Ungari

Mõtlen alati, et peaks kirjutama siia, aga mõte sellest, et mõtteid on liiga palju, on ilmselgelt viivitamist soosiv tegur.
Siin on veedetud juba koguni 4 täispäeva ja kuidagi väga familiar tunne on tegelikult, seesmiselt. Nähtud on Szentendre vanalinna, mis omab endas äärmiselt palju, isegi ootamatult palju rohelust. Väga väga ilus on tõepoolest see linn siin, nagu üks suur loodussõbralik küla. Samuti, mis on mulle tänavapildist ilmselgelt silma jäänud: vanad autod nagu näiteks Trabantid, Fiat 126, Polski Fiat ning mõni veel. Üldiselt on ülekaalus ökoautod - Daewoo Matizist kuni Peugeot 207ni. Eks ole ka põhjus, kütus ju kallim (ca 1,38 eur), aga ilmselt palju suurem põhjus on selles, et elustiili iseloom lubab ka tõsisematel alfaisastel sõita "naistekaga" ja seda mitte selle pärast, et raha vähe oleks. Rajoon, kus elame, omab tegelikult palju luksusliku välja nägemisega individuaalelamuid kuskil roheluse sees. Õhkkond on soe ja sõbralik. Kahju, et hetkel on millegipärast internet nii aeglane (pole ta kunagi peaaegu nii kiire nagu eesti tingimustes harjunud), et piltide laadimine on hetkel siia blogisse küll samahästi kui poole päeva töö, seega jätan hetkel vahele, ent lisan peagi.
Tööd oleme saanud ka loomulikult teha ja seda mitte ainult vaatluspraktika raames, vaid sõna otseses mõttes käed mördis - nagu päris.
Tegime täna valmis ka nn ühisblogi, ehk teisisõnu tuimalt kokku klopsitud sindlitest taburet on selle asja nimi. Ei ole ma selle enda üllitisega kuigi rahul, aga ümber ka ei viitsi teha hetkel. Pigem huvitas mind mõte, mis tabas mind seda kirjutades ja ei jätnud rahule terve see aeg. Nimelt on selliste asjade kirjutamise jaoks vaja olla alati kas mingis teatud konditsioonis teatud teguritest või siis peab tulema inspiratsioon kuskilt mujalt. Kui seda ei tule, siis pole mõtet üldse kirjutada, väga tuim on kuidagi siis. Hakkasin mõtlema too hetk, mis õieti inspiratsioon üldse on. Keegi pole mitte kunagi defineerinud seda, keegi pole seda kunagi käega katsunud. Kõik asjad, mida saab meeltega tunnetada on olemas. Inspiratsioon on alati "asi", mis tuleb ja siis läheb taas ja süvenemine millessegi võib toimuda ainult teatud õigetel hetkedele - peab kohe blogi juurde võtma, kui see tekib :). Nii on kuidagi tuim, mõtteid on liiga palju ja kuskilt otsast süveneda ei suuda. Jutt saab joosta vaid siis, kui see on mõeldud jooksma.
Anyway, ma panen ühe pildi ikkagi kohustusest siia üles, iseasi millise neist 1100st.

Tahaks ka praegu autoga sõita kohta nimega "mitte kuhugi", et väljendada spontaanse liikumise iha.
Midagi pole ütelda, ATB on mind köitnud siiski väikesest põnnist peale. On asju, mis tulevad ja lähevad ja on asju, mis tulevad ja jäävad igaveseks.