Ehituskooli lõpp

Polegi jõudnud siia veel mainida, et peale Malta reisi oli 3 väga tihedat nädalat.
Esimene neist kulus enamjaolt lõputöö kirjutamisele, millega võin isegi kokkuvõttes täitsa rahule jääda, on võimetepiir enamvähem jäädvustatud, hiljem hea uudistada. Ilusti viimasele minutile jäetud asi sai isegi lõpuks kaantevahele :).
Teine nädal kulus valitud Puusepa kutseeksami teostamiseks - ehk 3a kooli teooriamaterjal, millega pole varem otseselt kokku puutunud sai tuimalt pähe tambitud 5 päevaga ja ääriveeri sai hindeks siiski "sooritatud"!
Ning viimane, kolmas nädal kulus kooli viimaste asjatamiste ja Soome reisi peale, mis oli äärmiselt tore kogemus - ajaliselt lühike, kuid sisult suur ja jääb kauaks meelde. Ja viimaks oli laupäeval, 16ndal ka veel kooli lõpetamine. Nii imestama panev, kui see ka ei oleks, juba ongi 2a täis tiksunud. Kui juba aasta aega tagasi tundus, et gümnaasium oli ikka eelmisel sajandil, siis nüüd on täitsa imelik mõelda, et "uusi" kursakaaslasi tunnen juba 2a, samas oleks nendega nagu juba väga kaua tuttav...

See 2 aastat on olnud tegelikult hämmastav elus. Poleks algul osanud arvata, kui palju võivad uued kogemused juurde anda (ükskõik, mis temaatikavallas). 2010 septembris jalutas poisike Indrek kõhkleval sammul kutsekooli, peas tiirlevad küsimused - kas see ongi see õige? kuidas ma 2a siin üle elan? mis 2a pärast edasi saab? Mis haridustasemele ma lõpuks jõuan? Oeh, pole vist ühegi 2 eluaasta jooksul niivõrd palju arenenud. Tahaks seda kõike kokku võtta sellega, et

Tähtis pole võidusõit teistega, vaid iseendaga.

Võites "vana ennast", oled saanud kogemuse või teadmise juurde ja see ongi see, mis tegelikult edasi viib. Ma mäletan täiesti selgelt, kui ma niigi peale üsnagi luhtunud 3 gümnaasiumi aastat ei sallinud ma raamatuid, teoreetilisi teadmisi, suhtlemist, psühholoogiat, aga seda kõike seetõttu, et ma ei saanud hakkama nendega, vähemalt sellisel viisil, nagu nad ühe 18 aastaste silmadega nähtavad olid. Pean tunnistama, et nüüdseks on hakanud need mulle taas meeldima - sain aru tasakaalu vajalikkusest - kõiges. Ma nautisin tegelikult olukorda, kus nn kosmiliste teadmistega keskkonnast sattusin kohta, kus tegeleti reaalsete elusmaterjalidega, kõik toimetasid lihtsal ja loogilisel tasandil ja kedagi ei hinnatud töövihiku täitmise protsendi põhjal. See tundus lihtsalt niivõrd reaalse eluna, et ma hakkasin respektima seda, mis minu ümber toimub - kõike ja kõiki, kes selle 2a jooksul minuga koos on olnud. Nüüd, lõpetanuna, võin väita, et eluliselt oli selline kogemus 100% vajalik. Ma ilmselt poleks täna see, kes ma olen - nende väärtushinnangutega, selle iseloomuga sellise mõttemaailmaga ja hingeliste tunnetega.
Tõeliselt suured tänud inimestele, kellega 2a jooksul olen tuttavaks saanud ja kes on selle ajaga vägagi tähtsaks saanud - jääte seda alatiseks.

Võin mainida, et isegi mõni sisult tühjem möödasaadetud tund koolis on väärt rohkem, kui mõni vabaaja tund - on endiselt võimalik õppida, õppida elust enesest, teistelt, kes sinu meelest teevad vigu, mida ise tahaks eirata tulevikus. Ka mõttetul on mõte sees.

Postitaks siia veel ühe omapärase loo:

Little bit lost and
A little bit lonely
Little bit cold here
A little bit feared
---
I’m a little bit hemmed in
A little bit isolated
A little bit hopeful
A little bit cold
---
But I hold on
And I
Feel strong
And I
Know that I can

Getting used to it
Lit the fuse to it
Like to know who I am

Been talking to myself forever, yeah
And how I wish I knew me better, yeah
Still sitting on a shelf and never
Never seen the sun shine brighter
And it feels like me
On a good day

6 nädalat Maltal, sissejuhatus

Ongi käes aeg, mil siiani elu pikim ja kaugeim reis on selja taha jäänud, kui ca 3 tundi tagasi sai maha astutud viimaselt lennukilt. Rahulikumat aega pole otseselt veel oodata, mil välja mõelda kõik see, millest tahaks siia kirja panna, ent tahtsin mainida vaid mõne lausega, mis viimastel nädalatel on toimunud.
Täiesti kummaline on olla tagasi, nagu oleks osa aega vahelt ära lõigatud. Eestis on kõik nii harjumatu ja kategooriliselt teistmoodi. Liiklusest kuni elustiilideni.
Olles täiesti sisse elanud Malta kultuuri ja ühiskonda on viimaste nädalate suurim mõtteaine ehk inimeste erinevus. Kuivõrd paljunõudlikud on juhid ja millised olid meie õpetajad. Võin käsi südamel väita, et meie õpetaja Stephen tegi suurepärast tööd ja andis meile kõik, mida tema võimuses anda on. Ning ka see pole veel kõik - see ellusuhtumine ja elustiil. See ei tohiks kõlada praegu kui Top Shopi reklaam, vaid kui eeskuju. Elav eeskuju, mille nimel tuleks edasi pürgida.
Viimased nädalad on kulgenud argipäevaselt ja väga töiselt välismaa töökliimas. Tehtud on meeletult palju ja kui päris aus olla, siis töökultuuriga ei saa küll kuidagi rahul olla - juhtidest tingituna on kvantiteet peajagu kvaliteedile peal ja see pole päris see, mida me endast anda oleks tahtnud. Kuid nad said isegi aru meie tasemest.

Kõige rumalam on arvata, et oled välja kujunenud inimene. Iga reis avardab ja arendab, rohkem, kui mõni muu loogika või tark raamat. Elu on parim elu õpetaja. See reis oli elulises mõttes rohkem kui hinnalise väärtusega. Sellest lähemalt üritan aga mõne aja pärast rääkida - mis moodi kõik välja nägi.

See öine jalutuskäik, mis haarab endasse ja pärast toob tagasi uue ja värskema mõttemaailmaga. Uskumatult hea kogemus on võtta aeg korraks maha ja vaadata enda ümber, mis riigis, ühiskonnas, kultuuris, millise religiooni kõrval ma astun. Peaks seda tihedamini tegema.

Ühisblogi

http://ehituskool.wordpress.com/2012/05/03/merhba-malta/

Sellelt lehelt saab leida minu tagasihoidliku ürituse selle kohta, mis Maltal teinud oleme 2. nädalal.

Making progress

Tegelikult on üks kindel põhjus, miks ma "once in a lifetime" reisil pole näiteks siia midagi poetanud. Ma ei hakkaks küll perfektsionismi lähemalt lahkama, ent see on meeles veel mul. Blogi pidamine on kaotanud pisut võlu kuidagi, endalt iseendale ei tundu enam niivõrd huvitav, kui see oli omajagu aega tagasi... mil ma pisut teine inimene olin. Miski tavapärane ei tundu enam piisavalt hea, et siia "liiga heasse" blogisse seda üles riputada, mis viib selleni, et see polegi kuidagi hea.
Anyway, täna oli kusjuures esimest korda tore pikem arutelu meie õpetajaga, Stepheniga. Kosutav lihtsalt. Mul on hetkel ainult kahju sellest, et ma ei suuda mingilgi määral rääkida seda inglise keeles, mida eesti keeles mõelda suudan. Pisut ahistav ja ruineeriv. Ent siiski oli üks põgus mõte, mille tahtsin siia kindlasti ära mainida.
Nimelt Future Focus Ltd, kus me töötame on noorte koolituskeskus. Kokku on tulnud erinevate erialade pealt noored üle terve Euroopa ja praktiseerimas vastavalt oma eriala läbi Future Focuse, nö vahendaja organisatsiooni. Kõik õpilased elavad mööda Maltat laiali erinevates ühiselamudes, mille hooneid meie restaureerimas käime. Hispaanlastel oli mingi suuremat sorti pidu jälle vastavalt ühes nendest majades olnud, kuhu meid täna esmakordselt viidi. Huvitav aga oli see arutelu sel teemal, missugused on lõunamaarahvas ise nende kuumavereliste hispaanlaste ja teiste aktivistidega Hollandist ja mujalt võrreldes. Nii palju kui on ise nähtud ja tähelepandud ning täna ka veel kinnitust saadud, on tegelikult Maltalased ääretult toredad ja pigem tagasihoidlikud. Seda eelkõige seetõttu, et religioon omab ääretult tähtist rolli. Usk ja kokkuhoid oma rahvasse ja nende austamine.
Ehk see ongi see peamine elutarkuse pisik, mis geograafiliselt tillukesest riigist Euroopa mõistes kaasa viia edasi? See, mille järgi ma siia tulin. See Stepheni lause: et koguda austust teistelt võõras riigis, pead austama ja elama sisse nende kultuuri. See on ju tegelikult imelihtne ja imeloogiline, võiks ütelda, et isegi normaalne, ent ometigi ei pea me seda ju tegelikult meeles ja kulgeb ikka nii nagu tavaliselt. Usk oma riiki ja traditsioonidesse, väikeste riikide puhul on see eriti oluline. Nagu ma aru sain, polnud ka tegelikult väga paljud nõus sellega, et Malta Euroopa Liitu üldse astuks. "Uksed on lahti" pole tegelikult nende jaoks üldsegi meelt mööda. Ülbed ja rahakad immigrandid muudavad EU liigagi ühtseks. Ja just sedavõrd enam on neil hea meel meiesuguseid siin vastu võtta.
Ehk mul on nende läbutsevate hispaanlaste kõrval lihtsalt hea tunne, et Eestist jääb ilus märk maha siia? Samas, kõige selle muu kõrvalt, oleme toonud ka oma tagasihoidliku, abivalmi ja sõbraliku käitumise näol omajagu kultuuri Eestist siia, mida siin austatakse. Lisaks sellele veel töökas töökultuur, mis nende jaoks on midagi uut. Ega ilma asjata Stephen direktrissile väitnud küsimusele vastates, et "Everything is perfect". On neilegi midagi antud meie poolt. Kõik on sattunud soodsasse pinnasesse.
Making progress. (Ja mul on nii hea meel selle üle :))

Way i'm feeling

Kõike natuke. Enough said.

Malta II

Niivõrd kiired päevad on olnud taas, et pole eriti mahti olnud jõuda netti, veel vähem mõtelda, mis blogisse kirjutada. Töö on meil 8st 3ni igapäevaselt, kaasa arvatud täna, laupäeval. Sellest täpsemalt, mida teeme ja miks, üritan teise blogisse täpsema kirjelduse anda.
Mis on eriti silma torganud ja mis on üsna harjumatu samuti - ühiskond on ääretult sõbralik ja avatud. Väga palju on ka välismaalt inimesi. See, et keegi on Eestist pärit, pole eriti märkimisväärne, sest Euroopa igast nurgast inimesi on palju. Mäletan, et Ungaris ei suudetud äragi imestada, et keegi sellisest väiksest riigist pärit on. Inimesed on vägagi avatud ja suhtlusaldid. Pole imestusväärne, kui keegi bussis küsib kõrval, mis käega juhtus, kui ma olin lihtsalt pisut kriimustanud.
Liikluskultuur on muidugi pehmelt öeldes masendav. Esiteks meie jaoks eriti harjumatu vastupidi liiklus + lisaks on stiil vägagi harjumatu ja kummaline. Täiesti tavaline, et ringidel sõidetakse 70ga peale ja teistele ette. Pidurdatakse, antakse signaali ja kõik jätkub. Arvasime, et turvalisem on rendiautot mitte lõhkuda, sest me suudaks vist selle kasutuskõlbmatuks muuta vähem, kui tunniga.
Loodus on endiselt meeletult ilus ja ilm samuti... väga teistmoodi... Kui pole asustust (mis on harva), on pisikesed teed asulast asulasse, nende vahel on eriti tillukesed põllud (10x10m), kus tehakse traktoritega heina, vilja, kartuleid jne, peetakse loomi. Kusjuures heinapalle tehti eile juba, 20. aprillil siis... Loodus on ikka kardinaalselt teine. Palmid ja kaktused on üsna tavalised haljastuselemendid. Elame saare lõunaosas, kus on üsna kaljused alad, nendest on ka mõned kenad pildid olemas. Jalad on Vahemeres juba korraks olnud, aga tõsiselt võetavat randa pole jõudnud uurida. Arhitektuur on suhteliselt ühesugune igal pool - liivakivist hooned, seest / väljast krohvitud, mõned dekoratsioonielemendid ja kõik. Eriliselt ilus on muidugi Vallettas, vanalinnas, mis on Floriana linnaosa jätk - see kõik on üks poolsaar vahemere ääres. Kuulsime, et Valletta kõrvallinnas, mille vahel on ca 200m laiuselt Vahemerd, pidi selle imelise vaate maksumus väikse korteriosa kohta olema 200 000 eurot.