane päev fotoajaloos ja see oli muidugi kompositsiooniliselt kõige parem pilt juba. Kvaliteet räägib enda eest. Ma polegi päris kindel, mida see tooma peaks, aga midagi ehk siiski? Ja ega see olegi nagu horoskoop, et kui loetakse läbi, siis hakatakse uskuma seda, mis seal kirjas oli ja oodatakse pikka silmi seda. Kõik head asjad tulevad üldiselt siis, kui neid kõige vähem oodata, seega pole mõtet oodata midagi.
Üks filosoofia tabas mind tegelikult õhtul juba, kui me toakaaslasega hakkasime arutlema inimeste põhjalikkuse üle. Vahel on kuidagi mõistmatu kuulda pooltundmatult inimestelt sellist juttu, mis tegelikult ei tähenda justkui mitte midagi. Ja siis ma lõpuks veendusin ikkagi, et on olemas kaks erinevat ideoloogiat - jutustamine jutu pärast ja jutustamine mõtete ja tunnete tõttu. Ma ei tea, miks mind vahel tohutult häirib see, ent siiski ma suudan tolerantselt sellesse suhtuda. Vaikus on midagi enneolematult ilusat, mida kõik tahavad ära rikkuda, et oma maailmaga sisse sõita. Milleks ometigi?
Täna ma leidsin, et tõeliselt hingega inimesed on "restaureerija-mõtlemisega". Inimesed, kes hindavad eelkõiige seda, mida tehti vanasti ja alles siis kujundavad SELLEST lähtuvalt oma maailmapildi. Ungari vabaõhumuuseumi eestvedajatega on see jutuks tulnud, et sellisesse töökohta sobivad inimesed, kes on tõeliselt hingega selle kallal - kuidas vanasti käis. See peab tegelikult täiesti paika, et inimesed on tänapäeval võõrdunud palju vanadest traditsioonidest ja hoiakutest. Ja sellel on ka ühine vastus: peale on kasvanud inimpõlvkond, kes pole näinud sõda. Mitte, et see oleks vajaik, aga see on lihtsalt üldistav fraas. Peale on kasvanud inimpõlvkond, kes paljuski ei aima ega taha aimata, mis tähendab olla tõeliselt kehvas olukorras. Alati vaeveldakse välja erinevatest olukordadest, kuigi palju leebemagi korral ollakse psüühiliselt maadligi surutud. Inimesed ei tea, mis tähendab olla tõeliselt näljas, tõeliselt väsinud millestki, tõesti peaaegu surnud, aga tegelikult täiesti elus ja hingeliselt terve. Tõelised esinvanemate hindajad teavad, mis on hindamist väärt, mis mitte. See, et inimesed olid vastupidavamad, on vägagi hindamist väärt. Väga kahju on sellest, et sellised elufilosoofid hakavad aina välja surema, kes mõtlevad enda jaoks välja selle kõige olulisema, pannes kokku esivanemate väärtushinnangud, reaalse elu ja oma nägemuse ja moodustavad siis hübriidse edasiliikumise nägemuse, mis tegelikult viib ühiskonda produktiivseimalt edasi. See on alati paika pidanud, et tõeline teotahe tekib inimesel kabuhirmus millegi ees.
Olen kuulnud ütlust, et enda mõõdukas armastamine on parim variant enda teostuseks. Samas unustatakse tihti enda ego kõrvalt ära väga olulised inimesed või miski muu, mis on sisimas tegelikult KÕIGE-KÕIGE tähtsam. Hingelisus ei saa sündida lihtsalt meeldimisest. Hingelisus sünnib tõelisest armastusest, tõelistest tunnetest enda JA endale kõige tähtsamate inimeste ning enda emotsioonide vastu. Ma tõepoolest armastan neid, ilma, et ma peaksin seda korrutama või üle puhuma.
Ma pole juba tükk aega saanud kogeda midagi tõeliselt teotahtelist, mis tuleb otse südamest, mis on siiram, kui miski muu ja keegi ei küsi selle pealt tagasi midagi.

Ma tundsin seda täna, Ungaris. Mul poleks kunagi olnud nii hea meel, kui praegu, kui ma polnuks siin. Mõistmatuks jääb isegi, kuidas saab ühiskond nii palju mõjuda teistele, et ühel maal on inimesed ühesuguse massiga ja teisel pool teistsuguse massiga ja mitte keegi pole kedagi õpetanud, kuidas elada.
Ma tahaks olla igavesti ühiskonnas, mis vastab minu omaga. Ikka hakkad asjadest just siis rohkem mõtlema, kui konkreetne olukord seda soosib. Ja sellest võiks vist lõputult rääkida.

Miks ma sellest tegelikult räägin, on ehk see, et olles Ungaris, Szentendres nüüd palju ringi käinud, sain ma teada, mis tähendab tõeline iha, tõeline pühendumus ja millegi armastamine. Tõelisuse kadumine on üks kõige suuremaid muresid tekitavaid allikaid üldse. Kui ma varem kujutasin seda ideoloogiliselt ette ja uskusin millessegi, mida ma tegelikult polnud kogenud, kuid mõelnud, et nii oleks kõige õigem. Sain teada, et selline mõtteviis ongi just kõige produktiivsem, kõige siiram, kõige hoolivam eelkäijate, lähedaste suhtes ja kõige tõelisem. Arusaamine on pool võitu.

Kui minu käest küsitakse, et noh, kuidas siis ikka on Ungaris. Ma ei oska midagi vastata neile, tõesti. Ei ole olemas vastust tooretele küsimustele, on olemas huvitavad küsimused kuldpruuniks küpsenud küsimustele. Kõige tähtsam on see, et on muutunud midagi, maailmapildi suhtes. Iga väike kild - olgu ta siis krohvimisetehnika või mõni muu tähelepanek elust, on tee lõppematule täiuslikkusele. Iga kild elus on sama tähti, kui iga teine. Iseloom on see, mis teeb sellest järeldusi.

ja nii... Kui kell pool 1 tuleb mind sõbralik vanem habemikhärra tervitama ja üritab kõigest südamest selgeks teha mingit moodi, et ma tule ära kustutaks magama minnes on piisav, et sellest saada jõudu edasi liikumiseks. Ma tahaksin siinkohal otsad kokku tõmmata sellise looga ja muidugi videoga, mis toob millegipärast pisara silma, kui sellesse tõeliselt süveneda: