Tuesday, November 29, 2011

Hing päriselus

Miks on üha rohkem tekkinud viimasel ajal inimesi, kes suudavad mind närvi ajada ja järjest rohkem suisa mittetahtlikult surutakse olukorda, kus peab oma arvamust hakkama välja pritsima igal sammul. On see minus kinni? Ehk olen ma lihtsalt närviliseks muutunud mõningatel asjaoludel? Või on tegu eelmainitud probleemi vastandiga ehk teistel on põhjust närviline olla? Ma ei mõista, miks peab viga kogu aeg midagi olema kuskil. Oli ammune aeg, kui ma psühholoogiliselt treenisin ennast rahulikuks, kes ei lähe närvi ja suudab külma loogikaga mägesid liigutada. Ent tuleb välja, et ajalugu kordub ja on põhjust olla uuesti seal, kus kunagi olin. Iseasi, mis ma seekord teisiti teeks. Inimesed ütlevad alati, et  peale vanuse kasvab ka sellest olenevalt kogemus ja sellest tulenevalt ka tarkus. Vahel aga tundub küll, et ainult esimene neist kasvab, muu talitab omasoodu.
Ja mulle tundub, et see pole ka lihtsalt eestlaste eripära, miks terve ühiskond on isesugused karvased ja sulelised samas paadis üksikute indiviididena, kõik võitlevad enda eest ja mitte sugugi vähemtähtis on kaasindiviidi ebaedu. Konkurents on teatud mõttes isegi hädavajalik, et sõeluda läbi isiksusi läbi raskuste erinevatele tasanditele. Ent keegi ei soosi mõelda sellest, et tervikuks liitmine on oluliselt tugevam, vastupidavam, elujõulisem, sh ka õnnelikum, teotahtelisem.
Vahel tekib selline kummaline tunne, et ma olen oma hingelise tundmusega valesse kohta sattunud, tahaks üldse ära siit, kuskile mujale, kus kõik on hoopis teisiti. Isegi, kui seal muid raskusi tuleks ületada, mida hetkel mitte. Ma jätsin oma käpajälje Ungarisse, Szentendre vabaõhumuuseumi Calvary'sse müüri tagaküljele. Tahaks teda vaatama minna. Mul on vahel hea ja vahel kurb meel, et sellest keegi aru ei saa. Või ei tunne ma sellist inimest lihtsalt veel. Ning teisest küljest olin ma Ungaris liiga vähe aega, et turisti staatust kaotada, esmamulje on tihtipeale petlik. Kuid see mul vaid on ja selle järgi ma saan talitada.

Ma ei väsi sellest loost mitte kunagi, see on alati minuga:

Posted by at

2 comments:

  1. LiiaDecember 2, 2011 at 9:05 AM

    Oskan vaid endast rääkida, kui sedagi. Terve eluaeg, mida mäletan, on mul probleeme nõrga enesevalitsusega. Erinevalt enda isast, kes valas teised sõimuga üle, vihastan ma enda peale. Oleks hea kui suudaks vältida situatsioone, mis endast välja viivad. Aga seda on palju kergem öelda kui elus teha...

    Enno

    ReplyDelete
  2. UnknownDecember 10, 2011 at 12:32 PM

    Mu meelest on olukordade vältimine võimatu ja samas ka mõnes mõttes pea liiva alla peitmine. Ma olen alati üritanud endale läheneda sellest kriitikalisest küljest, mida annaks parandada. Antud hetkel siis näiteks leida üles see tõeline seesmine põhjus, miks minna endast välja ning tegeleda selle probleemiga igapäevaselt, iga tund, iga minut ja eriti siis, kui see uuesti avalduma peaks. Papa, kellele tavaliselt meeldib rääkida tujust, räägibki seda seetõttu, et ta laseb emotsioonidel endast üle kasvada. Emotsioonid ja tunded juhivad teda, mitte vastupidi. See aga toob kaasa ebastabiilsuse enda jaoks ja on samas tüütu "lisakoorem" endale igapäevaselt kaasas kanda.

    ReplyDelete

Subscribe to: Post Comments (Atom)