6 nädalat Maltal, sissejuhatus

Ongi käes aeg, mil siiani elu pikim ja kaugeim reis on selja taha jäänud, kui ca 3 tundi tagasi sai maha astutud viimaselt lennukilt. Rahulikumat aega pole otseselt veel oodata, mil välja mõelda kõik see, millest tahaks siia kirja panna, ent tahtsin mainida vaid mõne lausega, mis viimastel nädalatel on toimunud.
Täiesti kummaline on olla tagasi, nagu oleks osa aega vahelt ära lõigatud. Eestis on kõik nii harjumatu ja kategooriliselt teistmoodi. Liiklusest kuni elustiilideni.
Olles täiesti sisse elanud Malta kultuuri ja ühiskonda on viimaste nädalate suurim mõtteaine ehk inimeste erinevus. Kuivõrd paljunõudlikud on juhid ja millised olid meie õpetajad. Võin käsi südamel väita, et meie õpetaja Stephen tegi suurepärast tööd ja andis meile kõik, mida tema võimuses anda on. Ning ka see pole veel kõik - see ellusuhtumine ja elustiil. See ei tohiks kõlada praegu kui Top Shopi reklaam, vaid kui eeskuju. Elav eeskuju, mille nimel tuleks edasi pürgida.
Viimased nädalad on kulgenud argipäevaselt ja väga töiselt välismaa töökliimas. Tehtud on meeletult palju ja kui päris aus olla, siis töökultuuriga ei saa küll kuidagi rahul olla - juhtidest tingituna on kvantiteet peajagu kvaliteedile peal ja see pole päris see, mida me endast anda oleks tahtnud. Kuid nad said isegi aru meie tasemest.

Kõige rumalam on arvata, et oled välja kujunenud inimene. Iga reis avardab ja arendab, rohkem, kui mõni muu loogika või tark raamat. Elu on parim elu õpetaja. See reis oli elulises mõttes rohkem kui hinnalise väärtusega. Sellest lähemalt üritan aga mõne aja pärast rääkida - mis moodi kõik välja nägi.