Ma hakkasin oma varajasi postitusi läbi lugema ja ma ei suutnud kohati uskuda oma silmi, mis juttu ma ajanud olen - see pani mind peaaegu ühtlasi nutma ja naerma. Leian ehk ise endale motivatsiooni selle toel, mida ma kirjutan. Ma olen vist nagu muhv, kes kirjutab endale kirju, aga tõsiselt võttes töötab ka see enesearendusprojekt. Üritan aga siinkohal tagasihoidlikult ukse uuesti avada ja astuma hakata.
Viimati, kui ma kuu aega tagasi seda teemat enda jaoks lahkasin, jäin ma pooleli Vassiljevi fenomeni ning järjepidevuse tahtejõule.
Järjepidev järje pidamine viib sihile. Selleks, aga et ennast muuta lainele, kus kõik toimib, ei ole tegelikult vaja seda, et endas konfliktid puuduvad. Kui konflikte tahta endas otsida, on võimalik väga kiiresti enda moraal ära rikkuda. Tuleb näha positiivset enda igapäevases tegevuses, mis on reaalselt hästi tehtud, kasulik või hoopiski positiivseid emotsioone tekitav nii endale, kui teistele. Selleks kõigeks on aga vaja usku, usku iseendasse ja selle realiseerimisse. Nii keeruline, kui seda ka seletada poleks, on nad kõik omavahel niivõrd seotud. Ainuke ühtne vastus võiks olla selline, et tuleb mõelda mõtlemisstiili. Stiil, mis väljendub selles, millega ma saan hakkama ja mida on mul pakkuda. Igal inimesele on pakkuda midagi sellist, mida igal teisel pole. See kõik on meis endis - tuleb vaid enda kallal natuke mõttetööd rakendada ja leida see, mida me tõeliselt hästi oskame ja mida me tõeliselt tahame saavutada või teha. Enda põhimõtete kinnistamine on kui ankurdada ennast "mina sadamasse", kusjuures minasadamal pole eelnevalt nime, see on uue maa-ala avastamine, mis tuleb enda koduks rajada. Nägemus asjade loogilisest käigust pöörata järjepidevaks uskumuseks on edasiminek motiveerituse randa. Mõningate asjade puhul lihtsalt on selline sisetunne, mis ütleb midagi suvalisel hetkel, ning kui hiljem selle üle kunagi mõelda, avastad, et just nii ongi läinud. See ongi usk asjadesse enda ümber, usk iseendasse.
Näiteks ma mäletan aastaid ca 10-15 juba täna tagasi, kui me käisime isaga vaatamas erinevaid autosid, mis võiks olla just see meie järgmine pereauto. No mul polnud aimugi, ma olin vaid alla 10 aastane junsu siis ja kes teadis autodest toona umbes nii palju, et mitu HJ on KW ja kas pagasiruumi mahuvad minu 101 mõttetut asja peale, kui me juhuks kuskile sõitma peaks. Samas leidsin ka erinevaid autosid testides, et osades on tagaistmel oluliselt parem laiutada, kuid seega on märksa keerulisem sõiduajal juhile mingi mänguasjaga vastu pead lajatada. Ometi aga kuulas isa mind põhjalikult, mis ma autost arvan, sest paratamatult hakkas miski meeldima ja mitte meeldivuse pärast vaid teatud omaduste poolest. Tekkisid ilmselged lemmikud, millele tekkis oluliselt rohkem positiivseid ilminguid, kui teistele. Järgmine kord seda autot nähes, olin ma kindel, et just see ilmselt ongi see järgmine. Instinktiivselt uskusin ma sellesse ja ei olnud vähimatki kahtlust enam, et just nii ei lähe.
Ka motivatsiooni puhul on nii. Usk sellesse, mida sa teed ja otsustad võib teha imesid enda mõtetes. Leides üles just see, mis on tegelikult väärtustatav. Kui inimene on võtnud enda vaevaks mõelda mõtteid, on ta ka samahästi võimeline uskuma ühte läbi kaalutletud versiooni elamiseks.
Seekord siis aga nii, kaugemale paljuski ei jõudnud, aga mitmed punktid on veel läbi käia ning ülemäärase aja hulga puhul kindlasti jätkan.
No comments:
Post a Comment