Väike mõtetejaht

Üle väga pika aja sai uuesti käidud suvilas. Viimane kord oli küll veebruari viimastel päevadel korraks, kui sai hoonet käidud pildistamas lõputöö tarvis. Kuid tookord oli kiire nagu alati ja mõtelda väga aega polnud. Olles aus, ega millal neid niisama-olemise-aegasid üldse väga varnast võtta on? Tuleb kiirelt tööd teha, kiirelt jalutada, kiirelt mõtelda - isegi, kui see kõik päris õige ei tundu. Tegelikult hämmastas mind algul mõte sellest, et mõtlemine muutub, tihti ja võrdlemisi kiirelt. Mind paneb imestama mingil määral see, et iga aasta, iga hooaja alguses, poollumisel maapinnal lirtsudes jalutades silmatorkavaid objekte silmitsedes, mida see aasta siis peaks tegema (mida muutma, mida jätma, mida rõhutama) - iga aasta on erinevad mõtted peas. Ma pole vist elus mitte kuangi nii palju muutunud, kui viimase kahe aasta jooksul ja kusjuures ma ei välistaks praeguse kooli mõju sellele - nii omapärane, kui see ka poleks. Kui muidu olen entusiastlikult asunud oma nö "to do listi" juurde, mille peaaegu igaaastaseks uustulnukiks on mingi uus projekt, mis, tõsi, karjub oma vajaduse järgi. Kas või see puukuur, mida on väga-väga hädasti tarvis. Väga paljusid asju on tarvis ja psühholoogiline retk toimub tavaliselt vaid ühes - nö ratsionaalsemas suunas. Samas, pitsitades silma kinni mõne täiesti elementaarse asja juures. Ja niisiis kasvavadki igal kevadel pea pool aastat eemal olnust täiesti uued arusaamad ja mõttelaadid. Mis eelmine aasta tundusid normaalsed, võivad see aasta tunduda üsna absurdid ja ebanormaalsed "et no kuidas ometi seda ja toda ära ei teinud siis".
Mind hakkasid oluliselt häirima jalutades asjad, millele varem pole tähelepanu pööranud, kuid  mis ära tehes tunduks nii täiesti normaalselt tavalised - ("praegu on ebanormaalne olukord täiesti"). Lisaks tegemata asjadele on vast vähemalt sama pikk nimekiri, mis asjad on pooleli jäänud, mingid detailid on ajanappuses jäänud tagaplaanile ning tegelikult muudab see kogu terviku kuidagi halvatuks. Pesuruum-saun (kuidas seda tillukest hoonet kutsuda) on püsti olnud juba aastast 2007, kui ma mootorsaega üsna metsiku töö ära tegin - saavutus oli suurepärane, 15a inimese kohta, ma olin päris uhke selle üle. Aga mis edasi on saanud? Täpselt need samad detailid, mis siis puudu jäid, on tänaseni osaliselt puudu. Sealt täitmata vahedest, kust paistis valgus läbi, paistis ka tänasel päeval, 5a hiljem, valgus läbi. Miks see kõik nii on?

Jõudes tagasi perfektsionismini - kui tahta projektide alustust ja lõpule viimist samal aastal, tuleb lihtsalt veel rohkem töötada, sest muidu ei jõua piisavalt tehtud. Piisavalt äkki ei jõua tehtud ka sellepärast, et õigel ajal pole asju lõpuni tehtud ja vanade tööde juurde tagasipöördumine hakkab lausa röökima juba kõrval, sest aeg juba armu ei anna. Ainult üks küsimus jääb südame kohale rippuma kui üks rünkpilv sinises taevas:
Miks kogu see kupatus selline iga-aastane agoonia peab olema, et mida suurema juraka see aasta valmis mäkerdab, seda vingem ja tegusam aasta oli...

Väga positiivne on samas see, et selline post praegu ilmub, sest järgmisel aastal mõtlen ilmselt jälle teistmoodi.
Äkki olen lihtsalt vanaks jäänud, et varasem eriti aktiivne-rabelemise periood tundub kuidagi pisut tühine olevat - läbi mõtlemata jooksmine. Peaaegu aasta aega tagasi vastas üks hea tuttav ja objektijuht, minu fakti kohta, et ma polnud päev otsa sööma jõudnud, et pole mõtet, üldkokkuvõttes põled kiirelt läbi. Ma jäin tookord mõtlema, et küllap on see lihtsalt väike psühholoogiline tagasilöök. Küllap on see päris tõsine teema?