Sõprus ja tuttavlikkus

Olen pikka aega kaalutlenud, mis oleks justkui "sobilik" siia kirjutada.

Viimaste pikkade nädalate vältel olen hakanud teatud olukordade puhul uuesti mõtisklema sõpruse, lähedaste inimeste ja nende tähtsuse üle. Tegelikult ongi tõelised sõbrad ju lähedased inimesed? Peamiselt aga seisneb üleval kõik kahel põhitalal - usaldatavus ja heatahtlikkus-suhtumine. Miks öeldakse, et ühed sõbrad tulevad ja lähevad, osad jäävad. Eks kõik ole inimeste iseloomujoonte iseärasustes ja omavahelistes klappimistes kinni, kuid üks mis kindel on see, et jäävad need, kes huvituvad ja on usaldusväärsed - rohkem polegi tarvis. Tihtipeale eeldatakse, et mingil tasemel huumorisoon või üksteise kallal sõbralik "nokkimine" või lihtsamal tasandil jutu puhumine lähendab inimesi, kuid kahjuks jätkusuutlikult igakordselt siiski mitte.
Siinkohal astub sekka ka reageerimine keerukates olukordades. Kui inimesel on rasked ajad teatud elukeerdkäikude hetkel, on sõprade, lähedaste tugi tugevalt vajatav, see on inimlik ja loogiline. Kõige tähtsam siinkohal on aga teiste inimeste reageering, mis haavatavas olukorras võib mõjuda eriti tundlikult. Inimesed peavad tihtipeale pettuma veelgi, puutudes kokku nende samade inimestega, kellega ennem võis lõbus olla. Midagi pole parata, inimesed on erinevad, sõbrad on erinevad, teemad on erinevad ja ka selleks, milleks konkreetseid inimesi vajatakse, on erinevad. Huvitav on ka see, et inimesed muutuvad alati avatumaks, sõbralikumaks, südamlikumaks ja võivad korda saata imesid, kui miskit rasket on juhtunud - miski, mis šokeerib kõiki. Ometigi ei talitata nii iga päev: kui saadakse asjast üle, on kõik taas vanaviisi, heatahtlikkus ja -soovlikkus vaheldub tihti iroonialike vaheleheidetega. Vahest naljaga, vahest mitte ja kogu mõttetöö suundub sellest arusaamiseks - kas oli iroonia või vaid mingi nali. Miks ei võiks ometigi alati olla sama heasoovlik, kui seda ollakse suuteline tegelikult tegema? Seda küsimust võiks endaltki küsida teinekord. Hämmastav, kuivõrd konfliktne võib inimene olla, erinevaid lähenemisviise, ehk tahkusid kasutades ei ole kunagi võimalik jõuda ühise kompromissini, mis on absoluutselt igas mõttes hea.
Küll on kahju sellest, et eestlaslik kadedus saab teinekord võitu sellest, et midagi heasoovlikult pakkuda. Nagu värvikas raadiokommentaargi hommikul uudiseid lugedes välja lipsas - eestlasel on eelkõige tähtis see, et teisel ei läheks paremini, kui endal, mitte see, et endal läheks paremini, kui teisel. Mis tähendab seda, et tuleb tegutseda selles suunas, et teisel kehvemini läheks, mitte, et ise edasi areneda. Ja niiviisi loobime me üksteisele kaikaid kodaraisse, lämmatades igasugust arengut (ka moraalset) igas valdkonnas. Kui kellelegi on elus vaja midagi tõestada, enda tähelepanekuid, heaksarvamisi, oskusi, siis tuleks teha seda kõigepealt endale, leides endas seesmine tasakaal ja uskugem, et tasakaalu on väljast palju suuremeelsem näha, kui midagi muud - see kiirgab kui teemant.

"Anybody can sympathise with the sufferings of a friend, but it requires a very fine nature to sympathise with a friend's success."
- Oscar Wilde 

"Friendship with oneself is all-important because without it one cannot be friends with anyone else in the world."
- Eleanor Roosevelt 

"Misfortune shows those who are not really friends."
- Aristotle