Täna on see laupäeva õhtu, kus ma istun Lasnamäel. Ma ei tea, millal ma veetsin viimati nädalavahetuse siin - küllap siis, kui väljas oli kiilasjää ja kitsaid radu ääristasid lumevallid. Ma pole juba pikemat aega tundnud seda tunnet, mis tekib siis, kui aeg tõsiselt maha võtta. See tunne, et aega on piisavalt... või pidanuks seda mainima hoopis sõnaga "piiramatult". Seoses sellega, et suvila hakkab vaikselt talveunne sättima ja külma / lume kartlikkele kohtadele on nende isiklikud palitud peale visatud, on algamas sisetööd - nii ruumides, kui iseendas. Säärased lõppematud pimedad õhtud hakkavad nüüdsest küllastama kõike seda, mis on vajaka jäänud. Mis salata, kõikjale siiski ei jõua.
Hingeliselt raskematel hetkedel on vaimses mõttes hea võtta aeg maha ja kulgeda, meenutada minevikust pärit mälestusi ja tuleb siinkohal mainida, et asju hakkad nägema jälle nii, nagu nad kunagi olid, täpselt selles valguses, samade tunnetega, sama õhkkonnaga, sama lõhnaga. Ent ühe suure agaga: vähemalt ühe kogemuse võrra rikkamana. See on hämmastav, kui kiirelt me ümber kõik muutub ja tekib lausa kahtlustav küsimus kohe "mis õieti on ikka püsiväärtuslik?" Kas nendeks on meie mõtted, meie psühholoogilised alustalad, midapidi tammume oma eluteed, meile tähtsad asjad või mõni tähtis inimene...
Ma istun üksi oma voodi peal ja vaatan midagi ebamäärast, kuid näen ilmselgelt, et ma olen seal, kus mu aju hetkel tahab olla ja mõtted liiguvad vastavalt muusika helikõrgustele. Ent ka mõtetel on minevik ja mõelda vanade mõtete kui mälestuste üle oleks justkui nagu isemõeldud muinasjutus elamine, mida tegelikult ei eksisteeri, aga ma näen selgelt igat detaili ja neid on võimatu kirja panna või joonistada. Täpselt samamoodi võib ka käituma panna mõni lugu, mida on kunagi varem kuulatud - kristallselge pilt toonastest mõtetest. Tekib küsimus, kas ja kui paljus ma reaalselt osalen, kui palju on olnud fantaasia, unistuste ja utoopsuse vilju.
...Ma ei hakkaks kõike siia üles märkima, kuid leian, et ühest vastust eelmises lõigus püstitatud küsimusele pole. Eks ole kõigest üks pusletükike. Öeldakse, et püsiväärtused kestavad põlvest põlve, kuid mis ometigi siis - millisel härral oli see au need välja mõelda, mida hakata pärandama edasi. Ometigi oleme me kõige lähedasemad koopiad oma kõige lähedasematele vanematele. Nende tõekspidamised kanduvad edasi kõige eredamalt ning igal ühel meil on võimalus sinna midagi juurde lisada. Järelikult on see liialt kitsas ja ühekülgne lähenemine küsimusele ja individuaalsed mõtted ja ühised alustalad pole ainult see.
Inimeste ja asjade puhul on kummaline mõelda, et need kõik on vaid üks hetk elus. Lähitulevikus on nendest mälestused, kuid aja möödudes hajuvad needki. Kuidas me saame teha kallitele asjadele või inimestele nii? Kuidas me saame haavata hingelähedasi, kuid paratamatult me seda teeme ja ei pane seda endale pahaks, kui just sügavuti ning piisavalt sageli tagasi mitte meenutada. Just nii saavadki asjad või inimesed meile kõige kallimaks ja lähedasemaks. Alles siis, kui need hääbunud on, sest siis oskame väärtustada kõike head, millele õigel ajal pilku ei pööranud. Just siis, kui pole võimalik enam midagi muuta.
Terve oma eluaeg olen ma tunnistanud endale kalliks teatud sündmusi või objekte ning selleks on olnud alati "Minu esimene tõeline ...". See on minu enesekindel hinge soov, mida ma hoian elu lõpuni endaga kaasas - südames - seal on nad alati kindlalt jäädvustatud, sest aju funktsioneerib eeskätt aktuaalstel teemadel ja lähiminevikul.
Ma olen rahul sellega, mis praegu on. Ma olen jõudnud selgele tõdemusele, et ajalugu pole mitte vaid kinnisideena iseseisev illusioonilik pilt, mida järjepidevalt järgida, vaid ka elu õpetaja. Seda fraasi on kasutatud palju ja kõik kasutavad seda, kui "kõrgemast liigast vanasõna". Ma leian, et tegelikult saadakse sellest siis aru, kui selle järelduseni ise jõutakse oma kogemuste, läbielamiste, mälestuste teel.
History is philosophy teaching by examples. ~Thucydides, The History of the Peloponnesian War
"Chillout" on geniaalne muusikastiil, mida leiutades ei ole mõeldud midagi konkreetset ja järelikult kestab, ning töötab see igas mõttevaldkonnas erinevalt ja seega ka igavesena. Alati erinevalt mõjuvana plaadilt "Future Memories" toon ka oma sellekordse loo:
Võib-olla sobib lisada siia üks 19.saj. filosoofi Alfred Schopenhaueri mõte: Kui oled noor, siis tundub ees olevat lõputu tulevik. Kui oled vanaks saanud,siis elatud elu tundub lühikese viivuna. Sõna-sõnalt ei mäleta aga mõte umbes selline raamatust "Elutarkus"
ReplyDeleteEnno
Just! Iseasi on tabada ära noorena, mida vanaks saades võib näha... Kui igapäevast tegutsemist eesmärkide suunas just tänapäeva kiire elukeskkond niigi ei soosi.
ReplyDelete