Ma kunagi juba üsna ammu mõtlesin, et hakkaks ka oma blogi pidama. See nägi välja umbes selline, et oli üks wordi dokument, kuhu ma panin kirja alati selle, mida ma tunnen ja mõtlen. Juhtus aga nii, et ma ei viitsinud seda väga kellelegi näidata, sestap on see on siiani kindlas paigas ja ma olen ainuke, kes seda kirjutanud ja lugenud on.
Nüüd on aga sellest palju aega möödas, mil seda viimati täitsin, üks teine eluetapp on vahel olnud ja olen nii palju enda jaoks targemaks saanud, et pigem peaks jagama kõike, mida võiks ja saaks.
Expressing thoughts just makes us stronger.
Palju küsitakse teinekord mu käest (eriti head tuttavad), kas ma olen tõesti nii vaikne, oleks paljugi, mida jagada. Ma tahaks mõnikord teada, kuidas mõned inimesed jõuavad minu seesmisest maailmast kergelt aimu saades kokku panna täpselt sellise pildi, nagu ma olen, ilmagi, et ma oleks otseselt neile midagi jaganud. Kuidas inimesed teavad, mida ma mõtlen ning mille üle juurdlen ning üritan enda peas erinevaid vastuseid leida. Huvitav... Tõesti huvitav, inimesed on hämmastavalt mitmekülgsed teinekord. On palju häid mõtteid, mida ei jagata, aga tegelikult teised inimesed ootavad, et neid mõtteid jagataks.
Tahaks aru saada endast ja teistest. Aga imelik on see, kuidas endalegi jalgu jääd ja ei suuda kaasas käia kõigega, mida iseenesest mõtled.
Teinekord jään mõtisklema taas selle üle, kuidas hingelistel inimestel on tegelikult ääretult raske, aga huvitav. Ja kindlasti mitte lootusetult raske, vaid nad elavad teisiti asjadesse sisse - tohutult sügavale, andmaks endast kõik, ootamatu vastutasu. Ent kui miskit riivab neid hiljem sügavalt, jäävad nad siiski kõigele tänulikuks, mis juhtunud on. Kuidagi rumal, aga samas armas ja siiras? Hingega inimestel on kuidagi soodumus uppuda asjadesse, millest ehk ei peakski nii palju hoolima. Imbuda mahla täis ja ise alla poole vajuda. Nagu küpsis, millel nina hakkab vee alla vajuma, kui ta üleni läbi on ligunenud morsi topsis.
Hmm, omapärane blogi võib sellest taas kujuneda. Nagu toogi kord, kui ma wordis kirjutasin teinekord väikese fondiga 2-3 A4 jutti, ent ma ei mäleta, et ükski mõte oleks kordunud - kummaline. Peaks ka vist selle blogi pealkirjaks panema "Blogi endalt iseendale", nagu tookord oli, mis sisaldas endas peale mõnda kuud 114lk ja ma ei viitsinud seda ise enam kunagi läbi lugeda, kuigi ma tean, et teine kord läbi lugedes läheneksin asjadele teise kandi pealt.
Lõpetaks selle väga kummalise ja mitmekülgse postituse hoopis lauluga, mis on kuidagi väga sügav ja siiras. Igal erineval hetkel mõnd lugu kuuldes mõtled sellele erinevat moodi. Ei tea, kas see lugu ongi selleks, et pisara silmanurka vägisi tõmbaks?
Kõik teevad vigu, erinevates valdkondades, kuid suurim rumalus oleks minna jäädavalt tülli inimestega, kellest kunagi hoolinud oled. Just sellise mõtte tekitas hetkel see lüürika.
No comments:
Post a Comment